Pank, mille hoiuseks on legendid, metsakooslused, ajalugu ja palju muud

Üldjuhul on Viimsi poolsaare pinnamood küllaltki tasane, aga õnneks on meil kohti, kus kõrguste vahe on märkimisväärne ja loodus näitab oma erilisemaid külgi. Järgnevalt suundume pankrannikut avastama.

Viimsilased saavad uhkust tunda, et ka meie koduvalda läbib üks Eesti silmapaistvamaid pinnavorme – Põhja-Eesti klint. Tegelikult on tegemist ühe osaga pikemast astangust. Nimelt on Põhja-Eesti pankrannik üks osa Laadoga järvest (Venemaa) kuni Ölandi (Rootsi) lõunatipuni kulgevast Balti klindist ja selle kogupikkus on 1200 kilomeetrit. Vahepeal kulgeb astang mere all. Kõige võimsam osa Balti klindist jääb Eestisse, mujal on pinnavorm tagasihoidlikum. Kui Ida-Virumaale jääv Ontika pankrannik oma kuni 55 meetriga üle merepinna on Põhja-Eesti klindi üks silmapaistvamaid osi, siis meie Lubja mägi oma 53 meetriga sellele kõrguses just palju alla ei jää. Suureks erinevuseks võrreldes Ontikaga on aga see, et meie kõrgeim aste ei jää mere äärde.

Lubja mägi kerkis merest natuke rohkem kui kümme tuhat aastat tagasi Joldiamere staadiumis. See oli aeg, mil senise Balti jääpaisjärve vesi sai kliima soojenemisest tuleneva jää sulamise tõttu ühenduse ookeaniga (nn Billingeni katastroof) ja veetase hakkas kiiresti alanema – langes paarkümmend meetrit ja saavutas maailmamerega sama tasapinna. 

Lubja mägi on üks osa lavamaa jäänukkõrgendikust ja see on lõuna poole kaldu. Jäänukkõrgendiku läänepoolse osa pinnakatte moodustavad jääliustiku tegevuse tagajärjel tekkinud sorteerimata setted ja see platoo on kõrgem, idapoolne tasapind on madalam ja pinnakatteks on peenliiv. Kahe tasapinna vahel on järsk aste ja seda näeme Lubja klindiastangu maastikukaitsealal (MKA) ja Mäealuse MKA edelaservas. Haabneeme klindiastang on aga jäänukkõrgendiku kõige järsem ja kõrgem serv. Seda saab minna vallutama näiteks mööda Põhjakonna treppi.

Saarelaadsest jäänukkõrgendikust põhja, idasse ja läände jääb rannikutasandik, mida Viimsi poolsaare põhjaosa tasasus ka ilusasti peegeldab.

Kihilisus
Balti klint on aluspõhjaline astang ja hoolimata sellest, et see kulgeb Eestis paljuski mere ääres, ei ole tegemist Läänemere murrutusliku töö tulemusel tekkinud pinnavormiga. Tegemist on kahe suure maakoore struktuuri – Fennoskandia kilbi ehk Balti kilbi ja Ida-Euroopa platvormi – piiriala moodustisega. Selle pinnavormi kujunemise osas on mitmeid erinevaid teooriaid ehk tema tekkelugu päris selge ei ole. 

Fennoskandia kilbi puhul on levinud ja paljanduvad erinevad kristalsed aluskorra kivimid. Kes Soomes käinud, teab, kui palju seal tugevat kivikaljut näha on. Eestis jäävad need kihid aga settekivimite kihtide alla ja näha ei ole. Meie saame pankranniku puhul imetleda settekivimite kihte. Kuigi Viimsis ei ole astangute juures sageli kihte näha, sest astang on paljuski peitunud mulla ja erineva purdmaterjali alla, siis päris ilma meid ikka ka jäetud ei ole. Haabneeme klindiastangu MKA-l saab selgelt vaadelda liivakivi paljandumist ja Põhjakonna trepi ümbruses on ka ülemistes kihtides näha lubjakivi paljandumist. Viimsi vald on rikas savikihtide poolest ja needki kihid oleksid astangul nähtavad, kui panga jalamil purdmaterjali ja mulda seda peitmas poleks. Kes tahab aga kivimikihtide läbilõiget ilusalt ja selgelt näha, peab kaugemale sõitma ja vaatluskoha mere ääres otsima. Eriti ilusasti on kihte võimalik näha muidugi Valaste joa juures.

Röövlikoobas
Kui juba paljanditest juttu tuli, siis räägime natuke ka Röövli- ehk Kuradikoopast, mis asub Haabneeme klindiastangu MKA kirdetipus ja mida teadaolevalt mainiti kirjalikult esimest korda 1828. aastal. Tegelikult on sellel koopal rahvasuus veel põnevaid nimesid: Tondiauk, Paganaurg, Karukoobas, Tontauk jm. Sellest koopast on Viimsi Teataja ka varem kirjutanud. Näiteks leiab 2018. aasta 26. jaanuari numbrist koopast põneva foto, mis pärineb Rannarahva muuseumi kogudest. Artikkel on ka veebist leitav. Siit lugejale kodune ülesanne see üles otsida ja uurida.

