Tähe-Lee Liiv on jõudnud klaverivirtuooside tippseltskonda
Viimsis sirgunud Tähe-Lee Liiv paneb end proovile kahes ülikoolis korraga, õpib enamasti lennujaamades ning annab oma 20. sünnipäevaks välja debüütalbumi Arvo Pärdi klaverimuusikaga. Pere naiseeskujude mõjutusel muusikutee valinud neiu missiooniks on tuua klassikalise muusika juurde rohkem noori.
Tähe-Lee mäletab end lapsepõlves ärkamas ja uinumas ema Diana klaverimuusika saatel. Kolmandat põlve pianist kasvas üles kaunite kunstide keskel, enne koolitee algust oli ta tutvust teinud nii balleti, klassikalise muusika kui ka kunstimaailmaga ning valinud vanemate soovitusel oma esimeseks pilliks viiuli.
„Ma ei saanud sellega sõbraks,“ avameelitseb Tähe-Lee. „Vanaema (Maia Moik – toim.) nägi, et mul ei lähe sellega kõige paremini, ning viis mu hoopis oma hea sõbranna Maigi Pakri juurde klaveritundi. Temast sai minu esimene õpetaja ning pilli vahetus läks justkui väga loomulikult.“
Tallinnasse kooli
Kooliteed otsustas noor tüdruk omal vabal valikul alustada Tallinna muusikakeskkoolis. Kõik vajalikud eeldused ehk eelkõige suur huvi oli tal olemas ning katsedki läksid lihtsalt. Kuigi Viimsi ja pealinna vahet tuli tal sõita omajagu, siis oskas ta teekonnast pea igal hommikul rõõmu tunda. Tähe-Lee leiab, et vaade Tallinna siluetile ja merele on midagi, mille pärast ilmselt nii mõnigi pere oma elupaika vahetab.
Klaverimäng pakkus Tähe-Leele rõõmu, mis aastatega üha süvenes. Lugude harjutamisel sai ta tuge koduseinte vahel oma maailma kõige armsamatelt inimestelt. Vanaema nõudlikkus oma töö kvaliteedi osas saadab teda siiani ning ehk võib just sealt otsida juuri pianisti saavutuste nimekirja uurides.
16-aastaselt võitis ta nii Eesti Televisiooni saate „Klassikatähed“ kui ka Eesti pianistide konkursi, mis on ühed märgilisemad saavutused, arvestades, et sügav isiklik otsus klaverimängule pühenduda sündis vaid neli aastat varem.
„Olin 12-aastane, kui puutusin esimest korda kokku Konstantin Boginoga tema kodus Pariisis. Mul oli õnn osaleda tema tunnis, millest mäletan kõige ehedamalt seda sügavat muljet, mis mind saatma jäi. Bogino kutsus mind erakooli Itaaliasse, kus nägin, kuidas musitseerivad tema õpilased, kellest mitmed olid minust vaid veidi vanemad noored.“
Tähe-Lee oli kogetust nii vapustatud, et soovis ka ise järele proovida, mida tähendab neli tundi päevas harjutamist, kuigi varateismelisena oleks ta esimene eelistus olnud pigem sõpradega midagi muud toredat ette võtta.
„Eksperimenteerisin, kas saan hakkama. Uskusin teiste noorte näitel, et sellel võiks ju tulemusi olla ja üsna kähku need ka tulid. Mind kutsuti esinema, sain reisida ja mõistsin, et mulle selline elustiil väga meeldib. See kõik inspireeris mind üha enam, sattusin justkui nõiaringi. Puhtalt tänu sellele võtsin eesmärgiks katsetamisega jätkata ning anda endast parim. See oli kindel otsus!“
Vankumatult valitud teel
Kui esmalt veetis neiu klaveri taga neli tundi päevas, siis aasta pärast sai sellest juba viis tundi. Itaalias käis ta Bogino tundides viis korda aastas ligi neli aastat järjest. Hiljem liitus Tähe-Lee Sibeliuse noorteakadeemiaga Helsingis, kuhu tuli sõita korra kuus. Neiu on tänulik oma õpetajatele Tallinna muusikakeskkoolis, kes olid toetavad ning leidsid lahendusi, kuidas graafikusse mahuks ära ka keskhariduse omandamine.
„Minult on tihti uuritud, mida ma ilma klaverita teeksin? Mõned muusikud kahtlevad selles, kas tehtud valik on õige või mitte, aga minul pole mitte kunagi sellist mõtet olnud. Eks ma võin mõne muu vastuse välja mõelda, aga tegelikult meeldib mulle klaverimäng nii väga, et ma pole mitte kunagi oma otsuses kahelnud.“
Õpib kahes riigis korraga
Pärast Tallinna muusikakeskkooli, mille Tähe-Lee lõpetas Marrit Gerretz-Traksmanni ja professor Ivari Ilja klaveriklassis, ootasid katsed erinevatesse ülikoolidesse ja kurioossel kombel avanesid talle uksed nii Inglismaal kui ka Saksamaal korraga. Südikas neiu otsustas end proovile panna mõlemas õppeasutuses.
