Raul Ilisson tegeleb nii Viimsi sadamate kui ka päästeühingutega

Viimsi valla koosseisu kuulub 15 saart, neist suurimad on Naissaar ja Prangli. Saarte ja kõige sinna juurde kuuluvaga tegeleb vallas merenduse vanemspetsialist Raul Ilisson.

Tartu ülikoolis õigusteadust, hiljem TTÜ-s meretranspordi juhtimist õppinud Raul omab töökogemist nii Politsei- ja Piirivalveametis (PPA) kui ka Keskkonnaministeeriumis. Viimased kaks aastat on ta töötanud Viimsi vallavalitsuses.

Millised on sinu tööülesanded?
Valdavalt on tööülesanded seotud püsiasustusega väikesaarte, meretranspordi, (mere)päästeühingute, sadamate arendamise, hajaasustuse ja väikesaarte programmiga ning osalen ka väikesaarte kogu tegevuses. Vaga aktiivne koostöö toimub saarevanemate ja päästeühingute esindajatega. 

Alles eelmisel nädalal käisin koos Prangli vabatahtlike päästjatega Poolas ühingule uut päästeautot toomas. See reis oli kokkuvõttes väga intensiivne – kahe reisipäeva peale tuli kokku ca 6 unetundi. Tahe saada Prangli vabatahtlikele päästjatele uus päästeauto oli suur ja see eesmärk sai saavutatud.  

Prangli saare elanikel on kasvanud huvi taastuvenergiaallikate kasutamise vastu. 2022. aastal viidi Pranglil läbi Euroopa Komisjoni poolt rahastatud taastuvenergiaallikate uuring „Clean energy for EU islands: Renewable energy for Prangli“. Fookuses olid Prangli saarel asuvad valla hooned, mille katustele saaks paigaldada päikesepaneele. Sellega omakorda seondub Life EC4RURAL projekt, milles osalen. Projekti eesmärk on energiakogukondade ja energiaühingute arengu soodustamine. Energiakogukonna eesmärk on nimelt toota taastuvenergiaallikatel põhinevat elektrit ja tarbida toodetud elekter kohapeal kogukonnas. Eeliseks võib olla näiteks soodsam energia hind, sõltumatus, kvaliteetsem elektriühendus, elektri tootmisel kogukonna otsustamise ja kaasarääkimise õigus. 

Eelmise aasta suurim merendusvaldkonna töö oli seotud Kelnase sadama ehitustöödega, mille käigus süvendati slipi ümbruse ala, taastati sadama muuliotsad ja süvendati muuliväravate vaheline ala 5 meetri sügavuseni. Kelnase sadama ehitustööd on veel käimas. Lähiajal on kavas suuremate kivide lõhkamistööd, et teha ruumi uutele kaikohtadele ja suurematele sadamat külastavatele alustele. Kokku tekib sadamas ca 20 väikelaeva jagu vaba ruumi. 
Lühidalt viimase aasta olulisematest töödest:

• Kelnase ja Leppneeme sadama rampide kandevkonstruktsioonide tugevdustööd,
• Kelnase sadamasse politsei- ja piirivalveametile operatiivhoone ehitus,
• koostöös Viimis Haldus UÜ-ga Leppneeme sadama parkla laiendamine,
• Kelnase sadama uue autoparkla kaeve ja tasandustööd,
• hajaasustuse programmi taotluste menetlemine ja hindamine, 
• Naissaare püsielanikele transpordiühenduse tagamine, 
• Tammneeme sadama ehitus,
• Naissaare merekaabli töögrupis osalemine.

Kuna olen harjunud, et kaevust on alati puhas vesi saadaval, siis pean enda jaoks väga oluliseks lahendada Prangli saare reovee probleem. Selleks planeerisin valla eelarvesse vahendeid, et soetada biopuhasteid, mis võtavad korraga vastu mitme majapidamise reovee, n-ö klasterpuhasti. 

