Musta linnu võlu ja valu

Kes veel ei tea, siis 2025. aasta linnuks valiti kormoran, kellest nii mõnedki inimesed midagi head ei oska arvata. Eriti negatiivselt on meelestatud tavaliselt need, kel kokkupuude merel kalapüügiga. Sageli peetakse just kormorane kurja juureks, kes meie kalavaru on nahka pistnud. Ja kohtades, kus kormoran on oma pesitsuskoloonia püsti pannud, tundub, et enam midagi elavat ei leia. Siiski ei ole elu päris nii mustvalge ja tegelikult on veel väga palju teadmatust, sest seosed looduses on keerulised. Hinnangute andmisega tuleb olla ettevaatlik. Järgnevalt tutvume kormoraniga laiemalt kui vaid tema menüü.

Kormoran ehk karbas on must lind, kellele muid värve on jagatud näpuotsaga: valge lõuaalune ja noka juures kollasest punaseni varieeruv laik. Lisaks eputavad täiskasvanud linnud pulmamängude ajal jalgade juurde tekkivate valgete laikudega. Noored kormoranid on pruunikamad ja neil on valge kõhualune. Kui veel värvidest rääkida, siis täiskasvanud linnul on hurmavad türkiissinised silmad (noortel pruunid). 

Kormoran ei ole väike lind – tema tiibade siruulatus jääb vahemikku 120–160 cm, kehakaalu on 2,2–3,6 kg. Isased on emastest tavaliselt natuke suuremad ja ka raskemad. Varvaste vahel on neil lindudel lestad ja nokk konksja otsaga. Sellest hoolimata suudab karbas puuoksal seista ja seal ka küllaltki graatsiliselt ringi turnida.

Oma või võõras?
Sageli arvatakse, et kormoran on meile sisse toodud liik, aga tegelikult ei ole. Kormoranide luuleiud näitavad, et ta tegutses meie aladel vahelduva eduga juba kiviajal. On olnud perioode, kus teda meie alal ei olnud, aga alates 1983. aastast jõudis ta Soome lahele jälle tagasi ja hakkas siin arvukust kasvatama.

Toitumine
Üldiselt toitub kormoran peamiselt kaladest, aga võib süüa ka näiteks konni ja vähilisi. Hinnanguliselt sööb kormoran 350–500 g toitu päevas. Ta sööb, mida kätte saab. See tähendab, et ta kõhtu jõuavad kalad, keda parasjagu veekogus rohkem ja sellistel sügavustel liikumas, kuhu kormoran sukelduda jaksab. Teadlased on toonud välja, et kormorani menüüsse kuuluvad näiteks särg ja kiisk, emakala ja ümarmudil. 

Mis ühest otsast sisse läheb, peab ka teisest otsast välja tulema. Kormorani väljaheited on päris vänged – fosfori ja lämmastiku sisaldus on kõrge. Sellistes tingimustes ei suuda paljud elusorganismid vastu pidada, kui tegu pole just selleks kohastunud liikidega.

Seetõttu taimed surevad ja kormoranide puhke- ning pesitsusalad näevad välja raagus ja elutud.

Pesitsemine
Pesa ehitavad vanalinnud koos ja see ei ole siidpehme sulehunnik, vaid kättesaadavatest asjadest kokku sätitud kuhil, mis võib asuda maapinnal, aga ka puu otsas ja olla isegi kuni 1 meetri kõrgune. Tavalised pesaehituse materjalid on vetikad ja oksad, aga soomlaste tehtud uuring Soome lahe saartel pesitsevate kormoranide pesade osas tõi välja, et pesamaterjaliks võib saada ka prügi, mh leiti pesast süütenööri. Prügist rääkides võib ju naljatleda, et penoplastiga vooderdatud pesa saabki soojem, aga tegelikkus on ikkagi päris kurb, sest sageli jõuab plastmaterjal ka linnu seedimisse või surevad linnupojad pessa veetud võrgujuppidesse kinni jäädes.

Pesad ehitatakse päris lähestikku ja vahel varastatakse pesaehitusel materjali ka naabritelt. Kormoranide koloonias on sotsiaalne hierarhia, mis kajastub mh pesa asukohas. Näiteks laiu keskel asuvad vanemate ja kogenenumate lindude pesad, noored peavad servaaladega hakkama saama. Muide, vanemad ning kogenenumad kormoranid on kavalad ja sokutavad oma järglasi ka servaaladel asuvatesse pesadesse, et las teised kasvatavad. 

