Valla kuulsaim koerapoiss Käbi

Ega keegi kahte koera pole kuskil märganud? Sellise küsimusega algas 3. märtsi õhtul sotsiaalmeedia postitus, kus teavitati, et kaks Kelvingi küla koera – taksikoer Lonni ja prantsuse buldog Käbi – on kadunud. Hetkega hakkasid inimesed postitusele reageerima ning lemmikuid otsima. Lonni jõudis koju järgmisel päeval, Käbi veetis metsas neli ööd. Mida sellel ajal tundsid ja mõtlesid koerte omanikud? Lemmikute kadumisest rääkisid Maarika ja Joonas Lember.

Lonni ja Käbi tähistasid mõni aeg tagasi kaheksandat sünnipäeva. „Kuna meil on varem kaks prantsuse buldogi olnud, soovisin sel korral koera saba ja ninaga. Nii läkski, et esimesena tuli meie perre Lonni,“ meenutas Maarika. Kuna taksile oli üksinda kodus olemine keeruline, võeti neli kuud hiljem perre ka Käbi.

3. märts oli kevadiselt soe reede ja Joonas läks koertega tavapärasele metsaringile. „Koerad on inimestega sõbralikud, mistõttu laseme nad ikka aeg-ajalt metsas ilma rihmata jooksma,“ rääkis Joonas ja nii tegi ta ka sel jalutuskäigul. Vaid mõnikümmend meetrit enne metsast välja jõudmist jooksid äkitselt koerad peremehest eemale. „Koerad võtsid vist mõne looma lõhna üles, sest nad jooksid ilma mõtlemata ja nägemata jumal teab kui kaugele,“ ütles Joonas.

Peremees hüüdis koeri ja liikus nende haukumise suunas, kuid mingil hetkel oli vaikus ja näha polnud kedagi.

Tegelikult ei olnud see koertel esimene kord sedasi ära joosta. „Ühel korral kaheksa aasta jooksul olen ka mina metsast ilma nendeta tagasi tulnud,“ tõdes Maarika. Toona olid koerad paar tundi hiljem ise kodutee üles leidnud.

Sestap otsustas ka tulutult koeri otsinud Joonas, et läheb koju ning ootab seiklejaid seal. Ühel hetkel tekkis tal aga tunne, et peaks metsa tagasi minema. Kuigi sotsiaalmeedia abile Joonas tol hetkel väga ei uskunud, pani ta ikkagi üles postituse, kus andis teada, et kaks koera on kadunud, ning suundus ise koos paari sõbraga tagasi metsa. Just siis hakkas sadama ka lund. „Me usume, et see neile saatuslikuks saigi,“ nentis Maarika.

Mõne tunni pärast oli otsijaid juba kümne ringis ning sotsiaalmeediasse tehtud postitus oli hakanud oma elu elama. Otsimise ajal jälgis Joonas postituse kommentaare ning oli positiivselt üllatunud, kui paljud viimsilased neid aidata püüdsid. „Olen kõigile info ja abi eest tänulik,“ sõnas Joonas. 

Koeri otsiti reede hilisõhtuni välja. „Suvel ei oleks ma väga muretsenud, kuid külma ja lumega on asi teine. Lootsin, et üks öö õues ei ole neile nii hull ja nad elavad selle üle,“ meenutas Joonas.

Lonni jõudis hommikul koju
Kui koeri esimeseks õhtuks ei leitud, spekuleeris pererahvas mitme variandi vahel. „Auto alla jäämist me pigem ei uskunud, vaid olime mures suurte metsloomade pärast. Äkki jäid koerad ilvese teele ette?“ jagas Maarika pererahva oletusi. Pärast hakati muret tundma ka sügavate ja mudaste põhjadega kraavide pärast. „Lonni oleks ehk kraavist välja saanud, aga Käbi?“ jäi murepilv õhku. Ent variant, et koerad on traksidega kuskile kinni jäänud, ei tundunud pererahvale väga tõenäoline.

Laupäeva, 4. märtsi hommikul helises Joonase telefon, kust kostus kaua oodatud positiivne sõnum – Lonni on leitud! „Ma olin minutiga autos,“ sõnas Joonas. Helistaja oli koera märganud Leppneeme tee ääres, auto kinni pidanud ja koera hüüdnud, kuid viimane oli araks löönud ja suuna metsa poole võtnud. Just sel hetkel jõudis kohale taksi peremees, kelle hüüdmisele koer reageeris. „Lonni vaatas kõhkleva pilguga üle õla ja tuli siis meie juurde. Oli näha, et ta oli šokis,“ kirjeldas Joonas.

Koera karvkate oli märg ja tema hääl oli ära, kuid vigastusi ei tuvastatud. Öö metsas veetnud Lonni oli näljane, väsinud ja magas palju, ka elurõõm oli kadunud. „Tema elurõõm tuli tagasi alles siis, kui ka Käbi koju jõudis,“ sõnas Maarika ja lisas, et taksi leidmine andis kõigile jõudu ja lootust, et ju elas ka Käbi öö metsas üle. „Me oleme nii tänulikud Lonni leidjale, kes peatas auto ja võttis vaevaks meile helistada,“ sõnasid Maarika ja Joonas.

