Viimsilased Karolina Kibbermann ja Marily Lass on Eesti naiste võrkpallikoondislased

Viimsi tüdrukud Marily Lass ja Karolina Kibbermann on endised klassiõed, kes mängivad klubivõrkpalli TalTechi võrkpallinaiskonnas. Kevadel esindasid mõlemad Eesti rahvuskoondist Euroopa Kuldliigas ning augustis toimuvatel esimestel 2026. aasta EM-valikmängudel on mõlemad samuti koondise nimekirjas. 

Loo ilmumise ajaks on esimene valikmäng Israeli naiskonna vastu juba kodus peetud, kuid ees ootab võõrsil mäng Sloveenia vastu, mis toimub 29. augustil.

Tuleristsed Euroopa Kuldliigas
Mullu võitis Eesti naiskond Euroopa Hõbeliiga ja tõusis ajaloos esmakordselt kuldliigasse ning naiskonda kuulus Karolina. Tänavu teenis koondisekutse ka Marily.

Pärast klubihooaega, kui TalTechi võrkpallinaiskond krooniti kolmandat korda Eesti meistriks, ootasidki ees Euroopa Kuldliiga mängud koduses Rakveres Sloveenia ja Ukraina vastu. Nädal hiljem mängiti Beverenis võõrustaja Belgia ja Horvaatiaga ning seejärel Bakuus Aserbaidžaani ja Austria vastu. Vastased ei olnud kergete killast, kuid Belgias saadi Horvaatia vastu kätte juba üks geim ning pikaks kujunenud neljas geim lõppes ülivalusa ja napi kaotusega 28:30. Esimene kuldliiga võit saadi viimases mängus vana tuttava Austria vastu, keda Bakuus võideti 3:1. 

Enne kuldliiga mänge peeti kaks kontrollkohtumist Läti vastu koduses TalTechi spordihoones ning need mängud olid märgilised just Marily jaoks, kes tegi rahvusnaiskonna eest oma debüüdi. “Lätiga mängides tuli kork pealt ära, aga kõvemate vastu mängides tekkis selline päris koondise tunne just Belgias. Belgialt saime küll loputada, aga Horvaatia vastu käis korralik uhamine, seal oli võitlust ja emotsiooni ning mäng oleks võinud ka viiendasse geimi minna,” kirjeldab Marily oma esimesi mänge naiskonna eest.

Karolina sai Lätiga mängides kergelt vigastada ning pidi esimeses kahes mängus pingil istudes naiskonnale kaasa elama. “See oli küll jube. Ma pole kunagi vigastada saanud ja nüüd pidin tavariietes mängu kõrvalt vaatama. Ma oleksin nii tahtnud Sloveenia vastu mängida ja ka võita. Minul jäi sellepärast kuldliigas veidi kripeldama, aga EM-i valikmängus mängime uuesti Sloveenia vastu ja seal tuleb kõva võitlus,” räägib Karolina.

Marily võtab kuldliiga mängud kokku: “Positiivne oli see, et me läksime iga mänguga paremaks ja paremaks ning mida mäng edasi, seda rohkem kallutasime ka pikki pallivahetusi enda kasuks. Esimesed kaks mängu Eestis olid ikka väga rabedad. Mängud toimusid ju kolm nädalat järjest ja me andsime endast alati kõik. Emotsiooni mõttes oleks viimane mäng võinud kodus toimuda. Aga igal juhul positiivne kogemus.”

Eesti rahvusnaiskond – 2023. aasta võistkond
Minnes nüüd ajas veidi tagasi, ei saa kindlasti mööda vaadata eelmisest aasta koondisesuvest. Eesti naiste võrkpallikoondise jaoks oli eelmine, 2023. aasta erakordselt võimas, sest võideti hõbeliiga ning “Spordiaasta tähed 2023” galal teenis naiskond ka aasta võistkonna tiitli. 

“Koondise pluss on see, et igal hommikul on võimalik teha trenni 12–14 mängijaga. Klubihooajal Eestis mängides ei ole see paraku võimalik, sest paljudel on kool, töö jne. Koondises on kõik väga professionaalne ja ka sinult oodatakse täielikku pühendumist,” kirjeldab Karolina koondise tegemisi. Marily täiendab: “Klubihooajal on mõnel nädalal 2–3 mängu ja ega siis jõusaali väga ei jõuagi. Koondiselaagris tegeleme ainult trenniga, lisaks pallitreeningutele käime ka jõusaalis. Kui mängud algavad, on koormus päris korralik.”

