Bioloog Mart Meriste: kui loodust on rohkem, siis on müra vähem

Kaasaegne keskkonnateadlik aiakujundus arvestab ka elurikkusega. Kuidas kaasajastada koduaeda, sellest räägime bioloog Mart Meristega.

Kui suur on elu- ja liigirikkuse vahe jalgpallimuruga aias ja nii-öelda loodusliku niidu tüüpi aias?
See erinevus on alati niidu tüüpi aia kasuks ja alati on erinevus mõõdetav kordades. Kui suur see erinevus on, sõltub paljudest asjaoludest. Taimestiku liigirikkus, niiduala vanus, pindala ja teiste niidualade lähedus on vast kõige olulisemad tegurid. 

Taimestiku liigirikkust saame ise natuke mõjutada. Taimi saab külvata ja istutada. Neid saab ka välja rohida ning nende seemnetoodangut ja käekäiku saab mõjutada otseselt ka niitmise ja selle ajastamisega. 

Loomadega on keerulisem, neid külvata ja istutada ei saa. Üldjuhul saame neile luua tingimusi ja loota, et nad ise meie aeda jõuavad. Loomi iseloomustab õnneks aktiivne liikumisvõime, see on aga eri loomadel erinev. Lind ja putukas lendavad kiiresti, siil jookseb juba aeglasemalt, sajajalgne veel aeglasemalt ja vihmauss roomab eriti aeglaselt. 

Mida vanem on niiduala, seda rohkemad taimed ja loomad on sinna kohale jõudnud. Niiduala suuruski on tähtis. On selge, et rõdukastis siili ei kohta ka siis, kui see on väga liigirikas. Kui niiduala on aga juba mõned tuhanded ruutmeetrid, võib seal siili juba kohata. 

Teiste niidualade lähedus ja niidualade sidusus on samuti väga olulised. Üksik niiduala uusarenduse üldises murukõrbes väga liigirikkaks ei kujunegi, sest paljud loomad ja taimed ei ole suutelised neile sobimatuid alasid ületama. Kui kogu ümbruskond aga otsustab rajada liigirikkaid haljasalasid, võidavad kõik ka elurikkuses.

Kuidas mõjutab mõnes aedlinnarajoonis enamlevinud aiatüüp piirkonna  üldist elurikkust? Millist elukeskkonda pakuvad need aiad muule faunale?
Tegelikult väga palju ja juba eelnimetatud põhjustel. Kui me räägime aga loomaliikidest, kelle elupaik on ühest aiast suurem, siis neile on aiad eeskätt toitumisalad. Näiteks linnud, kes on peamiselt päevase eluviisiga, ja nahkhiired, kes on öise eluviisiga. Mõlema arvukus ja liigirikkus sõltuvad suurel määral toidu olemasolust. Putukaid, röövikuid ja vihmausse näiteks on lopsakamas ja liigirikkamas taimestikus oluliselt rohkem kui murus.

Puugihirm – on see ülepaisutatud? Kuidas hoida puugid aiast eemal?
Puugihirm on natuke ülepaisutatud küll. Kõikidesse ohtudesse tuleb suhtuda kainelt ja hinnata neid adekvaatselt. On tõsi, et puugid levitavad potentsiaalselt ohtlikke haigusi ja nende eest tuleb end hoida ning kaitsta. Paraku on väga vale teha seda muu elurikkuse hinnaga, sest elurikkus nii looduses kui ka aias pakub lihtsalt nii palju rohkem. 

Lisaks puukidele on looduses paraku ka sääsed, herilased, kaanid ja teised. See on paratamatus ja tegelikult ilma nendeta elurikkus pikaajaliselt ei toimi ega säili. Õnneks on inimesel küllalt vahendeid ja viise looduse ebameeldiva külje vältimiseks ja leevendamiseks. 

Ilmselt on puugihirm oluliselt levinum inimeste seas, kes puutuvad puukidega kokku harva.

Meil on tegelikult palju inimesi, kes elavad ja töötavad igapäevaselt maal, käivad igapäevaselt nii kõrges rohus kui ka metsas. Teadaolevalt on nende ennustatav eluiga siiski üsna võrreldav oma aega igapäevaselt linnadžunglis veetvate inimestega. Puugid on selliste inimeste igapäevased kaaslased. Puugihirmu nad ei tunne, kuid on vaktsineeritud ja kontrollivad end nii puukide kui ka puugihaiguste osas tihti. 

Seega, puugihimuks on alust, kuid puhtalt selle tõttu oma elukeskkonda ära asfalteerida ei ole küll mõtet. Enamasti on puuke kõrgemas rohus rohkem kui pöetud murus, aga tuleb silmas pidada, et puugioht on tegelikult mingil kujul olemas kõikjal, kus kasvab taimi. Ka murus. Päriselt kaitstud on vaid need inimesed, kes veedavad kogu oma elu tehiskeskkonnas. Aga mis elu see on?