Kormoranidel on hooaja jooksul üks kurn. Munad munetakse pessa perioodil aprill kuni juuni ja neid on seal 3–5. Värvuselt on nad kahvatusinakad või -rohekad. Mune munetakse 2–3-päevaste vahedega. Haudumisega tegelevad mõlemad vanemad ja aega kulub selleks 28–31 päeva. Huvitav on see, et haudumise ajal on munad linnul jalgade peal, mitte kõhu all, nagu enamusel meie lindudel. 

Koorunud kormoranilapsed on tumehalli nahaga ja abitud. Esialgu söödavad vanemad neid enda poolt seeditud toiduga, alles hiljem minnakse üle tahkemale toidule. Lennuvõime saavutavad pojad ligikaudu 50 päeva vanuselt, aga see ei tähenda veel nende iseseisvumist. Vanematest sõltumatuks saavad nad alles ligikaudu 70 päeva pärast koorumist.

Sukeldumine
10 meetri sügavusele sukeldumine on kormorani jaoks tavaline, aga ta võib sukelduda kuni 35 meetrini. Et see võimalik oleks, on vaja kohastumusi. Esmalt toon välja linnu tugevad jalad ja lestad varvaste vahel, millega liikumisele jõud ja kiirus antakse. Teiseks on tal pikk saba, millega vee all osavalt tüürida saab. Kolmandaks on täiskasvanud kormoranidel ninasõõrmed kinni kasvanud ja hästi voolujooneline keha. Neljandaks on tal väga eriline sulestik. Järgnevalt sellest natuke lähemalt.

Vahel räägitakse, et kormorani sulestik märgub, aga see ei ole päris korrektne. Nagu paljudel teistelgi lindudel, nii on ka kormoranidel päranipunääre, mis toodab eritist, millega lind oma sulestikku võitab. Sellel eritisel on nii vett hülgav, sulevärve kirkamaks tegev kui ka bakterite, seente ja parasiitide eest kaitsev omadus. Mis muudab aga kormorani kattesuled eriliseks, on see, et nad ei ole veekindlalt üksteise vastu suletud ja vesi pääseb sulgede vahele ning seda seetõttu, et kormorani sulgede ebemed on näiteks partide sulgede ebemetest omavahel teistmoodi ühendatud. See kõik võimaldab linnul vee all lihtsalt ja kiiresti liikuda. Veest välja tulles tal aga enam nii tore ei ole, sest siis peab hakkama sulgi kuivatama. Selleks seisab märg kormoran nagu riidepuule visatud rätik – tiivad laiali ja võimalikult suur pind päikesele ja tuulele eksponeeritud.

Vaenlased
Kormoranide looduslikud vaenlased on rebased ja kährikud, kes võivad koloonias teha korraliku laastamistöö, aga laidudele nad ei pruugi ligi pääseda. Merikotkast aga see ei takista, et koloonia asub saarel, ja napsab seal hea meelega pesast mõnusa kõhutäie. Eriti on seda hakatud märkama Saaremaa lähistel. Lisaks võivad merikotka külaskäigud tuua kaasa selle, et suur röövlind hirmutab vanalinnud laiali ning kormorani kaitsetud munad ja pojad muutuvad heaks saagiks näiteks hõbekajakatele.

Arvukus
Hetkel läheb liigil kenasti ja arvukus on kõrge (Keskkonnaagentuuri andmetel pesitses 2023. aastal Eestis üle 40 000 haudepaari), aga see pole kogu aeg nii olnud. Möödunud sajandi alguses oli kormoran Läänemere ääres peaaegu välja surnud liik. Ka inimesed panustasid sellesse. Näiteks rüüstati ulatuslikult pesi ja linde tapeti massiliselt kättemaksuks kalade söömise eest. On teada ka lindude ristilöömist ja näiteks Saksamaal saadeti isegi sõjaväelased kormoranikolooniaid hävitama. 