Kui tihti sa saartel kohal käid?
Tahaks rohkem käia, saartel on väga toredad ja aktiivsed inimesed. Suvel on lihtsam. Kui ilm lubab, siis saan saartele minna valla paadiga. Minu hinnangul ei tohiks otsuseid teha kabinetis, vaid peab käima saartel kohapeal ja inimestega suhtlema ja arvestama nende huvide ja soovidega. 

Kas sul on ka endal väikelaevajuhi load olemas?
On ikka, need sai tehtud merevalvekeskuses töötades.

Millises seisus on valla kaks suuremat sadamat? Alustame Leppneemest.
Kui ma Leppneeme sadamat esimest korda nägin, siis jäi silma, et mingi osa sadamast on pisut räsitud – kuskil kuivavad kalavõrgud, kuskil seisab lappaja, pootshaak on kuuri najal ja õhus levib kala lõhn. Mina leian, et see on väga tore, mõista, et see ongi rannarahvale omane. Olen selliseid mustvalgeid võrgukuuridega pilte näinud muuseumis, aga pilla-palla olek ongi kalasadamas normaalne. Kalasadam peabki olema kalamehe nägu – see on kultuur ja seda ei pea jõuga steriilseks kujundama.   

Teine osa Leppneeme sadamast on reisisadam, mida kasutab Wrangö. Seal näen ma kasutamata potentsiaali. Sadam on ehitatud ühe laeva jaoks, sinna ei ole võimalik ujuvkaisid juurde paigaldada. Hetkel on sadamas ca 20 kohta, kuid nõudlus on kordades suurem. Ainuüksi Viimsis on umbes 900 väikelaeva!

Senised Leppneeme sadama laiendamise projektid ja plaanid keskenduvad kitsalt paadiomaniku huvidele ehk kaikohtade loomisele, mis minu arvates on iganenud lähenemine, sest see ei kõneta kedagi teist peale paadiomaniku.

Tänapäeval on sadam avatud ruum, vaba aja veetmise koht, kuhu minnakse merevaadet nautima, lähedastega jalutama, sportima ja lõõgastuma. Sadamates võiksid toimuda suurema regulaarsusega kultuuriüritused, a’la nagu näiteks kalasadamate päevad. 

Miks siis tuluteenimisele ei mõelda?
Võib-olla ei ole olnud investeerimiseks piisavalt raha või ambitsiooni. Ideed ja kontseptsioonid muutuvad põlvkondade kaupa. Eelnevad generatsioonid on näinud elu, kus sadamas käivad laevad ja töö – lossimine ja rassimine. Tänapäeva sadam peab mere kätte tooma ka sadama külastajale, kes ei ole paadiomanik. 

Kas vald liigub selles suunas?
Kindlasti. Leppneeme sadama probleemiks on kirdetuuled. Sadama turvaliseks muutmisel on vaja selleks ehitada kaitsemuul. Leppneeme sadama kõrval olev Jaani laht jääb looduslikuks ja seal ei muutu kohalike elanike jaoks midagi, aga sadama akvatoorium muutub väikealuste jaoks turvalisemaks. 

Sadama majanduslik potentsiaal peaks olema huvipakkuv. Leppneeme sadamas on kaikohtade nõudlus kordades suurem, kui suudame pakkuda. Seepärast on sadamasse investeerimine  lollikindel plaan. Uute sadamakohtade loomisel suureneks koheselt käive ja saadava tulu arvelt on võimalik laenu teenindada. Ühel hetkel hakkab sadam tootma vallale korralikku kasumit, mis tänases majandusruumis on hädavajalik mõtteviis. 