„Royal College of Music Londonis paelus mind eelkõige õpetaja Dmitri Aleksejevi tõttu, kellega tutvusin tänu Konstantin Boginole. Osalesin tema juures meistrikursustel juba varem ning üks mu unistusi oli tema juurde õppima pääseda. See õnnestus, kuid otsuse juures sai määravaks ka stipendium ehk sisuliselt pääsemine 26 000-naelasest iga-aastasest õppemaksust, sest sellist raha pole mul kuskilt võtta. Berliini Barenboim-Said Akademie õpilaste sekka pääsesin samuti, legendaarse pianisti Sir Andras Schiffi klaveriklassi. Kuidas ma saanuks kummastki sellisest võimalusest keelduda?“
Reisigraafik on tihe, lennujaamades tuleb tal aega veeta pea iga nädal ning just seal omandab ta oma põhiteadmised nii muusikateooriast kui ka üldfilosoofiast, ajaloost, kirjandusest ja kõigest, mis parasjagu ühes või teises koolis käsil.
„Repertuaaris erinevust pole, mõlemas koolis mängin samu lugusid. Samas muude ainete osas on kattuvusi pigem vähe ja ainepunkte üle kanda kahjuks ei õnnestu. Lepin sellega ja olen tänulik, et Londonis saab õnneks enamus kodutöid esitada interneti teel ja sealt tulevad ka hinded, kohalkäimine nii suurt rolli ei mängi. Koormus on küll meeletu, aga esimese aasta suutsin edukalt lõpetada ning hetkel saan kõigega kenasti hakkama.“
Tähe-Lee unistab küll elust pianistina suurtel ja väikestel lavadel erinevates maailma kontserdisaalides, kuid tõdeb, et mida kauem on ta Eestist eemal, seda enam ahvatleb teda võimalus tulevikus kunagi päriselt koduses Viimsis tagasi olla, et panustada laste ja noorte klassikalise muusika juurde jõudmisse.
Neli küsimust Tähe-Lee Liivile
Mis Sulle kõige enam Viimsi juures meeldib?
Mere ja ranna lähedus ning muidugi see vaade lahele teel koju. Teist sellist ei leia mitte kuskilt.
Lõpeta lause: „Ma unistan, et Viimsis...“
Ma unistan, et Viimsis võtaks koolipere eesmärgiks viia noored kasvõi korra kuus klassikalise muusika kontserti kuulama. Minu arvates oleks see hästi tore!
Kui Sa oleksid superkangelane, siis millised võimeid soovid omada ja miks?
Tahaksin olla nähtamatu, sest see mõte on mind miskipärast alati paelunud. Käiksin igal pool ringi ja vaataksin, kuidas inimesed toimetavad. See oleks lahe kogemus.
Milline on Sinu kultuurisoovitus?
25. novembril kell 19 on Viimsi Artiumis Toivo Tulevi teostega kontsert, mille leiab kavast HELIjaKEEL nime alt. Astun seal koos teistega üles ning lisaks muusikale mõtiskletakse laval ka erinevate maailmavaadete ja nende mõju üle loomingule. Vestlusringi moodustavad helilooja Toivo Tulev, helilooja Liisa Hirsch ning ajakirjanik Peeter Liiv.
3. detsembril kell 18 on Viimsi Artiumis minu plaadiesitluskontsert, kus kõlab lisaks Arvo Pärdi muusikale ka Johann Sebastian Bachi, Heino Elleri jt klaverimuusika. Kontserdikavas on lisaks sooloklaverile ka üllatuskülalistega üllatusnumbrid.
Sooloplaadi ideega tuli minu juurde produtsent Peeter Vähi. Koos jõudsime arusaamani, et selle sisu peaks olema midagi kodumaisest muusikast. Kuna mina olen väga palju Arvo Pärdi muusikat mänginud, siis viis mõttelõng loomulikku rada pidi selleni. Otsustasime salvestada kogu tema loodud klaverimuusika.
Lugude interpreteerimise osas sain nõu ka Nora Pärdilt, kes selgitas abikaasa Arvo Pärdi visiooni ning kuidas seda kõige paremini tabada. Mängisin talle ette ning tema selgitas erinevaid meeleolusid. Näiteks „Ukuaru valss“ oli tal väga südamel, mida tuleb mängida võimalikult lihtsalt ehk mitte midagi n-ö üritamata. Mina olin seda varasemalt pigem vabamalt võtnud.
Teosed salvestati Eesti muusika- ja teatriakadeemia suures saalis ning plaat jõuab poelettidele novembri keskel. Loomulikult saab seda soetada ka Viimsi Artiumis toimuval esitluskontserdil, samuti jõuab see digiplatvormidele. Tegemist on minu esimese plaadiga, mille üle olen väga uhke!
Marta Vasarik
Viimsi Teataja kaasautor
Foto: Kaupo Kikkas