1960. aastal oli Loode-Euroopas alles jäänud vaid 2 kolooniat. Kuna kormoranide arvukus oli langenud juba kriitilisele tasemele, siis 1979. aastal arvati kormoran linnudirektiivi esimesse lisasse ehk range kaitsega liikide nimekirja. Pärast seda sai arvukus tõusma hakata ja liik levis ka aladele, kus teda varem polnud kohatud. 1990ndatel arvati ta linnudirektiivi I lisast välja. Lisaks sellele, et kaitse oli tõhus, andis oma panuse liigi arvukuse kasvule ka keskkonnamürkide rangem reguleerimine, mistõttu jõudis neid loodusesse vähem ja osad varem laialt kasutatud mürgid on nüüd sootuks keelatud. 

Kuna kormoranide arvukus Euroopas on väga kõrgele tõusnud ja sellega on kasvanud surve keskkonnale, kasutatakse isendite hulga piiramiseks erinevaid meetodeid. Enim kasutatavad on lindude küttimine või munade õlitamine. Munad määritakse sel juhul taimeõliga, mis ummistab nende poorid ja toob kaasa selle, et loode ei saa enam hingata ja hukkub. Mis jahipidamisse puutub, siis Eestis võib kormoranile jahiseaduse ja -eeskirja kohaselt jahti pidada. Samuti on siin kormoranimunade õlitamist tehtud. Eestis on ka kohus kormorani küttimise ja munade õlitamise teemadel korduvalt oma sõna sekka öelnud. Tänases artiklis ei hakka neid teemasid süvitsi lahkama, aga võin kokkuvõtteks öelda, et teadlastel on vaja veel uurimusi teha, et pilt selgemaks saaks, millal ja mis meetodit kasutada ning mida ja mis mahus kormoran meil ikka täpselt sööb.

Viimsi valla kormoranid
Viimsi vallas on kormoranid leidnud endale püsiva pesitsuspaiga Vullikrunni saarel, aga kormorane on vaatluste käigus kohatud Viimsi vallas palju laiemalt – nii saartel kui ka poolsaarel, viimase puhul eriti Rohuneemes. Pesitsuse osas tõi Eesti Ornitoloogiaühing välja, et 2021. aastal registreeriti 5 kormoranipesa ka Sillikrunni saarel, kuid kolooniat sinna siiski ei tekkinud. Mainin ära, et Sillikrunni ja Vullikrunni saared asuvad Aegnast loodes ja vahemaa nende kahe saare vahel on natuke rohkem kui 400 meetrit. 

Vullikrunnil on kormoranid pesitsenud alates 2007. aastast, aga võimalik, et ka juba varem. Keskkonnaagentuuri andmetest on näha, et kui 2007. aastal kohati saarel 452 kormorani haudepaari, siis 2024. aastal 922 paari. Kõrgeim loendatud kormoranipaaride arv Vullikrunnil jääb aastasse 2023, mil loendati 1299 paari. Võrdluseks võib tuua, et Vullikrunni saare pindala on väiksem kui 0,3 hektarit.

Seega nad pesitsevad seal tihedasti koos, aga kormoran ei pane seda pahaks, talle meeldibki nii.

Mainin ära ka selle, et Vullikrunni saarel on kormoranimune õlitatud. Seda on tehtud 2010.–2013. aastal ning 2023. ja 2024. aastal. Ka 2025. aasta osas on vastav taotlus ühe kalandusühingu poolt juba keskkonnaametile esitatud.

Kas teadsid, et …
•    … teadaolevalt vanim kormoran elas 21-aastaseks.
•    … kormoranil eristatakse kahte alamliiki. Läänemere piirkonnas pesitseb mandriline alamliik (Phalacrocorax carbo sinensis).
•    … teadlased kahtlustavad, et kormoran kasutab vee all ka kuulmismeelt.
•    … Hiinas on kalamehed kormoranidega kala püüdnud juba 960. aastast saati, ilmselt juba varasemast, kuid nüüd on see meetod välja suremas. Selle meetodi puhul on kalamehel kodus oma väljaõpetatud kormoranid, kes võetakse veekogule kaasa. Lind sukeldub kala püüdma, aga ta ei saa suurt kala alla neelata, sest omanik on talle enne püüki kaela ümber kitsa võru pannud.

Kalamees tõmbab linnu suust/kurgust kala välja ja premeerib kormorani väikeste kaladega. Mida suurema kala lind toob, seda parem preemia.

Maris Markus
keskkonna vanemspetsialist

Fotod: Kunter Tätte