Kas ja milline on riigi huvi Leppneeme sadama osas?
Kunagi tekkis vallal huvi anda Leppneeme ja Kelnase sadam riigile, ent see oleks rumal samm, millest vald muutuks üksnes vaesemaks. 10 aastat tagasi välja toodud probleemid on vald suutnud praeguseks enamuses ise ära lahendada. Korras sadamate üleandmiseks puudub otseselt vajadus. Riigi huvi on vaid see, et meie tagaksime transpordiühenduse Prangli saarele ja tagasi. Kui sadamat laiendada, siis majanduslik huvi on üksnes vallal ning riiki see ei puuduta.

Kelnase ja Leppneeme sadama kaikohad on navigatsioonihooajal kõik hõivatud, st iga paadi pealt teenib sadama pidaja tulu. Probleem on selles, et Leppneeme sadam on sisuliselt ehitatud ühe reisilaeva jaoks ja väikelaevadele on seal kohti vähe, aga tulu tuleb just sadamateenuste arvelt. Seega rentaabli parendamiseks on mõistlik luua kaikohti juurde. See on kooskõlas Viimsi valla 2021-2025. aasta koalitsioonilepinguga, kus on üheks eesmärgiks Viimsisse jahisadama arendamine. Suurema sadama mastaabiefekt võimaldab pakkuda sadamateenuseid mõistlikuma hinnaga, mis kindlasti rõõmustaks paadiomanikke, samas tõstaks sadama konkurentsivõimet. Eesmärk on vähendada valla kulusid, samas parendada võimekust kohaliku elu arendamisel. Sadamate tulubaas võimaldaks tulevikus katta valla Prangli liini doteerimisega seotud püsikulusid.

Aga sadamate arendamisel tuleb riigiga koostööd edendada. Eesti riik on sedavõrd väike, et üksi on vallal või riigil sadama arendamist keeruline ellu viia. Meeskonnatöö ja sidusus tuleb võtta prioriteediks. Riigil on vaja ka valdkondlikku, st väikesadamate koordinaatorit, kes käib sadamates ja kohtub sadamakapteniga ning samas istub ministeeriumis kantsleriga ühise laua taga. See on järele proovitud. Siseministeeriumis vabatahtliku merepäästevõrgustiku arendamisel toimusid meil toona neljapoolsed kohtumised, kus oli esindatud siseministeeriumi valdkonna juht, PPA peadirektori asetäitja ja merepääste katusorganisatsioonide esindajad. See oli väga tõhus kohtumine, kus räägiti läbi olulised probleemid, määrati teostajad ja tähtajad. 

Vald jagab rahalist vastutust nt Prangli liini doteerimisel VSaarS § 3 tähenduses. See tähendab, et sellist vastutust tuleks laiendada sadamataristu arendamisele. Seadus võimaldab riigil anda kohalikule omavalitsusele taristutoetust ja vald on sellist toetust riigilt ka saanud. Nüüd tuleks riigi poolt luua meede eelarvega ca paar miljonit, millest toetatakse jõulisemalt sadamataristu arendamist. Riigi panus võiks olla ca 60%, ülejäänud summa panustab sadama omanik. Paari sadama arendamine aastas oleks merenduse vaates kindel edasiminek. 

Kliimaministeerium on muutmas väikesadamate arendamise kontseptsiooni ja eelistatakse avalikke teenuseid pakkuvaid sadamaid. Nagu ongi Kelnase ja Leppneeme sadam. Kliimaministeerium on tellinud ka väikesadamate ärianalüüsi uuringu, et luua uusi sadamateenuseid ja seeläbi parendada väikesadamate tulubaasi. See on väga mõistlik samm, sest sadam peab tulu teenima, siis on sadam korras, arenemisvõimeline ja toetab oma teenustega piirkonna arengut. 

Räägime Kelnase sadamast ka.
Kelnase sadamas käivad praegu seni minu vallas oldud aja jooksul kõige suuremad ehitustööd. Nimelt 2023. aasta suvel käis transpordiamet hindamas Kelnase sadamas meresõiduohutust.  Kelnase sadamas on muuliotsad lagunenud, muulikivid paistsid olevat veerenud faarvaatrile ja selle kohta esitati ka märkus, et muuliotsad tuleb taastada. Suured rahnud muuliotstes näitavad, kus muulid lõppevad, aga praegu on vahepeal tükk tühja maad. See on juba aastakümnete tagune asi, maa-ametil ei olnud isegi jooniseid saata, kus muul rahnudeni ulatus.

