Randvere koguduse 100 aastat
Möödunud suvel tähistati Randvere kiriku pühitsemise 170. aastapäeva. Kirik pole aga vaid hoone, see tähendab ka inimesi, kes seal Jumalat teenivad.
Pikka aega oli Randvere kabel kasutuses Jõelähtme abikirikuna, kuhu õpetaja jõudis teenistust pidama vaid mõnel korral aastas. Sajanditaguseid liikumisolusid arvestades jäi Randvere kabel emakogudusest Jõelähtmes kaugele, samuti peeti liialt suureks kirikumaksusid. 1921. aasta märtsis pöördus koguduse täiskogu konsistooriumi poole palvega Randvere abikirik Jõelähtmest lahutada ja Tallinna Jaani kogudusega liita. Veel samal suvel kutsuti pea 120 inimesele jumalateenistust pidama ja armulauda jagama Jaani koguduse õpetaja Hermann Hansson. Kuuldused Randvere rahva omaalgatusest pahandasid Jõelähtme õpetajat ja Ida-Harju praosti Oskar Tombergi, kes nimetas sellist teguviisi ”praktiliseks kommunismuseks” ja palus konsistooriumil täiskogu pöördumine tagasi lükata.
Rannarahvas jäi aga endale kindlaks ja aasta pärast palvet korrati. Seekord otsustas konsistoorium teatud tingimuste täitmisel Randvere koguduse eestseisuse palve rahuldada, jättes lõpliku otsustamise siiski Jõelähtme koguduse täiskogule. Lõpuks saadi nõusolek ka emakoguduselt ja 15. jaanuaril 1923 kinnitas konsistoorium Randvere iseseisvaks koguduseks.
Üks olulisemaid tingimusi selle otsuse taga oli koguduse majanduslik toimetulek ja eelkõige võimekus pidada ülal oma õpetajat. Ühtlasi pidi kogudus andma lubaduse, et ei palu toetust kiriku keskkassast. Iseseisvumise hetkel oli Randvere koguduses 250 hinge, samas loodeti selle arvu kahekordistumist, kui kogudusega oleks liitunud ka külades elavad linnakoguduste liikmed.
Koguduse aeglane kasv
Paar aastat hiljem polnud liikmesannetajate arv siiski suurenenud. Vahepeal loendati maksumaksjaid kõigest 174 ja see pandi koguduseliikmete loiduse süüks. Mõningane elavnemine toimus 1930ndate keskel, kui peamiselt ümbruskonna külade elanikest, kuid ka tallinlastest koguduseliikmete arv tõusis 375ni. Koguduse kasv sai üheks ajendiks, et Randvere kooli maadest tolleaegses Aiaotsa külas (praegusel Kaevuaia teel) eraldati valitsuse otsusega 7,56 ha suurune krunt, millele kavandati muuhulgas kogudusemaja ehk kirikla.
Kogudust alates 1923. aastast teeninud Tallinna Jaani koguduse õpetaja Bruno Hasselblatt tegi ühtlasi ettepaneku, et Randvere kogudusega võiks liituda Viimsi poolsaare läänekalda külad ja osa Nehatu vallast. Hinnanguliselt kasvatanuks see hingede arvu 2000ni ja kõne alla võinuks tulla oma õpetaja ülalpidamine. Kogudusemajja planeeriti selleks ka õpetaja eluruumid.
Et harva kohal käivast hooldajaõpetajast ei piisanud, võib välja lugeda Hasselblatti kirjast konsistooriumile: ”Arvan, et Randvere kogudus võiks olla tänulik, kui ta jõuaks niikaugele, et temal oleks iseseisev õpetaja, sest koguduses on palju neid, kes vajavad tugevamat ja rohkemat vaimlist toitu, kui suudab pakkuda igapühapäevane jumalateenistus. Senini on nad koguduse õpetaja puudusel pidanud tihti pöörduma lahkusuliste poole.”
