Vilen Künnapu: Kunst on vaba – sa võid teha, mida tahad

Vilen Künnapu on paljudele tuntud kui arhitekt, ent üha rohkem veedab ta aega just maalides. Nii arhitektuuris kui ka maalikunstis paeluvad teda värvid ja tugevad kujundid nagu silindrid, kerad ja kuubikud.

Kohtun kunstnikuga tema Viimsi suvekodus. Poolsaarega on Vilen Künnapu seotud olnud juba aastaid ning seda tänu oma abikaasa Liivile, kelle vanematel oli poolsaarel suvila. Pärast abiellumist sai Künnapudel alguse traditsioon veeta suved just Viimsis. Tänaseks on Liivi vanemate suvilast järele jäänud üksnes korsten ja krundile on ehitatud suvemaja, kus Vilen ja Liivi veedavad aastas 6–7 kuud.

Vileni sõnul paelub teda Viimsi juures Rohuneeme tipuni kulgev pikk rannajoon. Aastaid tagasi tekkis perel lausa omaette rituaal, et ujuma sõideti jalgratastega just Rohuneeme. „Tipus on parim ujumiskoht,“ oli Vilen kindel. Veel meeldib mehele see, et Viimsis ei ole üksnes majakrundid, vaid vallas toimub ka mitmeid kultuuriüritusi. „Viimsi Artium on hea asi, samuti korraldatakse palju kontserte nii vabaõhumuuseumis kui ka kirikutes,“ loetles ta. Kui kunstniku juurde tuleb mõni külaline, kes ei ole varem Viimsis käinud, siis lisaks rannaäärele, Viimsi Artiumi juures olevatele vanadele kütusemahutitele, Rohuneeme metsas asuvale hiiglaslikule rändrahnule ja poolsaare kirikutele näitab Künnapu külla tulnule ka oma maja, mis pälvis aastal 2008 Viimsi kauni kodu tiitli.

Tunnustused on Künnapu meelest olulised ja eriti hea on neid saada ajal, kui mõnest teisest suunast tuleb palju kriitikat. „Too aeg vinguti nii Viru Keskuse kui ka Radissoni hotelli üle. Tihti ei ole kriitika ära teenitud, vaid on ebaõiglane,“ mõtiskles ta. Ja lisas naljatledes, et kui arhitektibüroo Künnapu ja Padrik tegevuse lõpetas, pälvis tema ise kohe Eesti Kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia (aastal 2021 – toim.).

Hoogne maalija
Künnapu tõdes, et kuigi praegu on talle südamelähedane maalimine, tegutseb ta edasi ka arhitektina. „Kui keegi pakuks midagi väga huvitavat, eks siis hakkame tegema – minu stiilis ja natukene põnevamalt. Aga niisama küll ei viitsi,“ lisas Künnapu. Tema sõnul on maalimine märka ägedam, ent ka seal on arhitektuuri sees. „Teen enda fassaadi ära ja keegi ei muuda seda,“ muigas Künnapu.

Novembrikuu lõpuni on kõigil võimalus Püha Jaakobi kirikus Künnapu näitusest „Pühapildid II“ ka osa saada. Pühapiltidest koosnev näitus on mehe sõnul pigem erandlik, sest enamasti maalib ta ikkagi arhitektuuri. „Mul tuli tahtmine natukene ajalugu vaadata ja renessansimeistrite töid uurida. Ka tol ajal maaliti rohkem piibliainelisi maale,“ ütles Künnapu, „ja nii tegin kaheksast pildist koosneva seeria – väike ja suur.“

Väike pilt on nii kavand kui ka iseseisev pilt ega sarnane üks ühele suurega. „See on protsess, suurelt läheb asi teiseks, siis muutuvad ka energiad,“ selgitas mees. Väikse ja suure pildi võrdlemiseks võtab kunstivaatleja ka rohkem aega ning süveneb tehtud töödesse. „Üks külastaja tuli minu juurde ja rääkis, et ühe töö juures on parem väike ja teise juures suur. Läbi sarnase analüüsi läheb vaataja rohkem mängu sisse, sest kunst ongi mäng,“ kirjeldas Künnapu.