Vald korraldas Kelnase sadama muuliotste taastamise hanke. Planeerisin slipi ümbruse mereala süvendamise. Sinna tuleb lainete tõrjeks monoliitne betoonkai ja lisatakse poomid. Kokku lisandub umbes 20 paadikohta. Kui eelmisel aastal Viimsi Teatajas ilmunud artiklis lubasin, et esialgu alustab vald ühe muuli remondiga, siis vallas meeskonnatöö toimis ja alustasime ikkagi kahe muuliotsa taastamisega.

Ka muuliväravate vaheline merepõhi süvendatakse viie meetri sügavuseni. Siis on ehk lootust saada liinile suurem ja merekindlam laev. Seega on sadama korrastamisel rohkem kui üks eesmärk.

Kas turistide huvi Kelnase sadama vastu on suurem kui Leppneeme vastu?
Jah, kui Leppneeme sadamasse tuuakse paadid enamasti terveks hooajaks, siis Kelnases käivad külastajad ja turistid, kes tulevad sadamasse paariks tunniks või ka ööks ning sõidavad siis jälle minema. Sadamas on kokku ca 30 kohta, aastaks 2025 lisandub loodetavasti veel 20. Sadama hinnakirja kehtestab küll vald, kuid Kelnase sadama kaikoha hindasid ei saa väga kõrgeks ajada, sest see peletab turistid eemale ja see omakorda ei meeldi Prangli elanikele. Vald arvestab saareelanike soovidega. Üheks meie ülesanneteks on ka saare elu edendamine ja kohaliku ettevõtluse ning kultuuri toetamine.

Räägime ka Naissaare sadamast.
Naissaare sadam anti riigile üle ja seda haldab AS Saarte Liinid. Riik on investeerinud nii kai kui ka muulide ehitusse. Eelmisel aastal investeeriti sadamasse umbes 200 000 eurot, millest enamus läks süvendustöödesse. Nimelt peab sadama pidaja jälgima, et sadama sügavusnäitajad vastaksid sadama eeskirjas toodule. Naissaare sadama ees on liiva ja see suurendab võrreldes Kelnase või Leppneeme sadamaga hoolduskulusid. Samas, kuigi sadam asub saarel, teenib see kasumit. Merekaabli ja Nargen Nord projekti realiseerumisel võib sadama tulubaas oluliselt paraneda. 

Kes teeb sadamatele järelevalvet?
Sadamates hindab meresõiduohutust Transpordiamet. Jälgitakse, et sadama pidaja hoiaks sadamas ettenähtud sügavust. Leppneeme ja Kelnase sadamas on Wrangö tõttu seda eriti tarvis jälgida. Jälgitakse muulide ja kaide seisukorda. Suures pildis on meil kõik korras ja muretsemiseks põhjust ei ole. 

Suvel esines küll üks ärevaks tegev intsident, kui Wrangö sõitis Kelnase sadamas madalikule. Laeva operaatori üheks spekulatsiooniks oli, et äkki on sadamaalal märkimata kivi. Hiljem siiski selgus, et tegu oli siiski kapteni navigatsiooniveaga. Nimelt sadamase sissesõidul kaldus laev liialt vasakule ja kapten jäi suuna korrigeerimisega hiljaks, mistõttu alus sõitiski madalikule. Käisin hiljem Leppneeme sadamas sõukruvide vahetust jälgimas. Kuigi mitu päeva oli õnnetusest möödas ja möödas 17 km oli tihke sinisavi endiselt sõukruvide küljes.

