Tammneeme patarei – Eesti rannakaitsepatarei
Tammneeme rannakaitsepatarei või rahvasuus vahel ka Randvere patarei on mälestusmärk Eesti riigi ehitustehnilisest saavutusest. Tänasel päeval tähistab seda ala kultuurpärandirikas maastik.
Patarei 17 jäi vaid plaaniks
Juba Vene tsaaririigi ajal asuti 1914. aastal Tammneeme kavandama rannakaitsepatareid. Tegu oli Peeter Suure merekindluses järjenumbrilt rannapatareiga nr 17. Patareisse oli planeeritud seada üles neli 8-tollist suurtükki, laskesektoritega Muuga lahele ja Prangli suunas. Tegemist oli võimalike dessantide tõkestamiseks mõeldud patareiga, mis kaitseks sõja korral tagalat. Need plaanid aga realiseeruda ei jõudnudki, sest algas I maailmasõda ning tekkis iseseisev Eesti riik.
Tammneeme patarei sünd
1920. aastate alguses muutus Tammneeme külla rannapatarei rajamise idee taas aktuaalseks. Nüüd kavandati kahe suurtükiga patareid asukohaga maal, mis asus Otsa talu kõrval Tammneeme ja Randvere küla vahelisel alal. 1920ndate keskel algasidki pärast maade soetamist tööd. Kahele 102 mm kahurile kaevati süvendid ning nendest idapoole rajati komandopunkt. Kahuritele, mis olid pärit vanalt tsaariaegselt allveelaevalt, ehitati palkidest platvormid. Üks kahur kaalus 5,7 tonni ja kahuri raua pikkus oli 6,28 meetrit.
Laskemoonana kasutati 20,3–22,7-kiloseid mürske, mille laskekiirus oli 6–15 lasku minutis. Kahuritest Randvere suunal asuvale maaninale rajati rannapatarei sild.
Tööd said valmis 1927. aastal ning rannapatarei sai Eesti merekindluste osana numbriks patarei nr 11. Arvatavasti algas samal ajal ka meeskonnakasarmu ehitus. 1928. aastal valmisid palkidest laskemoonakeldrid ning 1929. aastal täiendati kahuripositsioone kaitserinnatistega. Samal aastal kinnitati juba uuendatud Tammneeme rannapatarei projekt. Põhjus oli selles, et rajatud kahuripositsiooni laskesektor ulatus väheefektiivseks.
Tammneeme rannapatarei uus positsioon
Uus Tammneeme rannakaitsepatarei suurtükkide asukoht kavandati eelmisest kagu suunas, kõrgemale kaldaastangule. 1929. aastal tehti alal raietööd ning ehitati valmis neli betoonist kahurialust ja laskemoonakelder. Patarei relvadeks kavandati 130 mm Vickersi kahurid. Eelarveliste vahendite puudumisel seiskus töö järgnevateks aastateks. Alles kevadel 1934 võeti töödega jätkamine plaani ning tehti muudatusi relvastuses – kahuriteks kavandati nüüd 152 mm Canet’ suurtükid. Selleks tuli valminud kahurialustele peale valada uus kiht betooni ja kavandada astmelised lisaalused, millele omakorda kinnitati terasest kahuri tumba. Täiendatud alus võimaldas suurendada kahurite laskekaugust 19,9 kilomeetrini. 1935. aastal vahetati kaks kohale toodud kahurit välja kõrgemale laskenurgale ehitatud Canet’ suurtüki vastu.
Neli aastat ehitustöid
1935.–36. aastal ehitati kahele kahurile betoonrinnatised koos varjendiga ning rinnatise ette liivast kaitsevall. Samal ajal valmis ajutine puidust komandopunkt. Sellisena alustas Tammneeme rannakaitsepatarei uus positsioon tööd 1936. aastal. 1936.–37. aastal ehitati kahele järgnevale kahuripositsioonile betoonrinnatis koos varjendi ning liivast kaitsevalliga. 1937. aastal alustati ka betoonist komandopunkti ning jõujaama ehitamisega, tööd valmisid järgneval aastal. 1939. aastal olid paigal kõik neli Canet’ kahurit, valmis oli tulejuhtimispunkt, sõjaväelinnak, kaitsepositsioonid – Eesti Vabariigi rannakaitsepatarei oli oma täies hiilguses.
Canet’ kahurid
Gustav Canet’ poolt projekteeritud 152 mm meresuurtükid olid Venemaal toodetud relvastus. Kahur, mida rannapatareis kasutati, kaalus 19,38 tonni ja kahuriraua pikkus oli 6,84 meetrit. Laskemoonaks kasutasid suurtükid soomus- ja fugassmürske. Tammneeme rannakaitsepatarei kahurite tõstenurk oli läbi tehnilise täiustamise suurendatud 41 kraadini, mis võimaldas tavamürskudega lasta 14,1 kilomeetri kaugusele, ballistilise otsikuga mürskudega saavutati laskekauguseks 19,9–21,1 kilomeetrit. Maksimaalse töörežiimi korral oli suurtüki töökiirus kolm lasku minutis. See tähendas, et iga 20 sekundi tagant tuli ette kanda 41- või 49-kilone mürsk, sõltuvalt laskemoona tüübist, ja see valmis seada.