Kuidas teha jalkaplatsi muruga aiast niidu tüüpi aed? Kui kaua selleks aega kulub?
Murusid on mitmesuguseid. Muruseemnetest rajatud murud on väga liigivaesed. Paljud kodu- ja pargimurud on aga endised niidualad, mida on millalgi hakatud niitma muruniidukiga. Ka nende liigirikkus on tublisti madalam kui päris niitudel, kuid vahel piisab selliste alade puhul esialgu lihtsalt üleminekust muruniitmiselt niiduhooldusele.

Külvatud nii-öelda jalkaplatsimuru puhul muruniitmise lõpetamisest siiski ei piisa. Selline ala tuleks üles harida ja külvata alale looduslike niidutaimede seemned. Päris niidukoosluse tekkimine võtab aastaid aega, aga esimesed kaunid pildid saab teha reeglina aasta jagu pärast külvamist. 

Kui me räägime aga vanade säilinud niitude erakordsest liigirikkusest, seda siis nii taimede kui ka loomastiku osas, siis need niidud on vähemalt sadu, aga mõned ilmselt ka üle tuhande aasta vanad. Sellised niite kiirelt rajada ei saagi. Seetõttu on eriliselt oluline olemasolevate vanade niidualade säilitamine.

Kuidas laheneb kastmisvajadus niidu tüüpi aias, kui palju vähem vett kulub näiteks 100 ruutmeetri peale?
Jalkaplatsil on miinimum tonn… 

Juba väljakujunenud niidu kastmine ei ole üldse vajalik. On tõsi, et pikema põuaga enamike (aga üldiselt mitte päris kõigi) taimede maapealsed osad lõpuks kuivavad. Taimed siiski tegelikult ei sure. Esimeste korralike vihmade järgselt hakkavad nad taas haljendama ja õitsema. 

Ka Eestis on mitu niidutüüpi (loopealsed, nõmmeniidud), mille puhul pea täielik taimestiku kuivamine on pea iga-aastane sündmus. Taimed on sellega kohastunud ja samamoodi on kohanenud ka selliste niitude loomastik. Siiski on tõsi, et niidu rajamise aastal, kui taimed alles arenevad, on hea, kui niiskust mullas jagub.

Millist rolli mängivad elu- ja liigirikkuse arvestuses eri kõrgusega ning eri liiki puud ja põõsad?
Puud ja põõsad on väga olulised. Taaskord on elurikkuse seisukohalt parim, kui tegemist on meie põliste looduslike liikidega. Eesti ja mõne mõõdiku (väikeseskaalaline taimestiku liigirikkus) järgi ka maailma kõige liigirikkamad taimekooslused on meie puisniidud. 

Seega, kui tahta püüda elurikkuse rekordeid, kasvõi kohalikus kontekstis võistluses teiste aiapidajatega, siis peaks aed välja nägema nagu puisniit – parajalt valgust, parajalt varju. Paljud meie pargid õnneks näevadki juba natuke puisniidu laadsed välja, kuid sageli on puudeks võõrliigid, puistu on liiga tihe ja ei soosi rohttaimestiku kasvu ning puuduvad põõsad või on neid vähe.

Loomulikult on puud ja põõsad väga olulised paljudele lindudele, aga ka paljudele putukatele ja võrku kuduvatele ämblikele. Rohttaimestikus on liike, mis eelistavad varjulisemaid tingimusi. On taimeliike, kes osaliselt või täielikult parasiteerivad puude ja põõsaste juurtel (käopäkad, härgheinad, pesajuured) ja sügisel maha langevad lehed on metsade ja puisniitude ökosüsteemide toimimises ülimalt olulisel kohal. Nimelt saavad puud oma toitaineid kätte sügavustest, kust rohttaimed tavaliselt ei saa. Maha langevad ja kõdunevad lehed annavad oma toitained aga mullastiku ülemistesse kihtidesse, kust rohttaimed neid kasutada saavad. Suure osa langevatest lehtedest söövad ära mitmesugused mullaorganismid, sh vihmaussid, ning langenud lehed on heaks kohaks paljude putukate talvitumiseks. Lehehunnikutes magavad talveund näiteks ka siilid.

Kas elupuude istutamine on hea mõte? Milliseid puuliike tasub kasvatada nende asemel?
Elupuud on meil võõrliigid. Kevadine elupuude päikesekahjustus on ilmselt tuttav paljudele aiaomanikele. Külmunud maapind koostoimes märtsikuise päikesega ei ole kerge ka mitmetele meie looduslikele puu- ja põõsaliikidele (kadakad, vahtrad), kuid looduslikud liigid on siiski märksa vastupidavamad. Igal juhul aga on kõikide võõrliikidega nii, et elurikkusesse panustavad nad võrreldes kodumaiste liikidega väga vähe.

