Siin- ja sealpool merd – Prangli resto ja Koda kohvik
Paljud viimsikad mäletavad veel hästi legendaarset Rootsu restorani, millest tänagi juttu tuleb. Just sealt, Rohuneeme teel asunud kultuskohast, said alguse tänasel päeval viimsilaste südame võitnud Prangli resto ja Koda kohvik.
Prangli restol, mida täna veavad Liis ja Andrus Arumäe, algab juunis juba kümnes saaresuvi. Viimsi mõisapargi veerel asuv Koda kohvik aga tähistab suve alguses esimest sünnipäeva ning seal toimetab lisaks Liisule ja Andrusele veel Andruse õde Mari-Liis Mälton.
Kuidas null krooniga restorani teha
Ilmselgelt on see miljoni dollari küsimus, aga pealehakkamine on juba pool võitu. Rakverest pärit Liis töötas juba varases nooruses tosin aastat ema poolt juhitud Klafira restoranis Tallinnas. See kogemus andis hea ülevaate restoranielu glamuurist ja telgitagustest. Ühel hetkel tekkis soov mõnes muus valdkonnas kontoritööd proovida, kus kell viis saab pastaka topsi visata ja teha, mida hing ihaldab. Juhtus hoopis nii, et asjaolude kokkulangevuse tõttu sattus Liis tulevases Rootsus partneriga hoopis omanikurolli. “Tagantjärele mõeldes, kes teab, võibolla mind visatigi vette ja vajasin väikest tõuget, et mugavustsoonist välja minna,” teeb Liis sissejuhatuse.
“Algus oligi selline, et sentigi raha omamata kavatsesime restorani püsti panna. Magasime, sõime ja pesime piltlikult öeldes sealsamas restoranis. Tookordse partneriga tegime kõike ise – teenindasime kliente, pesime nõusid, tellisime kaupa. Köögis olid meil ikkagi päris kokad, neist üks minu vend Reijo, kelle elu on ringiga tagasi koju toonud ja kes töötab nüüd meiega Kodas. Mitmed venna poolt tookord väljatöötatud retseptid on menüüs tänini. Reijo ei ole kokaraamatu kirjutaja tüüpi toidumeister, vaid tõeline kunstnik, kelle kõrval peab lihtsalt seisma ja retseptid kirja panema.”
Mari-Liis lisab, et tema oligi tookord seal majas esimene pereväline töötaja. “Olin ise punktis, kus mõtlesin, et mida oma eluga üldse edasi teha. Jalutasin lihtsalt ilusa ilmaga mööda mereäärset teed, sattusin Rootsu restorani ukseni ja teatasin, et ma tulen teile nüüd tööle,” kirjeldab Mari-Liis oma tööleasumist Rootsu restorani. Temast sai kiiresti asendamatu isik saalitöö kordineerimisel. Talle meeldis koht kohe nii väga, et sama aasta novembris pidas lausa oma pulmapeo pärast Rannarahva muuseumis abielu registreerimist Rootsus maha. Tänu sellele pulmale sai ka lõpuks korralikud nõud ja klaasid majja ostetud, sest alustati ikka väga piiratud vahenditega, mistõttu pidi tihtilugu ootama, et eelmine klient ruttu söömise lõpetaks.
Mari liitumine tiimiga andis rootsukatele piisavalt vaba aega, et hakata mõtteid mõlgutama laienemisele. Mingil hetkel tekkis teisele poole maja veel kohvik ja Haabneeme randa ka rannabaar ning rahvast vooris aina enam ja enam. Lisaks toitlustamisele korraldati lastele ka kokakoole, sest seda restorani armastasid kõik, nii noored kui ka vanad.
Liis ja Mari-Liis on tänulikud kõikidele, kes toona seal käed külge lõid. “Näiteks oli meil kelnerina tööl üks Martini-nimeline noormees. Ta oli kõikide lemmik. Ta hoidis süles ka värskete emmede lapsi, et nad saaksid rahus suppi süüa, ilma et supile jahtumisest nahk peale tekiks. Ta oli tõeline teenindustalent,” meenutab Liis.
Ajaloo huvides peab ära mainima, et pidulik avamine toimus 2011. aasta maikuus ning päev-päevalt hakkas Rootsus aina enam rahvast käima. “Inimestele meeldis sealne vaba õhkkond, meie pakutud mitmekesine köök – kõik tundsid seal ennast hästi. Mõne aja pärast juhtus aga nii, et me ei saanud menüüs uuendusi teha, sest lemmikuid tekkis nii palju ja see oleks püsikliente pahandanud,” ütleb Liis.