Märgid ja müstika
Näituse juures mängivad tähtsat rolli ka geomeetria ja värvid. Vilen Künnapu sõnas, et teooriad on tal ajas muutunud, aga arhitektuur ja maalid mitte. „Vanasti olin rohkem abstraktsem, nüüd jutustavam. Geomeetrial ja värvidel on tohutu mõju,“ selgitas ta. Ka arhitektuuri on ta alati võtnud kui kunsti ning vahel on Künnapule ette heidetud, et tema arhitektuur ei sobitu ümbritsevaga. „Ma olen öelnud, et ei peagi sobima! Miks ma peaksin igavate ja ilmetute asjadega sobima?“ viskas ta küsimuse õhku.

Künnapu sõnul on kunst vaba ja kunstnik võib teha, mida tahab. „Maalikunstis võid sa panna näiteks puu varju sinna, kuhu sa soovid. Geomeetria järgi oleks ehk vari ühes kohas, aga ma võin selle panna ka teise kohta,“ näitlikustas ta. 

Kirjeldatut märkab Künnapu sõnul just pärismaalaste loodusrahvaste kunstis. Maagia ja müstika on Künnapu jaoks olulised, sest sedasi saab ta ühendust kõrgemate jõududega. „Tihti soovime, eestlastena, olla näiteks sakslaste või ameeriklaste moodi ja unustame, et ka meie oleme tegelikult nõiarahvas. Ka meil on oma maa usk, rahvapärimus ja tohterdamisvõtted,“ kirjeldas Künnapu. 

Faktide maailmas toetume mõistusele, energeetilises maailmas aga intuitsioonile. Kui need kokku panna ja mitte äärmustesse kalduda, siis on hea. „Oli ehk aegu, kui ma ka ise kaldusin liialt müstikasse, aga nüüd olen tagasi tasakaalus. Hea on, kui püsid seal vahel, sest tavaliselt inimesed ei seda suuda,“ selgitas Künnapu.

Sotsiaalmeedia olulisus
Oma tööde ja tegemiste kõrvalt on Vilen Künnapu ka professor Tallinna tehnikakõrgkoolis ja õpetamine talle meeldib. „Inimestes tuleb nende loovus äratada. Arhitektuur on kunst ja seda tuleb võtta vabalt, liiga palju end piirata ei tasu,“ ütles Künnapu.

Just tänu õpilastele on Vilen Künnapul ka sotsiaalmeediakonto Instagramis, kus tänaseks on ligi 4000 jälgijat. „Igat pilti, mis ma üles panen, vaatan ma kui kujundit. Jama ma sinna ei topi,“ sõnas mees ja lisas, et Facebookist teda ei leia. 

Ent läbi sotsiaalmeedia on nii mitmedki tema tööde vastu huvi tundnud ja mõne maali ka ära ostnud. Ta tunnistas, et ka enesetundele mõjub hästi, kui keegi tehtud tööde vastu huvi tunneb. „Üks itaallanna on mu fänn ja soovib minult enda portreed. Selle teen ma ära. Kunst ja äri on üks mäng,“ lisas ta. Aga raha pärast ei ole mees oma elus midagi teinud. „Huvitav peab olema, küll siis rahakopikas ka tuleb,“ oli ta põhimõttekindel.

Head suhted pojaga
Poega Augustit peab Vilen enda heaks sõbraks ja koos tehakse kõike. „Mul on ka lapselaps ja äsja avasime Aidas uue näituse „Kella tiksudes“. Seal on nii minu, Augusti kui ka Alberto maalid,“ rääkis Vilen tuues esile enda poja julguse maalikunstis. „Mulle meeldib öelda, et pärast Augusti õpinguid olin mina tema transamees ning õppisin just tema käest.“

Projekte ja ideid on Vilenit ees ootamas mitmeid. Tuleval aastal tuleb ehk näitus Ateenas ning augustis on oodata näitust Rüki galeriis. „Maju teed kollektiivselt, aga maale üksinda,“ sõnas ta. Vileni sõnul on ta terve elu nagu bändis olnud – teised teevad ja tema vaatab, et kõik püsiks koos. „Mõned on mulle ette heitnud, et ma ise justkui ei teegi midagi ja lasen kõik teistel ära teha. Aga majad tulevad ja eks ma ikka ise teen ka midagi,“ muigas Künnapu. „Üks noor kolleeg ütles kord mulle, et ma ei peagi muud tegema, kui laudade vahel tangot tantsima ja filme ümber jutustama.“

Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja

Foto: Tiit Mõtus