Sotsiaalpedagoogi tööd meetritega mõõta ei saa

Viimsi vallavalitsuse korraldatud haridustöötajate tänuüritusel sai tänavu aasta haridustöötaja tiitli viimsilane ja Püünsi kooli sotsiaalpedagoog Marju Usk.

Tiitel tuli Marju Uski jaoks üllatusena. „Olen rõõmus, et minu tööd on märgatud, et sotsiaalpedagoogi ameti olulisus on esile tõstetud,“ sõnas Marju. Heameelt teeb talle ka teadmine, et Viimsi vald märkab ning tunnustab muuhulgas ka koolide tugispetsialistide tööd.

Seda, et aasta haridustöötaja tiitel just Püünsi kooli jõudis, peab Marju suureks tunnustuseks nii enda tööle kui ka kooli kollektiivile. „Püünsi kooli tugimeeskond koos tööka õpetajaskonnaga teeb suurepärast tööd, et väikestest uudishimulikest, vahel tembutavatest ja pisut ka ülemeelikutest koolijütsidest saaks põhikooli lõpuks juba tasakaalukamad teadmistest tulvil noored,“ ütles ta. "Tänan kolleege,  et minu kandidatuur aasta haridustöötaja tiitlile esitati.”

Marju leiab, et tunnustamist ja kiitmist vajab iga inimene – see tekitab heaolutunde ja lisab teotahet. „Ma ei suudaks oma tööd teha ilma lastevanemate tänusõnadeta. Südantsoojendav on lugeda kirja, kus lapsevanem tänab, et ma tema last mõista püüan ja lapsele koolis toeks olen,“ tõi ta näite.

Sotsiaalpedagoog on kindel, et lapsed, kes kodus oma edusammude või pingutuste kohta lapsevanemalt tunnustavaid sõnu kuulevad, on rõõmsameelsemad, enesekindlamad, loovad ja hoiavad terveid sõbrasuhteid ning on oma tegevustes motiveeritumad. Õpilane, kes ehk klassikaaslastega võrreldes nii kiirelt ei arvuta või raamatutekste ei loe, võiks saada tunnustust keskendumise, ülesande juures pusimise eest. Tunnustada võiks sõbrale ulatatud abikäe, kaaslase märkamise, paranenud käitumismustri või paranemisprotsessis pikalt püsimise eest. Kindlasti peab tunnustus olema siiras.

Sotsiaalpedagoogi igapäevatöö
Klassidesse tulevad kokku erineva temperamendi ja isiksuseomadustega õpilased, kes tihti on pärit ka täiesti erinevatest keskkondadest. Õpetajad hakkavad sellest keerulisest kooslusest vormima klassikollektiivi, kus kõigil oleks hea ja turvaline õppida. Klassikliima kujunemise käigus hakkavad selguma õpilased, kelle individuaalsusega tuleb rohkem arvestada: õpilased, kes ei suuda ühistest kokkulepetest kinni pidada, kes ei ole õppinud teistega arvestama, ei suuda sõlmida sõprussuhteid; õpilased, kes on ehk kaaslastega võrreldes madalama kohanevusega, kelle turvatunne tekib siis, kui midagi ei muutu, juba ühest klassiruumist teise minek või põhjustada häiritud oleku, millele võib järgneda näiteks protest; õpilased, kes ei suuda tunnis keskenduda jne.

Esmase info õpilaste kohta, kes vajavad toetamist, saabki Usk klassijuhatajatelt ja  ka eripedagoogidelt. Toetust vajavate õpilastega ta vestleb. „Küsin näiteks, kuidas koolis meeldib, kes on lapse sõbrad, mida laps vabal ajal kodus teeb, mis võiks olla koolis-kodus teisiti, mis muret teeb. Mure leevendamiseks otsime koos lahendust,“ kirjeldas ta.

Marju Usk tõdes, et on lapsi, kellele kunagi ei ole mingeid nõudmisi esitatud. Laps ei teagi, et  kokkulepitud reeglid on täitmiseks. Koostöös klassijuhatajaga aitab ta lapsel mõista kooli- ja klassireegleid. Kokkulepete omandamise abistamisega toetab ta õpilase sotsiaalse kompetentsuse arengut. „Vanemate klasside õpilaste kehvadest hinnetest, tihedatest puudumistest räägime klassijuhatajatega, et välja selgitada nende põhjusi,“ lisas Usk. Kui õpilane on hakanud koolikohustust eirama, peab mõtlema, millega see on asendunud. See on märk lapse murest. „Probleem võib tulla kodust, kuid läbisaamine klassikaaslastega on samuti väga oluline komponent lapse koolis toimetulekul,“ sõnas ta.

Sotsiaalpedagoog leiab, et konfliktidesse satuvad tihti lapsed, kellega koos on teistel suhelda keeruline. „Kuulan ära kõik osapooled, suunan nende omavahelist leppimist, kus me püüame koos välja selgitada, mida üksteiselt oodatakse, kuidas omavahelisi suhteid parandada,“ kirjeldas Marju. Kui kooli satub õpilane, kes ei ole näiteks mitmeid aastaid koolis käinud, kelle sotsiaalsed oskused on minimaalsed, kelle käitumine üllatab ja häirib paljusid, vajab ka tema väga palju tuge.
„Ennetustööd võiks rohkem teha, et varem välja selgitada õpilaste sotsiaalsete oskuste arendamise vajadus. Tihti näeb aga minu päev välja selline, et plaanitud vestlustest kõike ei jõuagi teha, sest vahele tulevad kiiret tegutsemist nõudvad teemad,“ tõdeb Marju. Toetava tugimeeskonna ja asjatundlike õpetajate abil püütakse abivajajateni jõuda, kuid sotsiaalpedagoog tõdeb, et kõikjale nende käed kahjuks ei ulatu.