Seega tasuks igal juhul eelistada elupuudele looduslike liike nagu kadakad või kuused. Sageli teeb aiaomanikele meelehärmi, et looduslikel liikidel on vahel kahjureid. Kuuskedel näiteks kooreüraskid ja kadakatel näsarooste nimelised seened. Üldiselt esineb kahjureid suuremal hulgal mingil muul põhjusel nõrgestunud puudel. 

Kodumaised puu- ja põõsaliigid taluvad oma kahjustajaid siiski üldjuhul hästi ja silmas tuleb pidada ka asjaolu, et kahjuridki on osa elurikkusest. Nad on omakorda kellelegi söögiks ja ka nende tegevuse tagajärjel hukkunud puu on elurikkuse säilimise seisukohalt tegelikult väga oluline.

Kuidas saada oma peas lahti sellest prantsuse pargi ideaalist, looduse inimkäe järgi ülikorrastamisest?
Õnneks on ülikorrastatud parke Eestis vähe, aga liigselt korrastatud ja elurikkusevaenulikult hooldatavaid parke ja aedasid siiski väga palju. Suuremas osas on selle taga ilmselt puudulik loodusharidus ja mõttejäikus maastikuhoolduse korraldamisel. 

Viimaste aastate liigivaeste pargialade liigirikkuse taastamised ja mõttetu muruniitmise asendamised niiduhooldusega on üldiselt kogukondade poolt väga hästi vastu võetud. Kriitikuid on alati, aga õnneks ei ole muru linnaruumist kuhugi kadunud ja kõik leiavad endale meelepärase koha, kus jalutada, piknikku pidada ja maastikku nautida. 

Osalt on küsimus aga ka maastikuhoolduse korraldamises. Paraku ei suudeta muruniidukile sageli head alternatiivi leida. Murutraktoriga niitu hooldada ei saa. Avalike alade puhul on tegemist teemaga, kus maha peaksid istuma omavalitsus ja hooldusettevõtted, sest tegelikult on kogu niiduhooldus samuti mehhaniseeritav, rahaliselt soodsam kui muruhooldus ning oluliselt loodus- ja keskkonnasõbralikum. Vaja on vaid natuke kastist välja mõelda.

Kogukonna toetus elustikusõbralikele haljastuslahendusetele on nüüdseks olemas vast igas omavalitsuses. Sama lugu on ka eraaedadega. Vikatiga saab niita ka 21. sajandil. See ei ole kerge töö, aga seda tuleb teha vaid kord aastas ja kokkuvõttes on vaeva ikkagi vähem kui 10–15 korda aastas muruniidukiga muru niita. Suuremate aedadegi hoolduseks on olemas mehhaniseeritud abivahendid ja üldjuhul premeerib elurikkus selle edendajat juba esimesel aastal millegi vahvaga, mida ei ole osatud oodatagi.

See ei tähenda aga kuidagi, et muru peaks linnaruumist päriselt ära kaduma. Me kõik teame, et murul on hea käia, pikutada, lastel mängida ja suvel piknikku pidada. Kui aga vaadata veidi ringi nii avalikel haljasaladel kui ka omas aias, siis teab ju igaüks, et seal on palju kohti, kus ainus aktiivne tegevus on muruniitmine. 

Sageli on selliseid alasid tegelikult üle poole kogu niidetavast pindalast. Kõik need alad võiksid olla niidud (või võsa ja mets) ja toetada elurikkust. Lõpuks võidavad ju kõik – inimene, sest loodust on rohkem, müra vähem ja kulud väiksemad, ning looduslikud taimed ja loomad, sest alasid, kus elada ja kasvada, on rohkem.

Mart Meriste

• Sündinud 10. veebruaril 1978
• Eesti pärismaiste taimede seemnekasvatuse ekspert.
• Tema teadusvaldkonnaks on biotehnoloogia ehk loodusteadused ja tehnika, täpsemalt bioloogiline lagunemine, biokütused, bioloogiline mitmekesisus, bioindikatsioon.
• 2001. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli bioloogia erialal. 
• 2004. aastal sai ta samas magistrikraadi zooloogias.
• 2002–2005 töötas ta Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi lektorina. 2005–2008 oli ta Tartu Karlova gümnaasiumis õpetaja.
• 2005–2015 töötas ta Tallinna Tehnikaülikooli Tartu kolledžis lektorina. 
• 2015. aastast töötab ta mittetulundusühingus Elurikas Eesti.
• 2019 aastal sai aasta loodussõbra tiitli.

Mart Niineste
Viimsi Teataja kaasautor