Mis seisus on merenduse arengukava?
Vallavalitsus tõesti soovib merenduse valdkonna arengu kokkulepet. Arengukava on töös. Hetke olukord on arengukavas kirjeldatud, nüüd tuleb juurde lisada eesmärgid ja rahastusvajadused.  Kui sinna saavad kirja konkreetsed tegevused, siis tuleb neid kokkuleppeid ka järgida. Arengukava tehakse 10 aastaks. Vallas on väga energiline meeskond ja olen näinud, et Viimsi valla vajadused muutuvad kuudega. Keegi ei suuda ette näha, millised on sadamate arendamise vajadused 10 aasta pärast. Ma loodan, et arengukava ei jää valla arengule jalgu. 

Kuidas on lood merekaabliga?
Meremuuseumi eestvedamisel osalesin valla esindajana Naissaare merekaabli töögrupis. Kaitseministeeriumi huvi oli tagada saarel asuvale riikliku tähtsusega objektile toimepidev elektriühendus. Valla sõnum oli, et elektriühendus tuleb tagada ampritasu põhiselt ka Naissaare elanikele. Toona rõhutasin korduvalt, et Prangli merekaabel on korduvalt laeva ankru tõttu katkenud, mistõttu tuleb kaabel merepõhja süvistada. 

Prangli saare merekaabli vastu on vallal samuti huvi. Palusin Elektrilevil selgitada, kui suur CO2 heide kaasneb aastas Prangli diiselgeneraatori käitamisega. 

Talvel kulub diiselgeneraatori käitamiseks ühes päevas kuni 1000 liitrit diislit, suvel poole vähem. Aastaga kaasneb Pranglil elektri tootmisega ca 642 tonni CO2-te. See number on pigem suurem, kuna diisel tuleb mööda maismaad sadamasse transportida ja laevaga saarele. Rahaline kulu aastas on ligi 300 000 eurot. Lihtne arvutus näitab, et 10 aasta kohta on kulu vähemalt 3 miljonit. Seega oleks merekaabli tasuvusaeg tänaste hindade juures ca 10-15 aastat. Raha on üks asi, aga EL-i ja seega Eesti eesmärgiks on ka vähendada CO2 heidet aastaks 2030 vähemalt 55%.

Elektrilevi jaoks on soodsam jätkata fossiilsete kütuste kasutamist – kui me nii jätkame, ei jõua me soovitud CO2 vähendamise eesmärgini. Viimis valla ettepanek on konkreetne, vähendame CO2 heite mahtu 642 tonni võrra juba 2025. aastal! 

Pranglil tegutseb Prangli vabatahtlik merepäästeüksus. Miks see hea on?
Kui ma PPA-s vabatahtliku merepäästeteenuse koordineerimisega, oli toona ministeeriumipoolne arusaam selline, et vabatahtliku aeg on tasuta, aga merepäästevahendid tuleb tagada riigil.  Vahepeal on palju muutunud. Kui enne anti raha kindlate asjade soetamiseks, siis nüüd antakse raha üldiselt merepääste päästetegevuse jaoks. Nii tekib iseotsustusvõime ja seda hakkab korraldama ühing, mitte riik. Aga kui teenus ühel päeval katkeb, siis lõppkokkuvõttes vastutab riik. Selline lahendus ei ole minu hinnangul kõige parem. Selliseid näiteid, kus ühingu tegevuse tõttu esmatähtis teenus katkeb, kahjuks on. 

2022. aasta lõpus tegi vald määruse, et alates 2000-eurose väärtusega vara kantakse valla bilanssi ja seejärel antakse vara tasuta päästeühingu kasutusse. Nii on näiteks PPA poolt antud merepäästekaatri omanik vald. Vald omanikuna saab ise teha otsekulusid kaatri hooldamiseks ja nii saavad vabatahtlikud keskenduda valmisolekule ja merepäästesündmuste lahendamisele. Kui ühing peaks tegevuse lõpetama, jääb paat vallale. Kui teenus on kogukonnas olemas olnud, siis on suur tõenäosus, et keegi soovib sellega jätkata ja nii saab taas paadi ühingule üle anda.