Prangli saare restoran avati 2014. aastal
Möödus kõigest kolm aastat, kui tublide tegijate “uksele koputas” uus väljakutse avada restoran üle mere Prangli saarel. “Mind tegi tookord ettevaatlikuks kogu see logistika, töötajate leidmine ja kauba vedu saarele. Esimest korda märtsis 2014 sinna sõites oli külm ja vastik ilm, majaehitus alles pooleli, tunded segased. Täna aga tähistame esimest suurt juubelit – kümme aastat Prangli restorani,” kirjeldab Liis Prangli saarel asuva restorani lugu.
Kuigi see mõte tundus tol hetkel pöörane, siis miski sisemine hääl ütles Liisule, et see on hea plaan, mis vajab teostamist. Selleks hetkeks töötas Rootsus juba tugev meeskond Mari-Liisi juhtimisel ning nii oli ka julgust mõlemal pool merd toimetada.
Aasta pärast Prangli restorani avamist toimusid mandril aga pöörased sündmused. Elektrikapist tekkinud lühisest sai alguse õnnetuste jada, mis viis populaarse Rootsu restorani põlemiseni, mistõttu koliti ajutiselt Rannarahva muuseumisse. “Lahke muuseumirahvas pakkus meile peavarju, neil oli seal äsja avatud äge köök ja saime korraks kohvikuna edasi tegutseda,” räägib Liis keerulisest ajast. See episood pani kõiki elu ümber hindama: Mari-Liis ja Reijo said head pakkumised uuele tööle, Liis jäi lapseootele ning loobus aktiivsest restoranitööst ja Rootsust, jättes endale vaid Prangli resto. Beebi kõrvalt oli keeruline üle mere tööd teha, aga õnneks Liisu pikaaegsed sõbrad ja kolleegid Silver ja Keio aitasid need esimesed aastad üle eldada. Ühel kenal kevadel teatasid nad, et on lõpuks ometi realiseerimas päris oma restorani unistust ning avasid Jõelähtme vallas Koljunuki sadamas Veer Kitchen & bari, kuhu liitus nendega ka Mari-Liis. Edasi töötati mitu aastat teineteist abistavas tandemis.
Seitsmendat saaresuve Pranglil võttis Liis vastu juba koos Mari-Liisi venna Andrusega. Nende kahe liit nii paari kui ka kolleegidena andis Liisule uut jõudu edasi tegutsemiseks. Igal suvel tegeles Mari-Liis oma põhitöö kõrvalt ka Prangli resto kliendipakkumiste ja broneeringutega. Juba järgmisel suvel planeeris noorpaar enda pulmi. Kindlasti ükski lugeja ei imesta, kui mainida, et pulmapidu peeti loomulikult Prangli restos ja abielluti Prangli kirikus, kuigi Liis oli lubanud endale, et tööl tema ei abiellu. Paremat otsust ei oleks saanudki teha.
Kes pole veel saarele restorani jõudnud, võiks kindlasti kaema minna. Maja on ehitatud puidust, soojas skandinaavia stiilis ja vaatega merele. Ilusa ilmaga saab terrassil istuda ja toitu nautida. Restoran on avatud üldiselt juunist augusti lõpuni, sest siis lähevad lapsed juba kooli ning ka meri muutub kurjemaks. Vahel lausa nii kurjaks, et polegi võimalik saarele sõita, isegi kui hommik tundub vaikne, rahulik ja ilus.
Restorani siseruumidesse mahub 60 inimest, merevaatega terrassile 50, kuid kindlasti tasub alati ette helistada, sest firma suvepäevi ja pidusid peetakse seal tihti. Nädalavahetustel toimuvad restos legendaarseks saanud öödiskod. Ööbida saab kõrvalasuvas kämpingus. Leppneeme sadamast väljuv praam Wrangö toob Prangli sadamasse, kust restorani saab mõnusalt jalutada, sest alla kilomeetri maad on minna.
Koda kohvik saab 1. juunil aastaseks
Saare restorani hooajalisuse tõttu jõudis Liis vahepeal pidada nii väikelaste riiete poodi Viimsi Äritares kui ka käia Black Rose pubis tööl. “Olen Viimsi spaa pubis töötamise võimalusele väga tänulik. See õpetas mulle suure ja väikese maja erinevusi ja ma pole vist maailma parim alluv, sest kipun oma peaga liiga palju mõtlema ja kõike hinge võtma.
Küll aga mõistsin, et minu töötajatel on ikka täielik puhkekodu võrreldes pubis töötamise koormusega. Müts maha nende ees, kes seal kaua aega toimetanud.”