Eesti naiste võrkpallikoondist on läbi aegade iseloomustanud hea sisekliima ja üksteise pidev toetamine, kuid konkurents kannustab pidevalt endast parimat andma. “Koondisesse on valitud Eesti parimad ning oma tegutsemisel tuleb kogu aeg fookust hoida ja näidata ennast parimast küljest ning rutiini taluda. Mugavustsooni ei tohi mitte mingil juhul langeda, sest kõik, kes koondisesse valitud, tahavad platsile saada. Kui enne kuldliigat saime pigem vähe koosmängu harjutada, siis nüüd suvises koondiselaagris on näha, et me oleme palju paremaks võimelised,” ütlevad mõlemad justkui ühest suust.

Pärast eelmise peatreeneri Alessandro Orefice lahkumist võttis tähtsa rolli üle Andres Toobal, kes varem täitis abitreeneri kohustusi. “Peatreener on tavaliselt selline, kelle juurde iga murega ei minda, aga Andresega on veidi teistmoodi. Oma mängijakarjääri ajal oli ta sidemängija ning kui ta oli veel koondises abitreener, siis minul kui sidemängijal oli temaga väga tihedad kokkupuuted, ta töötaski minu mängupositsioonil olevate mängijatega. Praegu ma tema poole just iga murega ei pöördu, aga ega ta ise ei taha olla ka üksik hunt, vaid ikka rohkem meiega igapäevastes muredes ja rõõmudes seotud. Selles mõttes ta kindlasti erineb eelmistest treeneritest,” kirjeldab Karolina Andres Toobali uut rolli.

Koondises erinevad rollid
Karolina täidab nii klubis kui ka koondises sidemängija rolli. Marily mängib TalTechi klubis nurgaründaja positsioonil, kuid koondises täidab nüüd libero (kaitsemängija, kes ei tohi servida ega rünnata ning kannab teistest erinevat värvi mängusärki – toim.) rolli. Miks nii? “Tegelikult olen ma varem ka libero positsioonil mänginud ning vahepeal segasid ka erinevad vigastused nurgaründaja rollis tegutsemist. Kui nüüd pakuti koondises libero rolli, siis võtsin selle vastu ja olen rahul. Libero positsiooni juures meeldib mulle kõige rohkem kaitse osa, reaktsioonikiirus peab olema väga hea ja ma tahan kõiki palle üles saada,” räägib Marily. Klubikaaslane ja sõbranna Karolina lisab lõbusalt juurde, et heas mõttes on libero nagu peksukott, kes peab esimese tule enda peale võtma.

Professionaalseks mängijaks saamise soov oli algselt suurem Marilyl ning tema eeskujuks oli koondise pikaaegne mängija Anu Ennok (pärast abiellumist Anu Vukicevic – toim.), kes oli Belgias toimunud kuldliiga mängudel tribüünil Eesti koondisele kaasa elamas. “Teda Belgias meid toetamas näha oli väga tore kogemus. Selline kerge eufooria hetk tekkis,” ütleb Marily.

Karolinaga oli sootuks vastupidi. Noorena trenni tehes ei mõelnud tänasel päeval koondises põhisidemängija rolli kandev mängija üldse tippvõrkpalli peale: “Ma ei kujutanud üldse ette, et peaksin näiteks kodunt ära kuhugi mängima minema. Ei! Aga sidemängija olen ma olnud noorteklassidest peale ja mulle ei ole teisi rolle ka kunagi pakutud.”

Marily koondisedebüüdist oli eespool juttu, kuid Karolina esimene mäng oleks otsekui parimast Hollywoodi filmist maha kirjutatud. “Minu esimene etteaste naiskonna eest, kus ma olin ka põhikoosseisus platsil, oli Paides toimunud sõprusmängus Soome vastu. Mängupäeva hommikul oli Julija Mõnnakmäe (Eesti koondise endine kapten, sidemängija – toim.) jäänud palavikku ja teatas, et ta ei saa mängida. Tollane peatreener Lorenzo Micelli ütles mulle, et nonii, sina saad alustada. Terve päeva mul käed värisesid. Naiskonna koosolekul ütles treener kõigile, et Karolina teeb oma esimese mängu, annab endast parima, keegi talle midagi halvasti ei ütle. Ta kardab, aga teie peate teda toetama. Tundsin ennast nagu pesamuna ja väga hoituna ning pärast seda mängu andsin vist ka oma esimese intervjuu Anu Sääritsale,” muljetab Kibuks hüütav sidemängija.