Muutuste tuules
1939. aasta tõi muudatusi. Vanem positsioon, kus asusid kaks 102 mm kahurit, nimetati ümber rannapatareiks nr 15. Sama aasta kevadel viidi patarei nr 15 kahurid minema ja patarei nr 15 lakkas olemast. Tammneeme rannapatarei numbriks jäi 11. Kevadel 1940 reorganiseeriti merekindluste asutus ning Tammneeme patareist sai osa Paljassaare-Viimsi-Randvere grupist. 1940. aasta juulis anti Eesti merekindlused, sh Tammneeme rannakaitsepatarei Nõukogude Liidule rendile. Ametlikult said patareid Punalipulise Balti Laevastiku koosseisu. Kasutusse andmisel oli märgitud Tammneeme patarei väärtuseks 226 650 krooni.
Sõja-aastad ja koolimaja
Nõukogude väed lahkusid enne sakslaste sissetungi 1941 sügise eel (augustis) ning Tammneeme rannakaitsepatarei jäi tühjaks. Osad kaitseehitised õhiti, hooned rüüstati, kahurid olid ära viidud. Kuna kasarmuhoone ruumid olid avaramad ja valgusküllasemad kui toonane Randvere koolihoone, siis kolis sinna sisse kool. Koos õpilastega koguti koolimaja ümbrusest puidujäätmeid, et talveks aknad ette ehitada, lapsevanemad aitasid ala korrastada ja laskemoonast ohutuks muuta. Kasarmuhoonetesse seati sisse õpetajate maja, ka sai kool sauna ja vajaliku laut-kuuri.
Maist septembrini 1944 olid endises kasarmuhoones saksa sõdurid. Sel ajal asuti ehitama Tammneeme rannakaitsepatarei alale randa uusi kahuripositsioone, sedapuhku kolmandat positsiooni. Arvatavasti asus see tänase Tammekalda tee äärsel alal. Töödega päris valmis ei saadud ja nii lasti 1944 septembris kahuripositsioonid õhku, lahkudes purustati ka kasarmuhoone ja selle abihoonete uksed-aknad. Kool taastas lapsevanemate abil hooned ja tegutses rannapatarei kasarmuhoones 1971. aastani, hiljem sai sellest lastesanatoorium. 1990ndatel endine patarei kasarmuhoone ning selle erinevad abihooned erastati ja praeguseks on need elumajad.
Rannapatarei ala
Patarei maa-ala oli ligi 43 hektarit suur, ala asus tänase Otsa talu (Mereääre tee 62) ja Tammeranna tee ning Randvere tee vahelisel alal.
Tammneeme vanemat patareid tähistavad Otsa talu metsas asuvad süvendid ja kahuririnnatised, komandopunkti asukohas olev muldkeha ning laskemoonalao asukohas olev pinnavorm. Tähelepanelik vaataja tunneb need korrapäraselt asetsevad kuhjatised ära praeguse terviseraja servas. Rannaäärsel alal suurte rändrahnude läheduses paiknes patarei sepikoda, mis säilinud pole.
Rannapatarei hooned
1920. aastate II poolel valmis sõduritele kasarmuhoone (tänane Tiitsu tee 5), patarei sauna- ja tallihooned (tänane Tiitsu tee 3), ohvitseride elamu (tänane Tiitsu tee 1). Nagu mainitud, on hooned tänasel päeval ka alles, küll vähemal või suuremal määral aja jooksul ringi ehitatud.
Praeguse Tiitsu tee ääres asus kasarmu kõrval sõdurite spordiplats. Tiitsu tee ja Tammekivi tee ristumise asukohast sai alguse lasketiir, mis kulges kuni mereni. Tammekivi tee alguses paikneb komandopunkti vare, mis sõja ajal õhku lasti. Patarei silla varemed võib leida Kilu nuki juurest.
Suurtükialused, varjendid ja kaevikud
Tammneeme rannapatarei Canet’ meresuurtüki alused on kõik säilinud. Lisaks on kahuripositsioonide ja Tiitsu tee vahelisel metsaalal näha erinevaid kividega kindlustatud kaevikuid ja kaitsepositsioone. Säilinud on ka Randvere teelt Tiitsu teele viiv munakivitee kui omaaegse patarei territooriumi sisetee.
Saksaaegse rannapatarei positsioonid asuvad arvatavasti Tammekalda teest ida poole jääva metsa all.
Kogu piirkonna maastik on rikas pärandkultuuri poolest, mida tuleb hoida. Tammneeme rannakaitsepatarei kahuripositsioonid ning kunagine kasarmuhoone on ehitismälestistena muinsuskaitse all. Kindlasti väärib eraldi eksponeerimist kogu ala ja sealsed rajatised, mineviku jäljed ja lugu, Eesti oma rannakaitsepatarei lugu.
Alar Mik
abivallavanem