Kogukonna toetus
Aga Käbi oli ikka veel kadunud ja tema otsingud jätkusid. Perekond ja appi tulnud sõbrad hargnesid: osad liikusid Leppneeme, teised Tammneeme, kolmandad Randvere suunas, kuniks endal oli hing paelaga kaelas. „Sotsiaalmeedia jälgimine näitas, et kui me ise pärast viis tundi kestnud otsinguid koju tulime, siis koera otsimine sellega ei lõppenud, sest lisaks meile otsis koera ka suur hulk viimsilasi,“ ütles Joonas. Lisaks õues otsimisele tehti omaalgatuslikult eraldi Facebooki leht nimega Käbi otsingud, millega liitus pea 200 inimest. Lisaks valmistati ja prinditi kuulutused ning organiseeriti, kes saab need bussipeatustesse üles panna. „Seda tegid meile võõrad inimesed ja puht omaalgatuslikult,“ oli Joonas tänulik. „Ma lugesin ja imestasin!“

Ka erinevaid soovitusi, mida kõike võiks proovida, tuli palju. Nii hakati näiteks metsa toitu viima. „Keegi Kelvingi külast käis Viimsi Lihapoes, ostis liha, keetis ja viis metsa,“ näitlikustas Joonas. Metsa laotati Käbi rätikuid ja tekke, lootes, et koer lõhna kaudu tee tagasi koju leiaks.

Pühapäeva hommikul tuli signaal, et Käbit olla nähtud Püünsi kooli juures. Kui pererahvas sinna jõudis, oli mets paksult otsijaid täis. „Ma ise rääkisin vähemalt kümne inimesega ja mõtlesin, et kui meid on siin nii palju, siis kuidas on võimalik, et keegi ei ole Käbi näinud. Ju ta siis ei saa seal olla, “ rääkis Maarika.

Esmaspäeva õhtuks oli pererahva meeleolu juba üsna melanhoolne, sest tundus ebareaalne, et olematu karvkattega koer pärast nii mitut ööd ja päeva metsas veel elus oleks. Usku hoidis üleval vaid viimane õlekõrs – lootus, et Käbi on kellegi juures kodus.

Kogukonnal tuli aga ideid ja mõtteid koerakese leidmiseks palju. Näiteks soovitati kasutada püügipuure. „Olime mõtete eest tänulikud, kuid endal enam käsi ei tõusnud, et tegutseda,“ meenutab Joonas emotsionaalselt rasket hetke.
Teisipäeva hommik oli pererahval juba tavaline tööpäev. „Olime mõttes omad asjad üle elanud ja lootus oli kadunud.

Aga siis helistas meie küla mees ja ütles, et ta sai Käbi kätte!“ ütles Maarika. Koer leiti samuti Leppneeme tee äärest. Mees peatus ja kuna nad olid koera nime valesti meelde jätnud, hüüdsid teda Kabiks. Sellele buldog ei reageerinud, kuid lause „Lähme, ma viin su koju“ peale oli Käbi pead pööranud, sest sõna „kodu“ oli talle tuttav.

„Ta tuli koju ja oli täiesti kombes! Viie palli skaalal ma annaksin neli punkti,“ kinnitas perenaine. Algselt arvaski pererahvas, et ehk oli koerake veetnud mõne öö kellegi juures kodus. Kui koerte kadumisest oli möödas nädal, nad enam seda teooriat ei uskunud. „Käbi oli koju tulles väga näljane, magas palju, esimesel päeval õue ei kippunud ning karv oli tal vaigune. Seetõttu arvame, et ta leidis metsas ikkagi mõne kuivema koha, kus ööbida,“ mõtiskles Maarika.

Õppetunde oli selles loos mitmeid. „Koerad on kaheksa aastat vanad ja ikka arvad, et sa tunned nende käitumismustreid ning ega nad sind üllatada ei suuda. Tegelikult suudavad küll, sest loom on loom,“ oli esimene kokkuvõte, mille Maarika välja tõi. Kuid mitte ainult – pere tõdes, et koerad peavad jalutades ikka rihma otsas olema ning ehk peaks kaelarihma külge ka GPS-i kinnitama. „On olnud uskumatu, kuidas inimesed koerte otsimisega kaasa tulid. Kui ma panin sotsiaalmeediasse teate, et Käbi on leitud, sai postitus mõne tunniga 1500 reageerimist,“ oli Maarika tänulik. Ta lisas, et usk inimeste headusesse ja abivalmidusse kasvas temas nii tugevalt, et sõnadest jääb väheks. „Selline kogukonna tugi oli väga abistav.“

Hoiame oma lemmikuid!
Toomas Luhse ,keskkonna vanemspetsialist: Õnneks lõppes õnnetu juhus koerale ja selle omanikule rõõmsalt. Üks oluline asi, mida koeraomanikud peaksid meeles pidama, on hoida oma koeri rihma otsas, eriti kui ollakse metsas või muudes looduslikes piirkondades. Kui koer jookseb vabalt ringi, võib ta hirmutada metsloomi ja häirida nende loomulikku elukeskkonda. See võib põhjustada stressi ja potentsiaalselt ohtlikke olukordi nii koera kui ka teiste loomade ja inimeste jaoks.

Vabalt jooksev koer on ka liiklusohuks. Kurbade õnnetuste vältimiseks on oluline hoida koerad rihma otsas. Samuti koera vaba liikumine võib panna ettearvamatult liikuma ka metsloomad. 

Koeraomanikel on ka kohustus koristada oma lemmiklooma väljaheited. See on mitte ainult hea komme, vaid ka hügieeni ja tervise küsimus. Koerte väljaheide võib sisaldada baktereid ja parasiite, mis võivad levitada haigusi ja saastada keskkonda.

Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja