Peagi on printsid jälle liikvel

Muinasjutusõbrad juba aimavad, et pealkiri viitab nendele lugudele, kus neiu suudleb konna ja viimane muutub siis printsiks. Järgnev artikkel viibki meid konnade maailma.

Päevadel, kui päikest jälle rohkem näha ja tunned ta sooja paitust, kipub silm kangesti kevade märke otsima. Üheks selliseks märgiks on alati kahepaiksete pulmamöll. Oh seda laulu ja sagimist. Siiski, enne peopaika jõudmist on vaja võtta ette ohtlik rännak, kus võib kaotada elu näiteks neljarattaliste metallmonstrumite või jahti pidavate röövelukate tõttu, aga võib ka juhtuda, et peopaika jõudes selgub, et aastatega välja kujunenud pidusaali enam ei eksisteeri või on selle kvaliteet nii kehv, et äärmuslikul juhul jääb loomake pärast tralli haigeks või hukkuvad järglased. Vaatame järgnevalt kahepaiksete muresid ja rõõme lähemalt.

Kahepaiksetest üldiselt
Kahepaiksed olid esimesed maismaaselgroogsed. Hoolimata pikast ajaloost ei ole see rühm kuskile kadunud ja tänapäevalgi saame näha liike, kes on säilitanud omadused, mis sobilikud eluetappide jaotamiseks maismaa ja veekogu vahel. Näiteks nagu kaladelgi kasvavad kahepaiksete vastsed veekeskkonnas, hingavad lõpustega, neil on küljejoon, millega nad tajuvad vee liikumist, ja vastsed ujuvad, liigutades oma saba. Roomajate ja muude kõrgemalt arenenud rühmadega sarnaselt hingavad täiskasvanud kahepaiksed kopsudega, arenenud on varvasjäsemed, olemas on kaks vereringet (kopsu- ja kehavereringe), silmalaud jm.

Täiskasvanud kahepaiksed on röövtoidulised (peamiselt erinevad putukad ja ussikesed), vastsed peamiselt vetik- ja taimtoidulised, aga vesiliku vastsed on röövtoidulised.

Kahepaiksetel on moondega areng. Munast areneb vastne/kulles ja seejärel saab temast täiskasvanu. Munad võivad veekogus olla näiteks kudupallina (Eesti pruunid ja rohelised konnad) või kudunöörina (kärnkonnad). Vesilikumammad on aga nii tublid, et pakivad iga muna eraldi taimelehekese vahele. Selleks, et tagajalgadega see pakkimistöö vee sees teha, näib loomake taime peal nagu akrobaat, kes püüab tasakaalu hoida.

Eesti liigid
Eesti liiginimekarjas on 11 kahepaikset, kellest vähemalt nelja liiki on kohatud ka Viimsi vallas. 11-st liigist 10 on meil pärismaised ja üks on sisse toodud (järvekonn). Järvekonn toodi Eestisse 1925. aastal Irboskast ja vabastati Tartumaale Raadi järve. Ta on seal omakorda andnud järglasi meie kodumaise liigi tiigikonnaga ja tulemuseks on elujõuline hübriid nimega veekonn. Võib eraldi välja tuua, et hübriid ei saa anda elujõulisi järglasi teise veekonnaga, küll aga saab ta seda teha tiigikonnaga. Kõik need eelnevalt nimetatud kolm konnaliiki on suuremal või vähemal määral rohelist värvi ja nende omavaheline eristamine on keeruline.

Eestist leiab kahte seltsi kahepaikseid: sabakonnalised, kelle esindajaks Viimsi vallas on tähnikvesilik, ja päriskonnalised, kellest Viimsi vallas võib kohata rabakonna, rohukonna ja harilikku kärnkonna. Kõik Eesti kahepaiksed on looduskaitse all. Enamus neist on III kaitsekategoorias, aga kaks liiki (juttselg-kärnkonn ehk kõre ja rohe-kärnkonn) on arvatud I kategooriasse ja kaks liiki (harilik mudakonn ja harivesilik) II kategooriasse.

Kuidas ma saan aru, et kohtasin sabakonnalist?
Tavaliselt peavad inimesed kahepaiksetest rääkides üldjuhul silmas päriskonnalisi. Tegemist on ilma sabata tegelastega, kes sageli kasutavad liikumiseks hüppamist. Nagu tuntud lastelauluski võivad nad istuda veekogu kaldal või kivil ja seal n-ö koibi sirutada (tavaliselt rohkem peesitavad ja peavad jahti). Mõned liigid (näiteks kõre) aga jooksevad kiiresti ja hüppamist väga ei armasta.

