Möödub 140 aastat kindral Johan Laidoneri sünnist

12. veebruaril 2024 möödub 140 aastat kindral Johan Laidoneri sünnist ja siinkohal oleks hea sel puhul tagasi vaadata tema eluloole.

Johan Laidoner sündis 12. veebruaril (vana kalendri järgi 31. jaanuaril) 1884. aastal Viljandimaal Viiratsi vallas Raba talus isa Jaak ja Mari Laidoneri (sündinud Saarsen) esimese lapsena. Ta õppis Viiratsi vallakoolis, Viljandi linna algkoolis ja lõpuks Viljandi linnakoolis, mille lõpetas 1900. aastal. Laidoneril olevat olnud nooruses soov saada metsateadlaseks, kuid majandusliku kitsikuse tõttu otsustas ta minna sõjaväkke, kuna tollane Vene riik tagas tasuta õpingud sõjakoolis. Esimene katse sõjaväkke astumiseks oli Laidoneril 1900. aastal, kuid teda teenistusse tookord ei võetud, sest mehe rinnaümbermõõt ei olnud sobiv. Sõjaväkke õnnestus tal aga astuda 1901. aastal, mil ta asus teenistusse 110. Kaama jalaväepolku (Kaunases) ja sealt suundus õppima Vilno (tänapäeva Vilnius) junkrukooli.

Johan Laidoner lõpetas Vilno junkrukooli 1905. aastal alamleitnandina. Edasi järgnes tal teenistus aastatel 1905–1909 Gruusias 13. Jerevani Tema kõrguse ihugrenaderide polgus, tõustes teenistuse jooksul ka leitnandiks.

Abiellumine Mariaga
1909. aastal läks Johan Laidoner õppima Nikolai Kindralstaabi Akadeemiasse Peterburis, kus sai kõrgema sõjalise hariduse – kooli lõpetas ta 1912. aastal. Õpingute ajal abiellus ta 1911. aastal poolatari Maria Kruszewskaga ja ühisest abielust sündis 1913. aastal poeg Michael Laidoner, kes hukkus 1928. aastal. Hiljem võeti Laidoneride perre kasupojaks Aleksei Kruszewski. Täpsustavalt tuleb öelda, et Aleksei puhul oli tegu Maria Laidoneri vennapojaga. 

Tulles Laidoneri edasise teenistuse juurde Vene armees, siis pärast akadeemia lõpetamist Peterburis siirdus ta tagasi oma endisesse teenistuskohta 13. Jerevani Tema kõrguse ihugrenaderide polku ja järgnevalt teenis ka 1. Kaukaasia kindralfeldmarssal suurvürst Mihhail Nikolajevitši kütipolgus ning Kaukaasia sõjaväeringkonna staabis. 28. juulil 1914 kuulutas Austria-Ungari sõja Serbiale, millega algas I maailmasõda, kuhu Vene impeerium tõmmati sama aasta 1. augustil, kui Saksamaa Venemaale sõja kuulutas. Maailmasõja ajal teenis Laidoner 3. Kaukaasia armeekorpuse staabis ja edasine teenistus viis ta sama korpuse 21. jalaväediviisi staabi vanemadjutandiks. Lõpuks oli ta ka Vene läänerinde staabi luureosakonna ülema abi ja 1917. aasta algupoolel sai Laidonerist juba 1. Kaukaasia grenaderidiviisi staabiülem. Vene armees teenides autasutati teda mitmete teenetemärkidega, neist kõrgem oli Vene Georgi ordeni kuldmõõk, mille ta pälvis 1915. aastal. Ühtlasi tõusis ta sõja jooksul auastmest staabikaptenist alampolkovnikuks.