Koopa omadused viitavad sellele, et see ei ole loodusliku tekkega. Arvatakse, et see kaevati kas Põhja sõja (1700–1721) või Vene-Liivi sõja (1558–1561) ajal sõjalistel eesmärkidel (laskemoonaladu, pelgupaik). Legendi kohaselt on ka mereröövlid seal koopas oma varandust peidus hoidnud. Ka krahv Buxhoewden, kes oli Viimsi mõisa omanik aastatel 1818–1874, olla seal laevadelt röövitud varandust peitnud. Sellest ka koopa üks nimedest – Röövlikoobas. Väidetavalt olla koopaid varem olnud kolm ja nad kõik omavahel ühendatud. Kirjanduses on välja toodud, et koopa kõrgus oli 2,2 meetrit ja laius 1,2–3,5 meetrit. 

Tänaseks on palju koopa minevikuhiilgusest hävinud. Suure põntsu sellele andis kindlasti ka 1990ndatel rajatud kõrgepingeliin. Nimelt võeti siis maha kõrghaljastust ja osa koopa suudme kohal asunud liivapaljandist varises alla.

Allikad
Röövlikoopa lähedusest voolab välja Rauaallikas, mille vett on kasutatud kõrge rauasisalduse tõttu ka terviseveena. Keskkonnaagentuuri koduleheküljelt leiab info, et allikal oli ühe meetri laiune veesilm, millel oli sügavust ligikaudu 10 cm ja millest voolas välja oja. Veesilma põhi oli mudane. Vooluhulgaks hinnati 0,1–1,0 l/s. Eelmise kümnendi lõpus suunati allikavesi aga kanalisatsioonikaevu ja seetõttu allikat näha ei olnud. Karulaugu terviseraja ehitamisega tuuakse allikavesi taas nähtavale. 

Pangast voolab välja teisigi allikaid. Kõrge rauasisalduse tõttu on allikavee alla jäävad alad rooste värvi. Selleks, et allikaid hoida ja kaitsta, koondatakse muuhulgas vabatahtlike abiga  allikate kohta infot. Selle kohta saad täpsemalt lugeda veebist (allikad.info) ja anda oma panuse andmebaasi täiendamisse. Vaata kaardilt enne, mis sinna sisse juba kantud, ja kui tead, et kuskil leidub mõni veel, siis täienda.

Pangametsad
Mitmes kohas jäävad meil klindi jalamile erilised pangametsad. Tegemist on elupaigatüübiga, mida nimetatakse ka loodusdirektiivi esimeses lisas. Seal on loetletud Euroopa Liidu tähtsamad looduslikud elupaigatüübid, mille säilimiseks tuleb rakendada ka kaitsemeetmeid. Täpsemalt on tegemist Tilio-Acerioni kooslustega nõlvade, rusukallete ja jäärakute metsadega. See nimetus tuleneb taimede ladinakeelsetest nimedest, kus Tilio viitab pärnale ja Acerion vahtrale. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsiooni järgi vastab Tilio-Aceron rühmale kuukressi kasvukohatüüp.

Pangametsade kaitseks oleme Viimsi vallas loonud mitu kohalikku kaitseala: Haabneeme klindiastangu MKA, Lubja klindiastangu MKA ja Mäealuse MKA. Pangaalused metsad on laialehised metsad, mille puhul domineerivad jalakad, saared, vahtrad, hall-lepad, sanglepad, pärnad, aga esineb ka tammesid. Sageli on pangametsad põlismetsa või ürgmetsa tunnustega, sest seal lageraieid üldjuhul pole tehtud ja mets on kasvanud väga pikka aega. 

Pangametsad võivad olla väga liigirikkad ja peita endas ka mitmeid kaitsealuseid liike. Näiteks on Viimsi vallas endale pangametsa all kodu leidnud kolmanda kategooria kaitsealune liik karulauk. Siinkohal oleks vast paslik meelde tuletada keskkonnaameti igakevadist mantrat, et loodusest korja karulauku vastutustundlikult ja vaid enda tarbeks. Täpsemaid juhtnööre, et kaitsereeglitega pahuksisse ei läheks, loe keskkonnaameti koduleheküljelt.

Kas teadsid, et:
•    …Eesti maausulised arvestavad aega Billingeni katastroofist ja nende jaoks on praegu aasta 10 237;
•    …sõna „klint“ pärineb rootsi keelest;
•    …Põhja-Eesti klindile taotletakse UNESCO-poolset tunnustust ja kaitset;
•    …laam, millel Eesti ja ka Soome asub, liigub iga aasta keskmiselt 2 cm kirde suunas (see on sama kiirus, millega kasvavad inimese küüned).

Maris Markus
keskkonna vanemspetsialist

Fotod: Maris Markus