Sabakonnalised on aga sabaga kahepaiksed. Eesti sabakonnalised on mõlemad vesilikud. Mõnes piirkonnas kutsutakse neid ka triitoniteks. Väga sageli ajavad inimesed vesilikke sisalikega sassi, sest kehakuju on põhimõtteliselt sama. Kui muud moodi vahet teha ei oska, siis vaata loomakese nahka. Kui nahk on soomuseline, on tegemist roomajaga (sisalikuga), kui aga nahk on sile või lihtsalt kärnkonna kombel krobeline, on tegemist kahepaiksega. 

Eriline nahk
Kahepaiksetel on eriline nahk, mis on õhuke, niiske, näärmeterikas ja veega rohkem seotud liikidel limane. Naha eripära on kahepaiksete õnn ja õnnetus. Ühest küljest on tore, et kahepaiksed saavad oma niisket nahka osaliselt ka hingamiseks kasutada, aga samas tähendab õhuke ja niiske nahk, et loomakesed on väga tundlikud keskkonnareostusele. Ka väetised kujutavad sellele rühmale ohtu. Näiteks võib aiamaale visatud tahke väetisegraanul hakata kahepaikse nahaga kokku puutudes kohe nahaniiskuse tõttu lagunema, mürkained imenduvad loomakese organismi ja halvatud saab närvisüsteem vm eluks vajalik. Sageli jõuavad ohtlikud ained vihma- või lumesulamisveega väikeveekogudesse. Väetiste ja keskkonnamürkide eest pole kaitstud ka veekeskkonnas arenev muna või vastne. Seega on kahepaiksed meile omamoodi indikaatorid, mis peegeldavad keskkonna kvaliteeti. Vähem liike ja kahepaikseisendeid tähendab madalama kvaliteediga looduskeskkonda. Kahepaiksed on ka väga olulised lülid toiduahelates.

Keskkonnamürgid pole ainus häda
Kahepaiksed vajavad üldjuhul (Eestis kõik liigid) sigimiseks kvaliteetset veekogu. Nende hulk jääb aga üha väiksemaks. Kui eelnevalt välja toodud keskkonnamürgid on üks tahk, siis lisaks on probleemiks veekogude kinnilükkamine, võssa kasvamine ja kalade veekogusse laskmine. Nende tegevuste tagajärjel langeb veetemperatuur, mis on munade ja vastsete arenguks väga oluline, raskendatud on vastsete toiduotsingud, väheneb veekogusisene varje- ja sigimisvõimalusi pakkuvate taimede osakaal, vastsed võidakse kalade poolt ära süüa või kaob sigimispaik loodusest sootuks. 

Selleks, et sigimisveekoguni jõuda või sealt hiljem toitumisaladele liikuda, tuleb võtta ette rännakuid läbi inimese kujundatud keskkonna. Üha rohkem on liiklust ja teede ületamine on tõeline katsumus. Niisketel kevadõhtutel võib väike konnake vahel ennast ka teele päeval soojaks köetud asfaldile soojendama unustada ja see mitmekordistab ta hukkasaamise tõenäosust. Maastikud meie ümber on aina tehislikumad. Põllumassiivid on muutunud üha suuremaks ja nende läbimine on väikesele loomale raske. Kuivendamine on viinud sigimisveekogude kadumiseni, seni majandatud elupaigad (näiteks rannaniidud) kasvavad kinni, sest karjakasvatamist on samuti palju vähemaks jäänud. 

Viimasel ajal on maailmas suureks probleemiks ka seennakkuste levik, mis võib hävitada terveid liike. Nii on läinud näiteks Ladina-Ameerikas kirju kirevkonnaga. Lähim koht Eestile, kus ohtlikku seenhaigust on leitud, on Riia loomaaed. Seega tuleb välismaalt näiteks kahepaiksetest lemmikloomade ostmisel olla ülimalt ettevaatlik ja suurt tähelepanu tuleb pöörata sellele, et see haigus loodusesse ei satuks. Nakatumisest nähtavate haigustunnuste väljakujunemiseni võib minna üle kolme kuu. Seega, kui sul on terraarium, kus kasvatad kahepaiksest lemmikut, siis ära viska terraariumi puhastamise jääke lihtsalt lahtisesse komposti, kus meie kohalik liik võib eksikombel läbi jalutada ja selle haiguse saada, vaid pane need jäägid kinnisesse kompostikasti või veel kindlam on need enne läbi kuumutada.

