Vampiiride sugulased Viimsis

„Vanaema, vanaema! Miks sul nii suured kõrvad on?“ küsis nahkhiirelaps. „Ikka selleks, et ma paremini kuuleks,“ vastas vanaema. „Aga miks sul nii teravad hambad on?“ jätkas nahkhiirelaps. „Ikka selleks, et toitu oleks parem süüa,“ vastas vanaema. 

Taas oleme jõudnud siin põhjapoolkeral perioodi, mil päevad muutuvad järjest lühemaks ja ööd pikemaks. Pimedad ajad tekitavad salapära ja vahel ka õudust. Oktoobri lõppu jääb ka eriti Põhja-Ameerikas tähistatav halloween, mis kõige nõiduslikuga käsikäes käib ja nahkhiired on kindlasti selle püha üheks teemaks. Nahkhiired kui ööloomad kannavad endaga teatud saladuseloori, sest kõige aktiivsemad on nad siis, kui meie magame. Sageli teavad inimesed neist aga vähe. 

Kes nad siis on? 
Esmalt tuleb ära öelda, et tegu on imetajatega ehk järglasi toidetakse piimaga. Muide, nisade arvu järgi saab osades piirkondades ka sarnaseid liike eristada – näiteks aetakse Eesti levinud liikidest segamini põhja-nahkhiirt ja hõbe-nahkhiirt, aga kindlaks eristamistunnuseks emasloomadel on see, et põhja-nahkhiirel on üks paar ja hõbe-nahkhiirel kaks paari nisasid. 

Imetajate klassis on eristatud käsitiivaliste selts. Sellesse rühma kuuluvad loomad, kes on ainsad päriselt lennata suutvad imetajad. Neil on nahast lennused, mis asuvad eesjäsemete sõrmede, keha külgede, tagajäsemete ja saba vahel. Kes hakkas nüüd seoses lendamisega mõtlema Eesti lendoravate peale, siis nemad ei suuda lennata, nemad saavad vaid liuelda ühelt puult teisele.  

Käsitiivaliste seltsis omakorda eristatakse kahte alamseltsi: suur-käsitiivalised ja väike-käsitiivalised. Suur-käsitiivalised võivad olla päris massiivsed, isegi 1,5-meetrise tiivasiruulatusega. Neid liike Eestis looduslikult ei ela. Kes tahab mõnda aga näha, võib minna näiteks Tallinna loomaaeda ja otsida seal Kagu-Aasia vihmametsa külastusalalt üles Lyle´i lendkoera.  

Eestis elavad nahkhiired kuuluvad kõik väike-käsitiivaliste alamseltsi nahkhiirlaste sugukonda. Eestis on leitud 14 liiki nahkhiiri, kellest 12 on looduskaitse all (II kategooria) ja kaks liiki on nii värsked ja/või haruldased leiud, et neid pole veel jõutud kaitse alla võtta.  

Meie valla liigid 
Viimsi vallas on teada vähemalt 10 nahkhiireliigi esinemine: põhja-nahkhiir, veelendlane, pargi-nahkhiir, tõmmulendlane, pruun-suurkõrv, tiigilendlane, pügmee-nahkhiir, suurvidevlane, hõbenahkhiir ja üks lendlase perekonna liik, keda ei suudetud liigini määrata. Andmed Viimsi valla liikide kohta pärinevad 2020. aastast, kui viidi läbi siin valla mandriosa üldplaneeringu teemaplaneeringu „Miljööväärtuslikud alad ja rohevõrgustik“ kavandatud rohevõrgustiku toimivuse uuringut.

Selle uuringu käigus salvestati 2020. aasta suvel kokku 18 punktis päikeseloojangust kuni päikesetõusuni nahkhiirte hääli ehk registreeriti möödalende. Kokku registreeriti 4059 möödalendu ja seirealadest sai kõige rohkem registreeringuid Rohuneeme piirkond, Mäealuse maastikukaitseala ja Muuga piirkond. Kõige rohkem erinevaid liike kohati Rohuneeme (7 liiki), Muuga (7 liiki) ja Äigrumäe (6 liiki) piirkonnas. Kolmes seirepunktis registreeriti liik, mida üheski teises seirepunktis ei kohatud: pügmee-nahkhiir (14 möödalennuga) Rohuneeme, suurvidevlane (2 möödalennuga) Muuga ja hõbe-nahkhiir (1 möödalennuga) Metsakasti piirkonnas. Kõige tavalisem käsitiivaline meie vallas on põhja-nahkhiir, keda kohati 16 seirepunktis ja kokku registreeriti 2116 möödalendu. Levikult järgmisel kohal oli veelendlane, keda kohati 10 seirepunktis ja kokku registreeriti 1307 möödalendu.

