Väärtuskonflikt, tasakaalupunkt ja õigus
Väga lihtne oleks elada maailmas, kus kõik on kas must või valge, hea või halb, aga tihti sõltub hinnang vaatepunktist ja sellest, mida vaatleja väärtustab. Sageli tahame eeldada, et teisel poolel on samad väärtused mis meil, kuid see ei pruugi nii olla. Kuidas siis leida see punkt, et hundid oleksid söönud ja lambad terved? Sageli ei olegi see võimalik, sest leida lahendus, kus mõlemad pooled on rahul, kõlab muinasjutuna. Pean siiski tõdema, et vahel see ikkagi õnnestub.
Viimsi vallavolikogu algatas 2022. aastal kahe loodusala kohaliku kaitse alla võtmise menetlused. 2023. aasta detsembris kinnitati volikogus nende maastikukaitsealade (MKA) kaitse-eeskirjad, mis tähendab, et Viimsi vallas ja laiemalt kogu Eestis on nüüd kaks uut kaitseala: Kelvingi MKA ja Viimsi keskosa MKA. Kaitse-eeskirjade koostamisel on kaalukausil maaomaniku huvid, avalik huvi, üksikute elanike huvid ja kõigele lisaks nende huvid, kes ise menetluses osaleda ei saa ehk elurikkus kõikide oma liikide, isendite ja omavaheliste seostega. Kogu eelneva seob omavahel üheks paketiks õiguslik raamistik, mis ei anna aga alati võimalust kaitse-eeskirjaga reguleerida seda, mida osapooled sooviksid. Seega peab lõpplahendus arvestama sellega, mida saab reguleerida ja mida peab reguleerima, ning üritama teistele võimalikult vähe liiga teha.
Nende kahe kaitseala kaitse-eeskirja kirjutamisel oli üheks raskuspunktiks kujunemas uuendusraiete keeld, mis tähendab muuhulgas seda, et nendel kahel kaitsealal lageraiet teha ei tohi. Sellist lausalist keelamist pole Viimsi teistel kohaliku tasandi kaitsealadel varem kehtestatud, kuigi seda soovitas ka näiteks 2021. aastal valminud rohevõrgustiku toimivuse uuring. Varasemalt vastu võetud kaitse-eeskirjades on piiratud langi suurust, aga lausaliselt lageraiet ära keelatud pole.
Astudes ühte jalga
Kaks uut kaitseala jäävad täielikult riigimaale. Mõistagi on uuendusraiete keeld riigimaad haldavale Riigimetsa Majandamise Keskusele (RMK) nende tegevust piirav ning oma vastuseisu lausalisele uuendusraie keelule väljendati ka menetluse käigus. Siiski otsustas vahepeal RMK pöörata ennast rohkem metsade loodussõbralikuma majandamise poole ning avaldas oma 2024–2028 aasta arengukava, mille kohaselt kaitsealade piiranguvööndites enam uuendusraieid ei tehta. Ka värskelt loodud Viimsi maastikukaitsealadel kehtib piiranguvööndi režiim ehk RMK võttis uuendusraiete osas suuna, mis ühtib loodud kaitsealadel kehtiva raiepiiranguga. See on suur rõõm kohalikule elustikule kogu oma mitmekesisuses. Eelnev on ilus näide sellest, kus pooled astuvad sama jalga.
Sagedasem on variant, kus tasakaalupunkt tuleb leida kuskil kahe väärtuse vahel. Toon näite raietest rohekoridoris. Pole harv, et Viimsi vallas asuv rohekoridor on suhteliselt kitsas ja asub eramaal. On esinenud olukordi, kus maaomanik näeb alal vaid majanduslikku väärtust ja soovib metsa majandada intensiivselt. See aga ei lähe kokku rohekoridori funktsiooniga. Kehtiv rohealade teemaplaneering annab pigem suuniseid ja soovitusi kui konkreetseid reegleid, aga planeeringus kirjutatut saab ja tulebki tõlgendada eelkõige lähtuvalt rohevõrgustiku elemendi eesmärgist. Koostöös Keskkonnaametiga tuleb arutelude ja argumenteerimisega leida lahendus, mis lubab endiselt metsi majandada ning kus kasutatav raiemeetod võimaldab alal säilitada oma funktsiooni ning omadused.
Kahjuks aga esineb ka sellist olukorda, kus õigussätted ei võimalda leida loodusele sobilikku lahendust ka parima tahtmise juures. Üks sellistest juhtumitest on väljaspool tiheasustusalasid elamumaal kasvav mets, mille raiet ei reguleeri otsesõnu ükski seadus. Kui tiheasustuses saab Viimsi vallavalitus ka üksiku puu raieks luba nõuda, vajadusel ka asendusistustust, ja maatulundusmaal tuleb metsa raiumiseks esitada keskkonnaametile metsateatis, siis elamumaal kasvava metsa raiet pole ühelgi ametiasutusel voli reguleerida. Kui selline mets jääb nähtavasse asukohta, on näiteks osa rohevõrgustiku puhveralast või muidu kohalike poolt hinnatud, võib sellise reguleerimata intensiivse metsamajandamise tulemuseks olla rikutud maastikuilme, kehvem rohevõrgustiku sidusus, väiksem elurikkus ning suur avalikkuse pahameel. Ilmselt ainus, kes on sellise olukorraga rahul, on maaomanik.
Lõpetuseks toon välja meie kuulsa filmimeistri Rein Marani öeldu, et elu on kinkinud meile erakordsete võimalustega aju, selle läbi ka väe, mis lubab meil luua paljut, mida keegi teine elavatest olevustest meie planeedil pole suutnud. Härra Maran lisas, et seesama aju kätkeb endas aga arutul kasutamisel ohtu nii inimese enda kui ka kõige elava jaoks. Olen sellega täiesti nõus. Katsume seda aju kasutada võimalikult targalt ja leida koos lahendusi, mis tooksid rõõmu kaua ja paljudele ning hoiaks neid, kellele pole inimkeeles kõnelemise võimet antud.
Maris Markus
keskkonna vanemspetsialist
Foto: Maris Markus