2026. aasta EM-i valiktsüklis mängitakse Israeli ja Sloveenia vastu
Pärast Euroopa Kuldliiga mänge ootas väljateenitud puhkus ning enne koondise kogunemist juuli keskel treenisid mängijad individuaalse kava alusel. 2026. aasta EM-valikmängudes ootab ees vana tuttav Sloveenia ning peaaegu tundmatu Israel. Parafraseerides Oskar Lutsu “Kevadet”: kui lugu ilmub, on esimene mäng Israeli vastu juba peetud “Pärast kuldliigat saime tõesti paar nädalat puhata, kuid seejärel jätkasime jõusaalis raskusi tõstes, käisime jooksmas, tegime hüppeharjutusi ning hoidsime ennast igatepidi vormis, elasime individuaalsportlase elu,” räägib Karolina. Marily lisab: “Me sattusime Karolinaga tihtilugu ikka koos ka trenni tegema ning koduses TalTechi jõusaalis sattusime ka teistega kokku.”

Terves kehas terve vaim
Võrkpall on võistkonnamäng ning pesamunasid hoitakse, aga suures plaanis peab aastas kokku 11 kuud nii füüsist kui ka vaimu värskena hoidma. Kuidas mängupingetega toime tulla? “Mina olen spordipsühholoogi abi kasutanud. Paar korda elus on tulnud ikka ette, et spordi mõttes olen olnud madalpunktis. See juhtus kunagise peatreeneri Lorenzo Micelli koondiselaagris, aasta oli 2020. Paras šokk oli Audentesest tema laagrisse minna ja ta oli päris karm."

Koormused olid uuel tasemel ning kuidagi vajusin ära ja vajasin päris pikka taastumist igas mõttes. Pärast seda pelgasin mitu aastat koondist, kartsin tagasi minna. Aga spordipsühholoogile tühjaksrääkimine on aidanud.

Pereliikmete või sõpradega võib ka rääkida, aga eks nad näevad asju rohkem minu mätta otsast,” hindab Marily väga kõrgelt spordipsühholoogi rolli.

Karolina ei ole otseselt spordipsühholoogi juures käinud, kuid koduse EM-i ajal aitas koondislastel hingemuredega toime tulla toitumisnõustaja Teele Tiidt. “Ta ei tea võrkpallist liiga palju, aga ta oli meie hingeeluga väga kursis ja saime talle oma tundeid peegeldada, mida tema siis oskuslikult treenerite tiimile edasi peegeldas. See toimis hästi, sest avalik surve oli kodusel EM-il meeletu ja ma teadsin, et pean häid tõsteid tegema, et ründajad saaksid omakorda 
hästi mängida. Pärast turniiri lugesin ka “fännidelt” tulnud negatiivseid sõnumeid, kuidas oleks ikka pidanud paremini mängima, aga mõne päevaga sain üle. Üldiselt on Eesti fännid ikka väga toredad ja elavad saalis ka kaotusseisus kaasa ning teavad täpselt, millisel hetkel vilistada ja millal peab saalis vaikus olema,” räägib Karolina oma kogemusest.

Toanaabri needus ja garderoobi disko
Minnes nüüd tõsisemate teemade juurest lõbusamate juurde, räägime lõpetuseks ka toanaabritest ja võitude tähistamisest. “Minul on mingi needus peal. Esimesest koondiselaagrist alates on mul alati uus toanaaber. Kas nad jätavad pooleli, saavad vigastada või..,” ütleb Kibbermann. Marily kõrvalt palub nüüd mitte ära sõnada, sest tema on hetkel ju Karolina toanaaber.

"Eelmise aasta hõbeliiga mängude eel ja pärast oli naistel tavaks laulda ja ka ära tantsida soomlaste üle ilma kuulus eurolugu “Cha Cha Cha”. Kertu (Kertu Laak – toim.) oskas kogu räpiosa laulda ning refrääni laulsime kõik koos. Sellest laulust on nüüd mõnda aega möödas ja uut rutiini pole veel tekkinud, aga me üldiselt oleme väga laululembene seltskond ja küll me leiame uue hiti,” muljetab Karolina.

Uut klubihooaega alustavad tüdrukud TalTechis ning mõlemad jätkavad ka õpingutega. Karolina TalTechi arhitektuuri integreeritud magistriõppes ning Marilyl on käsil viimane aasta Tallinna ülikooli kehakultuuriteaduskonnas.

Hoia silma peal
taltech.ee/spordiklubi/vorkpall/naiskond
volley.ee/koondis/saalivorkpall/naised/koondis-2024/

Kärt Radik
Viimsi Teataja kaasautor

Fotod: Marko Mett