Helimustrid
Eelnevalt nimetatud uuring põhines nahkhiirte hääle registreerimisel ja identifitseerimisel. Saagi püüdmiseks kasutavad nad kajalokatsiooni. Nahkhiired tekitavad ultraheli ja loomakeste suured ning keerulise ehitusega kõrvad püüavad objektidelt peegeldunud heli uuesti kinni. Mida kiiremini heli tagasi jõuab, seda lähemal asub objekt. Ultraheli ei ole inimkõrvale kuuldav, aga seda on võimalik teha kuuldavaks spetsiaalsete detektorite abil. Helimustrid on nagu linnulaul, mille järgi saab liiki tuvastada. 

Vahel võivad aga nahkhiired teha ka inimkõrvale kuuldavat heli. Seda teevad isasloomad siis, kui peibutavad paaritumisperioodil emasloomi. Näiteks on hõbe-nahkhiirte puhul täheldatud, et sel ajal sooritavad isased kõrgete hoonete, milleks võivad olla näiteks kirikud või paneelelamud, juures mängulende ja toovad esile valjusid helisid, n-ö „laulavad“. 

Eraldi võib veel välja tuua ka sellise huvitava infokillu, et mitte kõik Eestis levinud liigid ei kasuta toidu püüdmiseks vaid kajalokatsiooni ja ultraheli. Näiteks pruun-suurkõrv ja tõmmulendlane kasutavad toidu püüdmiseks ka tavalist n-ö passiivset kuulamist ja nägemismeelt, mistõttu on nad võimelised saaki püüdma ka erinevatelt pindadelt, mitte vaid siis, kui saak õhus lendab. Seetõttu kuuluvad nende menüüsse ka puulehtedel, -okstel ja -tüvedel ronivad putukad ning ka ämblikud. 

Sääsetapjad 
Kui juba jutt toitumise peale läks, siis mõttes tasub alati tänada nahkhiiri, sest nemad annavad suure panuse kihulaste, sääskede ja teiste selgrootute arvukuse ohjamisel. Näiteks on pargi nahkhiire peamiseks toiduobjektiks just sääsed ja kihulased. Nahkhiired on toiduahelates kindlal kohal ja olulised lülid. 

Rääkides aga sellest, et kes neid sööb, siis kindlat kiskjat ei ole. Pigem võivad nad sattuda juhuslikult toidulauale näiteks kakuliste ja kärplaste puhul. Kahjuks tuleb aga eraldi välja tuua, et üsna sageli satuvad nahkhiired kasside ohvriks. Nahkhiired kas hukkuvad kohe või saavad vigastusi, mistõttu nad surevad mõne aja pärast. Kui sina leiad kuskilt vigastatud nahkhiire, siis anna sellest kindlasti teada riigi infotelefonile 1247.  

Talvitumine 
Nahkhiired vajavad külmemas kliimas talve üleelamiseks spetsiaalseid tingimusi – stabiilseid plusskraade ja kõrget õhuniiskust. Kuivus võib kahjustada lennuseid ja külmas võivad loomad surra. Talve üleelamiseks tarduvad nad koopaseinale, seinapragudesse vm sobilikesse paikadesse ning nende kehatemperatuur langeb ligikaudu ümbritseva keskkonna tasemele ning nende ainevahetus aeglustub. Et see pikk uni üle elada, on vaja koguda rasvavarusid, sest talvel ei ole neil toitu (putukaid) kuskilt võtta. 

Rändurid või kohalikud 
Osad meie liikidest on sellised, kes veedavad ka talve siin (näiteks tiigi- ja tõmmulendlane), teised on aga rändavad liigid (näiteks pügmee-nahkhiir ja suurvidevlane), kes talveks meie juurest eemale liiguvad. Huvitav on ehk siinkohal välja tuua, et pargi-nahkhiirt, kes samuti on rändav liik, on rände ajal kohatud ka Keri saare peal. Selle liigi isendite ränded võivad ulatuda 1900 kilomeetrini. 

Talvitumiskohta liikumine ei pruugi alati tähendada lõuna poole liikumist, kui sobivate temperatuuri- ja niiskusoludega koht leidub põhja pool. Head talvitumistingimused leitakse tavaliselt looduslikest koobastest, milles ei ole tõmbetuult, aga kuna Eestis ei ole looduslike koobaste rohkusega just kiita, siis on alternatiivina leidnud kasutust ka maa-alused käigud (näiteks tsaari ajal rajatud tunnelid või kaevanduskäigud) või maa-alused militaarobjektid. Paar kohta Eestis on nahkhiirte kogunemise seisukohast niivõrd olulised, et nende kaitseks on sissepääsudel lausa aiad ees ja sisse seatud elektrooniline valve, sest inimese rumalus ei tunne paraku piire ja on teada ka juhtumeid, kus nahkhiirte talvitumispaigas (koopas) on ilutulestiku rakette lastud.     

