Üldplaneeringu infokiri XXI: loodust väärtustav üldplaneering
Seda, et Viimsi on loodusväärtuste poolest rikas, näitab kaitsealuste objektide suur hulk. Viimsi valla territooriumil, nii mandril kui ka saartel, on viis riiklikku kaitseala ja neile lisandub poolsaarel veel kaheksa kohalikku maastikukaitseala.
Esimene kohalik maastikukaitseala – Mäealuse – loodi juba 2005. aastal ning selle pikaajaline kaitse paistab teiste poolsaare loodusalade seast hästi välja. Mäealusel on intensiivsest majandamisest aastakümneid puutumata metsad, tervise- ja loodusrajad, vääriselupaigad ning arvukalt kaitsealuste liikide elupaiku. Seda täiendab Pärnamäe tee ja metsamassiivi vahele jääv avamaastik, kus rohumaad vahelduvad taluõuede, salude ja kraavidega. Juba ainuüksi Mäealuse maastikukaitseala näitab ilmekalt, millist väärtust on võimalik maastikukaitsealade loomisega hoida ja kujundada. Sarnast tulemust näeme ka teiste kohalike maastikukaitsealade puhul.
Seetõttu võttis Viimsi vallavalitsus uue üldplaneeringu koostamisel kohe alguses eesmärgiks, et planeeringus tuleb hinnata, kas ja milliseid alasid on vaja täiendavalt kaitsta. Kohalikul tasandil loodusobjektide kaitse alla võtmine ja nende kasutustingimuste seadmine on ka planeerimisseaduse kohaselt üldplaneeringu ülesandeks. See võimaldab lisaks terviklikult hinnata ja planeerida maakasutust, rohevõrgustikku ja kohalikke kaitsealasid.
Koos kohalike maastikukaitsealade loomisega kehtestatakse kaitse-eeskirjad, mis panevad paika käitumisreeglid nendel aladel. See reguleerib, mil määral on lubatud kujundada kooslusi (sh teha raieid), kuidas on reguleeritud sõidukitega liiklemine, kas ja millised on piirangud ürituste korraldamisele, ehitamisele jne. Sellised tingimused seavad paratamatult osalisi piiranguid kinnistuomaniku õigusele oma maad teatud viisil kasutada. Seetõttu tuleb looduskaitseliste piirangute seadmisel väga põhjalikult kaaluda, kas alal leiduvad väärtused on sellised, mille kaitseks on asjakohane omandiõigust piirata. Oluline on väärtused esmalt põhjalikult kaardistada ning analüüsida neid kohalikus kontekstis. Hinnata tuleb, kas konkreetsete väärtuste kaitse vajab tingimata kaitseala loomist või on võimalik seda tagada teiste, omandiõigust vähem piiravate meetmetega (nt üldplaneeringu rohevõrgustik).
Kohaliku tasandi kaitseala võib luua kas iseseisva menetlusega või (üld)planeeringu käigus. Viimsi olemasolevatest maastikukaitsealadest viis on kehtestatud üld- või teemaplaneeringutega. Üldpõhimõte on aga ikka sama: esmalt on vaja ettepanekut, seejärel ekspertiisi ja siis kaitse-eeskirja koos selgituskirjaga. Kui ettepaneku võib teha ükskõik kes, siis ekspertiisi jaoks on vaja eriteadmistega eksperti, mis tähendab üldjuhul pädeva bioloogi või ökoloogi kaasamist. Ekspert omab loodusteaduslikku haridust ja oskab loodusväärtusi leida, põhjendada ning ka suurema pildi osana analüüsida. Lisaks omavad need inimesed kogemust ja teadmisi, et tuua välja ohud ning anda vajalik tööriistakast nende ohtudega toimetulemiseks (nt milliseid piiranguid oleks soovitatav rakendada). Üldplaneering kajastab potentsiaalseid tulevasi kohalikke kaitsealasid edaspidi informatiivse kihina.