Mida kahepaiksete heaks tehakse ja mida saan mina teha?
Eestis on läbi viidud mitmed projekte, mille eesmärgiks on kahepaiksete elupaikade taastamine. Nende käigus on kaardistatud liikide levikut, loodud neile uusi veekogusid ja elupaiku taas hooldama hakatud. Taastatakse märgalasid, mille raames suletakse kraave. Üleujutatavate alade hoidmine on samuti tähtis, sest ajutised, kuid siiski piisavalt kaua püsivad veekogud võimaldavad kahepaiksetel moonde läbida, aga sinna sattunud kalad või muud vees elavad vaenlased saavad hukka. Sellised veekogud on eriti olulised kõrele. Selle liigi puhul on ka rakendatud vastsete kasvatamist turvatud keskkonnas ja moondununa loodusesse vabastamist. Rändeperioodil on vabatahtlikud käinud abis konnasid teelt päästmas. Palju panustatakse ka inimeste teadlikkuse tõstmisesse, sest keskkond on mõjutatud meist igaühe käitumisest ja maailma parandamine algab meist endist. Ka säästlikud sademeveelahendused, mis kasutavad vee looduslikku puhastumist ja mille raames luuakse juurde väikeveekogusid, panustavad kahepaiksete ja teiste elusorganismide mitmekesisusse. Kuna linnalises elukeskkonnas on ka erinevaid reostus- ja mürkaineid rohkem, siis on hea, kui tiiki jõudev vesi jõuab vahepeal võimalikult palju puhastuda. Selleks kasutatakse mh loodulikku filtreerumist ja taimi.

Kui sinu kinnistul on väikeveekogu, siis tea, et kui see sobib kahepaiksetele, siis sobib see veel paljudele teistele liikidele. Väga paljud selgrootud tunnevad samuti suurt rõõmu kvaliteetsetest veekogudest ja kas pole mitte kaunis, kui suvel kiilid maja juures rohukõrrel sulle päikesepaistel tantsivad. Kiilide vastsed elavad samuti vees. 

Hoolitse oma väikeveekogu eest. Vaata, et see oleks päikesele avatud, ära vabasta sinna kalu, ära kasuta veekogu läheduses mürke/väetisi (mõistlik on üldse väetiste ja mürkide kasutamist piirata). Ära viska prügi maha, kaugeltki mitte tiiki ega kraavi. Kahepaikseid rõõmustab uute väikeveekogude rajamine. Kui sul on plaan seda teha, siis ära kaeva basseini, millel on 90 kraadised kaldad, sest see on ohtlik nii sulle kui ka su pereliikmetele, aga ka kahepaiksetele ja teistele väikestele loomadele veekogust välja pääsemiseks. Kui kuuled, et kahepaiksete kaitsetöödeks otsitakse vabatahtlikke, ole aktiivne ja astu kampa.

Niipea, kui ööd piisavalt soojaks muutuvad, algab kahepaiksete rännak talvitumispaikadest sigimisveekogude juurde. Kui näed loomakesi teed ületamas, võta autol hoog maha ja püüa loomakesest ettevaatlikult mööda manööverdada. Kui oled jala liikumas ja näed loomakest teed ületamas ja tead, kuhu poole ta liigub, võid talle lahkelt abi pakkuda ja loomakese üle tee aidata, aga jälgi seejuures enda turvalisust, et sa auto alla ei jääks. Ja looma kätte võttes tea, et see keemia, mis on sinu kätel, on varsti ka konnakeses (vaata eelnevat juttu nende erilise naha kohta). Seega, võta konnake kätte siis, kui käed on puhtad ja hea, kui saaksid käed näiteks veelombis eelnevalt märjaks teha või kanda kindaid.

Kas teadsid, et…
•    maailmas on tänaseks avastatud ligi 6000 kahepaikseliiki ja kolmandik neist on väljasuremisohus;
•    harilik mudakonn on Eesti ainus konn, kelle silma pupill on vertikaalne;
•    zooloogia allharu, mis uurib kahepaikseid, on batrahholoogia;
•    maailma suurimad sabakonnalised on Aasias elavad hiidsalamandrid, kes võivad kasvada ligi 1,5 meetri pikkusteks;
•    triiton on kreeka müütides mehekujuline mereolend hobusejalgadega või kalasabaga.

Maris Markus
keskkonna vanemspetsialist

Fotod: Maris Markus