Järglased 
Nahkhiired paarituvad sügisel või talvitumise ajal. Pärast paaritumist hoiab emasloom spermat oma suguteedes ja viljastumine toimub alles kevadel. Mais koonduvad emasloomad poegimiskolooniatesse, kus on parem hoida loodetele sobivat kehasoojust. Ühte kolooniasse võivad koonduda ka erinevast liigist nahkhiired. Pojad sünnivad tavaliselt juuni lõpus, juuli alguses ja tavaliselt on poegi üks, vahel kaks. Pojad on sündides pimedad ja abitud ning klammerduvad emaslooma külge. Koos käiakse ka toitu püüdmas. Kui pojad on juba natuke suuremad, siis jätab emasloom nad varjepaika ja käib neid seal imetamas. Suguküpsus saabub erinevatel liikidel kas ühe või kahe aastaga, osadel liikidel võib olla ka nii, et emasloomad saavutavad suguküpsuse ühe, isased kahe aastaga (näiteks suurvidevlased). 

Ohud 
Suureks ohuteguriks nahkhiirtele on nende häirimine varjepaikades, eriti poegimiskolooniate ja talvitumise ajal. Kui loom peab talvel mitu korda inimeste häirimise pärast üles tõusma (ainevahetuse uuesti kiiremini tööle panema, kehatemperatuuri tõstma jmt), raiskab ta oma kallist energiavaru ja ei pruugi kevadeni vastu pidada. Poegimiskolooniatele on suurimaks ohuks suvised ehitustööd hoonetes, sest tihti on poegimiskolooniad hoonete konstruktsioonide vahel. 

Kuna sageli kasutavad nahkhiired varje-, poegimis- ja talvitumispaikadena inimtekkelisi rajatisi, on nad küllaltki kergesti haavatav rühm. Lisaks võib nende koondumise kohtade mõjutamisega teha kahju väga suurele hulgale loomadele: näiteks võib selles kohas hukka saada terve üks põlvkond. Ka talvitumispaikade kadumine või hävitamine on suureks probleemiks. Need liigid, kes eelistavad poegimiskolooniate kogunemiseks puude õõnsusi, on tundlikud vanade õõnsate puude raie osas.  

Vampiirid 
Põnev infokild on, et väike-käsitiivaliste alamseltsis on kolm liiki nahkhiiri, kes toituvad ka verest. Need liigid on meie putuktoiduliste liikide väga kauged sugulased ning elavad kõik Lõuna- ja Kesk-Ameerikas. Geneetilised uuringud on näidanud, et vampiirnahkhiirtel on aja jooksul osa geene, mis teistel nahkhiirtel alles, ära kadunud. Näiteks pole neil enam kolme maitseretseptoritega seotud geeni, sest verest toitumisel ei ole erisuguste maitsete eristamine enam oluline. Kadunud on kaks veresuhkrut reguleerivat geeni, sest veres on süsivesikuid vähe ja nende taset ei ole enda veres vaja sättida.  

Oma nime – vampiirnahkhiir – said nad aga folkloori järgi, mitte vastupidi. Nimelt avastati need liigid alles 16. sajandil, aga lugusid verd imevatest olevustest on rahvasuus räägitud ammu enne seda. Lisaks pole Euroopas verd imevaid nahkhiireliike, aga lugusid vereimejatest on siin räägitud kaua. Kui vanasti olid vampiirid folklooris inimese kehakujuga inetud olevused, siis pärast 1819. aastal John Polidori kirjutatud teose „Vampiir“ ilmumist ja 1897. aastal Bram Stokeri ilmunud novelli „Dracula“ muutus vampiiri kuvand märkimisväärselt ja nüüd on nende kuvandiks pigem kaunis välimus ja kahvatu nahk. 

Kas teadsid, et… 
•    …nahkhiired võivad kanda lüssaviirust, mis põhjustab marutõbe. Tõenäosus seda haigust loomalt saada on väga väike (1977.–2002. aastal teada Euroopas 4 haigestumise juhtumit), aga kuna marutõbi on surmaga lõppev haigus, siis tuleb nahkhiiri kätte võttes kanda kindaid ning hammustuse korral kindlasti pöörduda kohe arsti poole. 
•    …nahkhiirte kaitseks on eksperdid andnud Viimsi vallale soovituse kohalikke kaitsealasid juurde luua. Näiteks on selline suunis antud Muuga piirkonna kohta. 
•    …Eestis leitud vanim nahkhiir oli 32,5-aastane. 
•    …täiendavat infot nahkhiirte ja nendega käitumise kohta leiad näiteks nahkhiirte kaitsekorralduskavast ja Eesti Looduse Fondi koduleheküljelt.

Maris Markus
keskkonna vanemspetsialist