Tavaline tõruvähk on meredeavastajast võõrliik

Ilmselt on nii mõnigi meist kursis, et Eestis võib mõnedest veekogudest leida jõevähki. Paljud pole aga kursis, et erinevaid vähilaadseid ehk koorikloomi leidub Eesti vetes rohkem. Kui osa neist on meie kodumaised liigid, siis mitmed on siin aga võõrliigid. Seekord teemegi juttu ühest sellisest, nimelt tavalisest tõruvähist. 

Liigi kirjeldas esimesena Darwin 1854. aastal. Kuigi tavalise tõruvähi nimi viitab vähiks olemisele, siis peale vaadates ta meie jõevähiga küll ei sarnane. Tõruvähkide paigutamisega loomariigis oldi päris hädas. Kuni 19. sajandini liigitasid teadlased neid mh limuste hulka, kuigi neil ei ole ka sellele rühmale tüüpilist keha. Tõruvähkide kuuluvus saadi paika siis, kui hakati uurima nende vastseid. Nimelt on neil ujuvad vastsed, kes sarnanevad teiste vähkide vastsejärkudele.

Viimane ümberpaigutamine eluslooduse süsteemis toimus 2004. aastal, kui tavaline tõruvähk tõsteti teise perekonda – oli perekonnas Balanus, nüüd on perekonnas Amphibalanus. Laiemas plaanis liigitatakse nad hetkel vähilaadsete alamhõimkonnas olevate vääneljalaliste hulka. Tavaline tõruvähk on Läänemere ainus vääneljalaline.  

Välimus ja areng 
Tõruvähk näeb välja justkui väike vulkaan mingil tahkel objektil. See nn vulkaan on tema valge või kahvatuhall lubiainest koda, mis moodustub kuuest kokku kasvanud plaadist. Koja tipus olev ava on suletud kahe kaaneplaadiga, mida loom saab liigutada. Nende plaatide vahelt sirutab vähilaadne välja oma kaheharulised rindmikujalad, mida on kuus paari. Jalad on lülilised ja harjastega ning moodustavad justkui lehviku, millega saab vett koos selles leiduvate toiduosakestega kojast sisse suu juurde suunata.

Koja läbimõõt võib ulatuda 2 cm-ni, aga tavaliselt on see kuni 1 cm. Soomes on kirjeldatud, et tavaline tõruvähk kasvas 10 nädalaga 3 mm suurusest 1,6 cm suuruseni.  

Areng munast koorumiseks võtab 18oC veetemperatuuri juures aega ligikaudu 21 päeva. Tõruvähi vastsed kestuvad pärast munast koorumist mitu korda. Viimases ujuvas faasis on vastne endale saanud kahepoolmelise lubiainest koja, millest välja ulatuvad vaid iminappadega eestundlad. Kui vastne leiab endale sobiva paiga, kus oma edasine elu veeta, kinnitub ta objekti külge tundlate abil.

Nimelt on tundlad ühenduses eriliste näärmetega, mis toodavad hästi kleepuvat nõret ja aitavad loomakesel paigale kõvasti kinni hakata. Tõruvähi pea ja tundlad muutuvad seejärel plaadikujuliseks. Sinna kohta jääb loom nüüd kogu eluks. 

Vähkide kolooniad 
Tõruvähk võib olla kinnitunud näiteks kividele, vaiadele, laevakeredele, teokarpidele, nootadele, võrkudele, aga ka kõiksugu muudele kõva pinnaga objektidele, mh vees leiduvale prügile. Sageli kinnituvad nad oma suguvendade naabrusesse ja võivad nii moodustada suuri kolooniaid. Tõruvähkide asustustihedus võib küündida 5000 isendini ruutmeetri kohta. On märgatud, et tihedates kolooniates on kojad alt kitsamad ja suguküpsus saabub isenditel kiiremini. Samas aga toodavad väga tihedates kolooniates elavad isendid vähem mune kui hajusamate kolooniate omad. 

Kuna tõruvähid kleepuvad pindadele ülitugevasti, siis on nad laevaomanikele tõeline nuhtlus, sest nad ei lase ise laevast lahti ja seetõttu muutub veetakistus suuremaks. See tähendab aga omakorda aeglasemat sõitu, suuremat kütuse- ja ajakulu. Kui minevikus prooviti nende lahtisaamiseks ka ülimürgiseid paadivärve, siis tänapäeval see enam lubatud ei ole. Seega ei jää üle muud, kui jõuga vähikesed maha kraapida. See on aga aeganõudev ja kallis. 

Vahel surevad loomakesed ise laeva küljes ära (mõned lasevad siis ka kere küljest lahti). See juhtub näiteks siis, kui laev sõidab väga magedasse vette. Nimelt on tõruvähid küll väga tolerantsed soolsuse osas, aga väga madalat soolsust ja eriti veel pikema aja jooksul nad siiski ei talu. 