PPA toetab merepäästeühingute tegevust – lisaks kütusekuludele kaetakse merepäästekaatri hoolduskulusid. Riik ja vald toetavad sama eesmärki, see tuleneb VSaarS § 3 p 4-st. Valla toetus on vajaduspõhine, PPA annab toetust vastavalt valmisoleku ajale. Toetussummad sõltuvad merepäästekaatri suurusest ja valmisolekust, kuid aastane toetussumma võib jääda 10 ja 20 tuhande euro vahele.

Kui palju reageerivaid sündmusi meil aastas toimub?
Prangli saare ümbruses toimub aastas ligi 10 sündmust. Suurem sündmuste kontsentratsioon on Tallinna lahe ümbruses, kuhu saavad ka Prangli vabatahtlikud merepäästjad reageerida. 

PPA-l on merepäästesündmuste ja -intsidentide tabel, mille põhjal vaadatakse, kuhu on suuremat võimekust vaja. Kunagi ei tea, millal merepäästesündmus aset leiab – see võib juhtuda öösel, jaanipäeval, pühapäeval. Koguaeg on teenust vaja, mistõttu ongi see kulukas. Riigi ootus on, et vabatahtlik peab valmis olema 24/7. See on suur koormus ja nõuab palju liikmeid.

Merevalvekeskusele annavad vabatahtlikud ise enda valmisolekust teada. Valmisolek ehk VO on siis kas 15 või 30 minutit või üks tund. Suvel on abivajajale olukord vähem kriitiline, sest alajahtumise oht on väiksem. Kui vesi on aga 0 kraadi, on inimese päästmiseks aega ca 10 minutit. Kui kohale ei jõuta, on oht, et abivajaja kaotab teadvuse. Võib olla ka nii, et alajahtunud inimene saadakse küll kätte, aga kuna alajahtumine on progresseeruv, võib ta siiski hiljem surra.

Kui alajahtunud inimesele termokile peale panna, ei pruugi keha suuta soojust toota ja hakkab hoopis külma kiirgama. Seetõttu soovitataksegi, et päästja võtaks endal ülakeha paljaks, et kanda enda kehasoojus alajahtunud inimesele edasi.

Vabatahtlikele on olulised veel ka hea varustus ning koolitused. Lisaks PPA-le katab koolituskulusid ka vald. Minu arvates on meil vabatahtlikega praegu superhästi.

Kas Viimsis on ka üleujutuste oht?
Pigem mitte. Meretase võib rannaala üle ujutada, aga sellist olukorda, nagu aastaid tagasi Pärnus juhtus, meil juhtuda ei saa. Meie rannik on astmeline. Miks üldse üleujutused tekivad? Tuul lükkab vett kindlas suunas ja seejärel hakkab veetase mingis lahesopis tõusma. Aga põhjarannik on nii pikk ja siin seda ohtu ei ole. 

Milliseid soovitusi inimestele jagaksid?
Ma olen näinud, et mereohutus kõnetab väheseid. Üldjuhul kõnetab see neid, kes käivad merel harva, kes merd ei tunne ja tunnevad ennast merel ebakindlalt. Ent päästevesti kasutamine võiks olla elustiili osa.

Mina soovitan merele minnes paadi seisukord ja varustus üle vaadata ja veenduda, kas kütust on paagis piisavalt. Päästevestid soovitan kindlasti selga panna, võtta kaasa ka käsiraadiojaama ja veekindlas ümbrises laetud akuga mobiiltelefoni. See võimaldab hätta sattudes helistada merevalvekeskusele (tel 619 1224 või raadiokutsung „MEREVALVEKESKUS“ 16 ja 69 kanalil) või häirekeskusele (112), kes siis teie päästmiseks kiiresti abijõude hakkavad koordineerima.

Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja

Foto: Jane Saks