1917. aasta kevadel hakati Eestis formeerima eestlastest rahvusväeosi Vene armee koosseisus ja formeeriti kokku neli jalaväepolku, millest omakorda hakati sama aasta lõpus formeerima 1. Eesti jalaväediviis. Diviisiülemaks kutsuti nüüdseks 62. jalaväediviisi staabiülema ametikohal olnud alampolkovnik Johan Laidoner, kes asus diviisiülema ametikohale 23. detsembril 1917. Paraku ei saanud ta diviisiülem kaua olla, kuna 19. veebruaril 1918 võeti jalaväediviisistaap üle Eesti Sotsialistlike Sõjameeste Nõukogu täidesaatva komitee sõjaväeosakonna esindajate poolt üle ning staabi isikkooseis läks laiali, kuna keelduti enamlaste teenistusse astumast. Järgnevalt läks Johan Laidoner 18. veebruaril pealetungi alustanud Saksa vägede eest Venemaale.

Suur teene Eestile
Eestisse pöördus Laidoner tagasi detsembris 1918, mil vabadussõda juba käis. Esimene suurem teene Eesti jaoks vabadussõja ajal, mis Laidoner tegi oli see, et tänu temale jõudis Tallinnasse kohale Briti eskaader. Nimelt üritas Briti eskaader, mis oli 27. novembril 1918 Läänemerele saadetud, ise omal käel Tallinna jõuda, kuid kergeristleja Cassandra jooksis Hiiumaa ligidal miinile ja uppus. Pärast seda läks eskaader Kopenhaagenisse ja lõpuks liiguti sealt 8. detsembril 1918 Liepājasse (Lätis), kuhu saabus nüüdseks juba Eesti Ajutise Valitsuse volinik polkovnik Johan Laidoner koos Eesti lootsidega, kelle abiga 12. detsembril eskaader Tallinnasse jõudis. 14. detsembril 1918 sai Laidonerist Operatiivstaabi ülem ja 23. detsembril Sõjavägede Ülemjuhataja. 3. jaanuaril 1919 algasid murdelahingud ja Eesti rahvavägi läks rindel vastupealetungile ning 19. jaanuariks vabastati Narva. Lõunarindel jõuti 1. veebruariks vabastada Valga. Eduka vastupealetungi juhtimise eest ülendati Laidoner 20. jaanuaril 1919 kindralmajoriks. Pärast vabadussõja lõppu Johan Laidoner vabastati Sõjavägede Ülemjuhataja ametikohalt 21. märtsil 1920 ja ülendati kindralleitnandiks ning tema volitused ülemjuhatajana lõppesid ööl vastu 27. märtsi 1920. Vabadussõja teenete eest autasutati Laidoneri esimeste seas Vabadusristi I liigi 1. järguga (VR I/1) ja sai ka rahalise autasu 3 miljoni marka.

Kahe maailmasõja vahel sai ta veel arvukalt teenetemärke, millest enamus on säilinud ja eksponeeritud Eesti sõjamuuseumi teisel korrusel oleval näitusel.

Poliitiline karjäär
Pärast vabadussõja lõppu järgnes Laidoneril poliitiline elu ja ta andis nõusoleku kandideerida riigikogu I koosseisu Põllumeeste Kogude nimekirjas. Järgnevalt osutus ta riigikokku valituks ja tuleb mainida, et Laidoner oli ka riigikogu II ning III koosseisu liige. Parlamendis jõudis ta olla nii riigikaitse-, välis- kui ka rahanduskomisjoni esimees. Riigikogu liikmeks olemise ajal 1923. aasta aprillis kingiti Laidonerile Vabariigi Valitsuse otsusega vabadussõja teenete eest Viimsi mõisa süda koos ca 100 hektari maaga, mis kujunes kindrali suvekoduks, kus ta võõrustas mitmeid Eestit külastanud kõrgeid väliskülalisi, näiteks 1936. aastal Soome presidenti Pehr Evind Svinhufvudi, 1938. aastal Soome sõjaväe juhatajat kindral Hugo Östermani ja 1939. aasta suvel Saksa maaväe kindralstaabi ülemat kindralooberst Franz Halderit. 