Maailmas on meres leiduvate objektide kattumine tõruvähkide ja muude taoliste organismidega suur probleem, sest mh väheneb seetõttu liikuvate osade liikuvus, suureneb kütusekulu ja objektide mass. Selle probleemi mõju aastas on hinnatud mitmele miljardile USA dollarile. 

Toitumine 
Tõruvähid söövad kõike, mida neil õnnestub suu juurde suunata ja millest jõud üle käib: vetikad, bakterid, aerjalgsed, ripsloomad ja muud vees hõljuvad pisiorganismid. Nii sõeluvad nad veest välja seal lendlevat hõljumit. 

Võõrliik 
Meie kõrv on harjunud kuulma, et kui võõrliikidest räägitakse, käivad läbi sellised nimed nagu näiteks Sosnovski karuputk, pargitatar ja Hispaania teetigu. Siiski on meil võõrliike tunduvalt rohkem ja tavaline tõruvähk on üks neist. Ta on väga edukas „migrant“, kes levib nii ujuvate vastsejärkude kui ka inimese kaasabil (kinnitumine laevadele). Tema algseks kodumaaks on peetud Atlandi ookeani läänekallast. Viimased geeniuuringud vihjavad, et täpsemalt võiks tema kodumaaks olla Argentina piirkond. Nüüd on ta aga levinud kogu maailmas ja seda siiski inimese tõttu. 

Kaspia merest leiti tavalist tõruvähki esimesena 1955. aastal, Mustast merest 1844. Esimesed kirjeldused leidudest Vahemeres pärinevad 1972. aastast. Euroopa vetes on tavalist tõruvähki kohatud ligi 200 aastat. Esimene leid Hollandist on teada aastast 1827, Saksamaalt 1858, Prantsusmaalt 1872, Norrast 1900, Rootsist 1895 ja Köningsbergist 1844. Jaapani vetes kirjeldati liiki esimest korda 1962. aastal ja on seal nüüd oma levilat tublisti laiendanud. Jaapanist jõudis see liik ka Uus-Meremaa vetesse, kui Jaapanis ehitatud gaasitorni läbi mere Uus-Meremaa veealuse gaasimaardla asukohta transporditi. 

Oma elutegevusega muudab tõruvähk olemasolevaid ökosüsteeme. Ta muudab konkurentsireegleid nii toiduahelas kui ka kasvukohtades. Viimasel juhul siis eelkõige tahkete pindade hõivamise läbi, mistõttu teistele liikidele jääb vähem ruumi.  

Mis teeb nad nõnda edukaks? 
Esmalt tuleb mainida muidugi tõruvähkide suhteliselt head madala soolsuse talumise võimet. Teiseks võib välja tuua nende võime ennast tugevasti objektide külje kinnitada, mistõttu saavad nad nendega kaugele kaasa reisida. Kolmandaks võib välja tuua, et tõruvähid on erinevalt teistest vähkidest mõlemasoolised. See tähendab, et igal isendil on nii emas- kui ka isassuguorganid.

Arvatakse, et see on kasulik nende kinnitunud eluviisi tõttu ehk järglasi peab saama sõltumata naabri soost ja sobivat sugu ta kuskile otsima minna ei saa. Iseenda viljastamist aga püütakse vältida. 

Neljandaks võib välja tuua nende kiire arengu ja suhteliselt pika ea. Tõruvähk muneb suve jooksul mitu korda, suguküpsus saavutatakse 3 kuuga. Eluiga võib olla suhteliselt pikk: tavaliselt 1–2 aastat, aga võib ulatuda ka 7 aastani. Viiendaks on neil lubikoda, mis neid mh ärasöömise eest kaitseb, ja nad on võimelised enda kaitseks tootma ka ärritava toimega lima. Liik on ka väga tolerantne veetemperatuuride (leppides vahemikuga –2oC kuni 35oC), vee madala hapnikusisalduse, eutrofeerumise ja saastatuse suhtes. 

Lisaks kõigele sellele on neil ka võime eriti halbades tingimustes langeda seisundisse, kus nad oma elutegevuse peaaegu seisma panevad, suutes nii mitu kuud eksisteerida. Kui tingimused lähevad paremaks, taastub ka endine elu.

Kas teadsid, et… 

• …üks tavalise tõruvähi isend võib ühes hooajas toota 1000–10 000 muna. 
• …tavalise tõruvähi arengus esineb 6 vastsestaadiumit. 
• …vääneljalalised on eranditut soolase vee liigid.
• …tõruvähkide toodetav ülitugev liimaine on keemiatööstuses huvi tekitanud. 
• …tavalise tõruvähi osas on tehtud ettepanek kasutada teda raskemetallide monitoorimisel, aga peamiseks probleemiks on isendite lühike eluiga. 

Maris Markus
keskkonna vanemspetsialist

Fotod: Maris Markus