Palju koostööd teeb Marju Usk ka lastevanematega, sest kodu on lapse arengu alustala. Ta soovib, et õpilane tajuks, et teda püütakse abistada ja temast hoolitakse nii kodus kui ka koolis. Marju rõhutab, et lastel pole probleeme, neil on puudulikult arenenud oskused või oskuste puudumine. „Oskusi tuleb õpetada ja järjekindlalt harjutada. Lapsed üldiselt ju teavad, mis on õige, iga laps tahab olla hea, kuid ta ehk ei oska oma stressi sõnastada ning ta käitub selle välja. Vahel on lihtsalt vaja paremat käitumist harjutada,“ sõnas ta kindlalt.

Laste murekoorem
Sotsiaalpedagoog tõdeb, et kahjuks on laste murede koorem tihti nii suur, et nad ei jaksa murede seljakotti kandagi. Klassiruumis võib väsimusest kurnatuna istuda õpilane, kes pidi taas öö läbi valvel olema meeletus hirmus, kas onu tuleb ka täna öösel tülitama. Ja ema ütleb, et kannata ära. Seal võib istuda ema poolt hoolega varjatud sõjauudiseid kuulnud väsinud laps, kes pärast eestikeelseid koolitunde õpib õhtul ukraina koolis, sest ema teab, et nad pöörduvad koju tagasi. Vahel see laps rõõmustab, et ei pidanudki veebis kontrolltööd tegema, sest õhuhäire tõttu jäi tund pooleli.

Lapse keeruline käitumine on enamasti „jäämäe tipp”. Vee all asuv osa on lapse tunded, emotsioonid, kaitsemehhanism. „Kodu peab olema soe turvaline koht, kust õpilane hommikul rõõmsa tujuga kooli läheb ja mis pärast tegusat päeva last rõõmuga tagasi ootab. Tean, et paljudes kodudes just nii ongi,“ sõnab Marju.
Lisaks tavapärasele koostööle õpetajatega kaasab sotsiaalpedagoog vajadusel ka kooli psühholoogi, eripedagoogi, õppejuhi, koolijuhi ja lapsevanemad. Lisaks tehakse  koostööd Viimsi valla lastekaitsespetsialistide, Viimsi noorsoo- , veebipolitseiga ja piirkonnapolitseiga. „Spetsialisti kaasamine on iga juhtumi puhul individuaalne, tegutsen vastavalt olukorrale,“ täpsustas Marju.

Töö nõuab konfidentsiaalsust
Konfidentsiaalsus on sotsiaalpedagoogi töös ülioluline. Igapäevatöös saadavad teda eetika, austus ja empaatia. „Lähtun põhimõttest, et õpetajat informeerin juhtunust niipalju, kui see on vajalik klassiga ainetunni läbiviimiseks või klassijuhatajal klassi hea mikrokliima hoidmiseks. Kui õpilasel suri lemmikloom või jäid kooliasjad pärisisa juurde, annan sellest õpetajale teada, et ta saaks arvestada õpilase võimaliku teistsuguse käitumisega. Ma ei jaga infot õpilastega koduseinte vahel juhtunust, ei räägi laste muredest,“ kinnitas Marju.

Kui Marju Usk saaks edastada noortele sõnumi, siis oleks see selline: „Noored, kõige tähtsam on iseendaga sõbraks saada. Vahel ongi vaja kanda musti prille ja seljas soomusrüüd, kuid endast hoolimine peab jääma. Oled nagu oled, pärismaailmas ei ela Barbid ja Kenid. Maga piisavalt, toitu tervislikult, õpi huviga. Ole sõbralik ja naerata – siis naeratab ka maailm sulle vastu.“

Lapsevanematele ütleks ta, et liigne kontroll lapse tegutsemiste üle, oma unistuse realiseerimise soov lapse peal, kuid ka pidev liigne kiitus või üldse piiride olematus mõjuvad lastele kurnavalt, tekitavad agressiivsust, langetavad enesehinnangut. „Laps vajab kindlalt kehtestatud piire, mis tagavad talle turvatunde. Last ei tohi kasvatusest ilma jätta, kui näiteks tema temperamendijoonte tõttu võib kasvatus osutuda raskeks. Laps ei saa sinna midagi parata, kui ta ärritub kiiremini kui kaaslased, kellel võib-olla on teine temperament. Kuid laps on teile tänulik, kui ta teab, kuidas oma ärritust enne selle vihaks muutumist õigeaegselt taltsutada. Laps vajab soojust, hellust, armastust, ärakuulamist, mõistmist. Lapse kõht peab olema täis ja magatud peab olema piisavalt. Lähisuhted on olulised. Lubage lapsel kodus olla „tema ise”, kartmata koduste hukkamõistu. Kuulake last! Laps käitub tihti lapsevanema tegude, mitte sõnade järgi.“

Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja

Foto: Annika Haas