Noore koguduse tulud kogunesid liikmemaksudest, laululehtede müügist ja armulauale võtmisest. Hiljem lisandus tulude hulka ka kirikumaade rendilevõtt kohalike talumeeste poolt. Kui oli tarvis midagi suuremat ja kallimat soetada, korraldati ka sihtotstarbelisi korjandusi või tehti vabatahtlikke annetusi. Nii kinkis Randvere küla Lepamäe talu peremees Jaan Roht 200 krooni kogudusemaja palkide ostuks, millele korjandustest lisandus veel 70 krooni.
Võrdluseks, õpetajale suutis Randvere kogudus 1930ndate keskpaigas maksta 30–40 krooni kuus, kuid rahuldavaks toimetulekuks oleks olnud tarvis 80–90 krooni. Iseseisva koguduse algusaastatel tehti korjandusi ka üksikuks jäänud vanade koguduseliikmete heaks, sest kõikihõlmavat pensionisüsteemi ei jõutud sõjaeelses Eesti Vabariigis veel rakendada.
Ümbruskonna rahvas elas enamuses suures vaesuses ega saanud kogudust piisavaks toimetulekuks aidata. Kirikla lõpuni ehitamiseks palus Randvere kogudus EELK Konsistooriumilt toetust 500 krooni, kuid samas mainiti, et ka kirikuhoonet pole ammu remonditud, seinad pragunevad ja on mustad.
Uue kogudusemaja pühitses piiskop Hugo Bernhard Rahamägi 15. novembril 1936. Jätkuvalt loodeti, et kogudus kasvab ümbruskonna arvel ja suudab viimaks ka majanduslikult iseseisvuda.
Olulise muudatusena arvati Randvere kogudus 1935. aastal välja Ida-Harju praostkonnast ja liideti Tallinna praostkonnaga. Kogudusele seati uued piirid, mis nüüdsest haarasidki kogu Viimsi poolsaare ja suure osa Nehatu vallast. Märtsis 1937 nimetati Randvere kogudus ümber Randvere-Viimsi koguduseks.
Halduslikud ümberkorraldused ei aidanud ometi täituda soovil oma õpetajast.
Ajavahemikus 1935–1942 hooldas kogudust kuus õpetajat, osa neist vaid mõne kuu. Koguduse juhatus tundis muret, et oma õpetaja puudumine ei võimalda iial kasvatada koguduse ühtlust ja terviklust, milles on koguduse tugevuse ja tõusu ning võiduelu aluspant.
1930ndate teine pool oli suuresti tänu kogudusemaja kasutuselevõtule siiski üks aktiivsemaid perioode Randvere koguduse elus. Tööd alustas pühapäevakool ning kuna uude hoonesse oli ehitatud eraldi leerisaal, sai seda kasutada ka koguduse ja külakogukonna üritusteks. Korraldati loteriipäevi ning tee- ja perekonnaõhtuid. Kirikla kantseleisse toodi üle ka koguduse arhiiv.
Kogudusemaja keeruline saatus
Kui Eesti Nõukogude Liidu poolt 1939. aastal okupeeriti, paigutati punaarmee muuhulgas ka Randvere kogudusemajja. 1940. aastal aeti asju veel suhteliselt tsiviliseeritult. Maja kasutav Vene piirivalve maksis lepingu alusel kogudusele üüri, kuid hoones ööbinud sõdurid ei suhtunud varasse sugugi heaperemehelikult, kasutades kütteks nii mööblit kui ka arhiivimaterjale.
Saksa okupatsiooni ajal elavnes koguduse ja seltsielu taas ning remonditi ka vahepeal rüüstatud kirikla. Uue nõukogude okupatsiooni ajal ehitati kirikla ümber piirivalve kasarmuks. 1970ndatel hakati nimetatud positsiooni pidama väheoluliseks, endine kogudusemaja lammutati ja piirivalvurid viidi üle Muugale. Hiljem müüdi maha ka maad ja piirkonda tekkisid aiandusühistud.
Andres Jaanus
Randvere koguduse juhatuse liige