Sageli ei piisa kaitseala loomiseks vaid ühe eksperdi kaasamisest, sest loodusalad võivad olla päris suured ja tuleb arvestada ekspertide valdkondliku pädevusega. Kui ala on ennekõike väärtuslik rannikumaastiku hoidmiseks, koos oma mitmekesiste elupaikade ja vaadetega, siis on igati mõistlik protsessi kaasata ka ornitoloog. Kui aga ala üheks väärtuseks on teiste loodusaladega sidususe loomine, on asjakohane kaasata terioloog või ekspert, kes oskab loomade liikumist kaardistada ja tunneb vastavaid liike.
Siit tulenevad ka mõned probleemid kaitsealade loomisel. Esiteks on eksperte keeruline leida, sest neid on Eestis vähe. Eriti keerulised on olukorrad, kus tööd vajavad tegemist lähiajal. Teine probleem tuleneb sellest, et paljude väärtuste kaardistamiseks on sobiv ajaperiood kevadest sügiseni. Mõne väärtuse tuvastamise ajaaken on veelgi lühem. See paneb täiendavad ajalised piirangud võimalike potentsiaalsete kohalike kaitsealade kohta info kogumisele ja analüüsimisele.
Üldplaneeringu eskiisi koostamise protsessis on kokku kaardistatud 11 ala, kus võib osutuda vajalikuks olemasolevate maastikukaitsealade laiendamine või uute loomine. Viimsi vallavalitsus on koostöös üldplaneeringu konsultandi ja maastikuökoloogiga teinud algust nende alade esialgse hindamisega, kuid tööde koostamine, viimistlemine, vajadusel täiendavate uuringute ja inventuuride tellimine jms võtab veel pikalt aega. Kõik need tegevused peavad olema lõpule viidud enne seda, kui üldplaneering jõuab vastuvõtmiseni, mis peaks toimuma juba 2025. aasta suve lõpus. Kuna vallavalitsuse soov on tagada perspektiivsete kaitsealade hindamise kvaliteetne lõpptulemus, oleme otsustanud lahutada kaitsealade ja üldplaneeringu menetlused. See tähendab, et iga perspektiivse ala jaoks on vaja algatada eraldi menetlus loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmiseks.
Esialgu negatiivselt kõlaval otsusel on tegelikult ka mitu positiivset külge. Esiteks saab iga alaga tegeleda eraldi ja täpselt sellise põhjalikkusega, nagu ala iseloom eeldab. Teiseks ei hakka alade menetlused üksteist takistama – kui ühe ala osas on väärtuste hindamise, ekspertiisi koostamise ja kaasamismenetlusega jõutud lõpusirgele, saab kaitseala loomise anda volikogule otsustamiseks, ilma et ülejäänud alade osas tekkida võivad komplikatsioonid seda mõjutaks. Kolmandaks väheneb mõnevõrra üldplaneeringus käsitletud teemade ring ja maht, mis omakorda vähendab konfliktikohti, aitab üldplaneeringu menetlusel ajakavas püsida ja võimaldab elanikele sihitumat kaasamist. Kõigele lisaks on kaitsealade eraldi menetlemine õiguslikult selgem ehk lõpptulemuseks on iga ala kohta eraldi volikogu määrus koos kaitse-eeskirjaga, mis seisab üldplaneeringust eraldi ning kehtib tähtajatult. Üldplaneering on juba oma olemuselt dokument, mida 10–20 aasta perspektiivis tuleb uuesti üle vaadata ja lahendust üle hinnata. Üldplaneering kajastab potentsiaalseid tulevasi kohalikke kaitsealasid edaspidi informatiivse kihina sarnaselt kehtivatele kaitsealadele ja muudele looduskaitselistele piirangutele.
Kohalike kaitsealade temaatika väljaarvamine üldplaneeringu menetlusest ei tähenda, et üldplaneering looduskeskkonna kaitsega enam ei tegeleks. Sobiva maakasutuse juhtotstarbe, rohevõrgustiku asukoha ja selle toimimiseks vajalike tingimuste määramine panustab meie loodusväärtuste mitmekülgsesse kaitsesse ning ökosüsteemide tasakaalu. Loodusobjektide kohaliku kaitse alla võtmine aitab aga väärtusi hoida seal, kus üldplaneeringu kaitse lõppeb, ja võimaldab rakendada ala kaitseks tingimusi, mida üldplaneeringuga seada ei saa.
Taavi Rebane
keskkonnaosakonna juhataja