Tulles tagasi Laidoneri eluloo juurde 1920. aastatel, siis 1. detsembril 1924, kui toimus Tallinnas kommunistide riigipöördekatse, määrati Laidoner samal päeval uuesti Sõjavägede Ülemjuhatajaks. Nüüd oli ta sellel ametikohal kuni 8. jaanuarini 1925. Ta oli ka üks kümnest inimesest, keda kommunistide riigipöördekatse mahasurumise eest autasustati erandkorras Vabadusristiga. Ühtlasi oli Johan Laidoner tegev ka välispoliitilises elus, kuna ta tegutses Eesti esindajana Rahvasteliidus ja 1925. aasta teises pooles oli ta ka Rahvasteliidu volinik Mosulis Iraani-Türgi piiritüli lahendamisel. Eestis oli Laidoner veel aktiivne nii majanduselus kui ka ühiskondlikul tasandil, kuuludes näiteks AS Ilmarise ja AS Eesti Kiviõli juhatustesse ning oli isegi perioodil 1934–1940 Eesti Olümpiakomitee esimees. 

Küüditamine Venemaale
1933. aastal sai Johan Laidonerist ka riigivanema kandidaat, kuid 12. märtsil 1934 toimus riigipööre ning riigivanem Konstantin Päts kehtestas Eestis kaitseseisukorra, erakonnad suleti ja riigikogu sunniti „vaikivasse olekusse“. 12. märtsil määrati Laidoner Sõjavägede Ülemjuhatajaks ja 24. veebruaril 1939 ülendati ta kindraliks. Pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt 17. juunil 1940 vabastas president Konstantin Päts 22. juunil okupatsioonivõimu survel Johan Laidoneri Sõjavägede Ülemjuhataja ametist ja ta tõmbus koos abikaasa Maria Laidoneriga tagasi oma suvekoju Viimsi mõisa. Siit küüditati Laidoner koos abikaasaga 19. juulil Venemaale ja tasub mainida, et tema väljasaatmisotsuses ei olnud kirjas, et ka Maria Laidoner peaks kaasa minema, vaid ta läks abikaasaga kaasa vabatahtlikult. Järgnevalt viidi Laidonerid Venemaale Penza linna, kus nad elasid NKVD järelevalve all. Pärast Venemaa ja Saksa vahelise sõja algust 28. juunil 1941 Johan Laidoner arreteeriti ning varsti ka Maria Laidoner ja nad viidi Penza vanglasse. Selle järgnes aastaid kestnud vanglavintsutused Moskva Butõrka, Kirovi ja Ivanovo vanglates. Lõpuks 1952. aastal mõisteti nii Johan kui ka Maria Laidonerile 25 aastat vanglakaristust koos kogu vara konfiskeerimisega. Samal aastal viidi nad Vladimiri vanglasse, kus Johan Laidoner 13. märtsil 1953. aastal suri ning ta maeti Vladimir linnakalmistule ühishauda koos Poola riigitegelase Jan Stanisław Jankowskiga. Täpne hauakoht on tänaseni teadmata.

Maria pöördus Eestisse
Vaadates, milliseks kujunes Maria Laidoneri saatus, siis aasta pärast oma mehe surma 1954. aastal ta vabastati ja ta elas asumisel Melenki linnas, kus ta asutas ka muusikakooli. Eestisse sai ta tagasi tulla alles aastal 1961. Eestis elas Maria tagasitõmbunult pensionärina Haapsalus ja ta suri 12. novembril 1978 Jämejala haiglas Viljandimaal.

Haapsalus oleku ajal külastas Maria Laidoneri ajaloolane Kaupo Deemant, kes pani tema mälestused kirja. Maria Laidoneri viimne puhkepaik asub Tallinna Siselinna kalmistul Laidoneride rahulas, kuhu on maetud ka Michael Laidoner ning kus on sümboolne hauatähis ka kindral Johan Laidonerile.

Ranno Sõnum
ajaloolane

Fotod: Eesti sõjamuuseum-kindral Laidoneri muuseum ja Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum SA