Loodus tühja kohta aga ei salli ning häid inimesi vajatakse igal ajal. Koda kohvik on hoonena väga pika ajalooga koht – 300 aastat vana sepikoja hoone looduskaunis kohas. Hoone omanikul oli unistus, et nendes ruumides võiks olla tema kohvik, kus külalistel oleks võimalik tervislikke toite ja mahe taimeteed nautida. Pärast pikka ja põhjalikku renoveerimist avatigi Koda kohvik 1. juunil 2023. Viimsi rahvas võttis uue koha rõõmuga vastu. Restoranitöö on kurnav ja see ajendas omanikku otsima abiväge. “Saatusliku pakkumise saime hilissügisel. Ma olin endale juba lubanud, et ma kunagi aastaringselt enam restorani ei pea, aga tundub, et enda sõnade söömine on uus popp dieet – rääkisin sellest abikaasa ja Mari-Liisiga. Mõtlesimegi kaks päeva ja lõplikult nädalaga otsustasime, et võtame kohviku üle.
Turu-uuringu mõttes jõudsime siin isegi tööl käia ja ettekandjaid mängida,” räägib Liis Kodasse jõudmisest. Menüüsse jõudsid nende tulekuga ka vanad rootsuaegsed hitid.
Asukoha tõttu on Koda kohvik poolsaarel üks esimesi, kes avab suveterrassi, mis asub mõnusalt mäejalami kaisus, kus tuul liiga ei tee. Ka jahedama ilmaga on päikese käes seal soe. Majja sisse astudes võluvad inimesi paekiviseinad ja vahvad sisekujunduselemendid. Koda on lastesõbralik ja lisaks käiakse tihti koertega. Plaanis on teha ka lemmikloomamenüü. Ülemisel korruse privaatsetes ruumides saab pidada nii sünnipäevi, firmaüritusi kui ka istuda koos mõnusa sõpruskonnaga. “See on täpselt selline koht, kuhu sõpradega reede õhtul kodu lähedale minna, natuke midagi süüa ja juua,” ütlevad mõlemad ühest suust.
Mõlemad naised kinnitavad veel, et tänase päevani köidab just restoranitöö neid kõige rohkem, isegi kui nad on olnud oma elu ristteel. Alati ei ole restoranitöö lilled ja liblikad või meelakkumine, aga pisarad saavad pühitud, korraks võibolla ka mossitatud ning tänulikud kliendid toovad näole jälle naeratuse.
Koda kohvikus on tööülesanded samuti sõbralikult ära jagatud, kuna tegutsetakse ju suure perena. Liis tegeleb kontoripoolel paberimajandusega ning kodulehtede ja sotsiaalmeedia visuaalse poolega, Mari-Liis personali ja üritustega. Andrus juhatab köögis vägesid. Suurematel üritustel, kui majas rohkem külalisi, võib aga alati ka Liisi ja Mari-Liisi saalis ja baaris toimetamas näha.
Minnes tagasi loo algusesse, siis Rootsu pärand on saatnud neid kuni tänaseni. “Paljud inimesed on leidnud tee Koda kohvikuni tänu Rootsule üles. Me kuulsime, et te olete nüüd siin ja tulime vaatama ja sööma. Meilt küsitakse isegi samu toite, mida me tookord Rootsus pakkusime. Hoolimata sellest, et Rootsu kui sellist enam pole, meenutavad inimesed seda hea sõnaga ning tookordse teeninduse ja kvaliteetse toiduelamuse pärast tullakse nüüd siia Koda kohvikusse. Sa võid lõpmatuseni reklaami teha, aga hea sõna levib ikka suust suhu,” on mõlemad naised uhked.
Kodas on siseruumides kahel korrusel kokku 60 kohta ning õue mahub 30 inimest. Kuigi uksel on väljas lahtioleku ajad, siis harjaga kedagi välja ei aeta, kui inimesed veedavad seal mõnusalt süües-juues veidi pikemalt aega.
Vana arm ei roosteta
Väga paljud Rootsu püsikliendid tulevad nostalgia pärast just Kodasse ja ei pea pettuma. Palusin asjaosalistel välja tuua need toiduelamused, mis tollal menüüs olid ja mida tänagi võib nende menüüst leida – veiseliha tartar, pil-pil tiigerkrevetid, tummine borš, õunastruudel.
VAATA LÄHEMALT:
Prangli resto: prangliresto.eu, FB pranglisaareresto, IG @prangliresto
Koda kohvik: kodakohvik.ee, FB kodakohvik, IG @kodakohvik
Kärt Radik
Viimsi Teataja kaasautor