Hullumeelselt tempokas aeg Viimsi Teataja toimetajana
Töötasin Viimsi Teataja toimetajana pisut rohkem kui poolteist aastat. Sellele tagasi mõeldes meenub esmajoones hullumeelne töötempo, aga ka see, kuidas ma vallavalitsusele uut avalike suhete juhti soovitasin.
Minu teekond Viimsisse algas aga nõnda. Kolm ja pool aastat tagasi olin Soomes purjetamas, loksusin merel ja sirvisin ajaviiteks töökuulutusi. Olin tolleks hetkeks mitu aastat tegelenud eraettevõtlusega, kuid koroona tõttu olid mõned kliendid kadunud ja tööd vähem. Mõtlesin, et võiks ju vahelduseks palgatööle minna. Kui nägin Viimsi Teataja toimetaja töökuulutust, siis otsustan oma CV ära saata. Varsti leidsin oma postkastist kirja: „Meil on väga hea meel, et otsustasite osaleda Viimsi vallavalitsuse poolt korraldatud Viimsi Teataja toimetaja konkursil. Pakume konkursikomisjoni liikmetega vestlusvooru ajaks 24.09.2020 kell 15.15 Viimsi vallavalitsuses, Nelgi tee 1, Viimsi.“
Kes ei tööta, see ei söö
Viimsist ma sel ajal kuigi palju ei teadnud. Samuti ei olnud mul ettekujutust tööst kohalikus omavalitsuses, aga eks see oligi huvitav – võimalus teha midagi uut.
Aga kui ma midagi olingi ette kujutanud, siis mitte seda, et Viimsi Teataja toimetajal on nii palju tööd. Kui Viimsis oldud ajale tagasi mõtlen, siis meenubki peamiselt see, et kogu aeg oli meeletult tööd. Meeletult.
Kaks korda kuus ilmuv 24-leheküljeline ajaleht tähendab, et kui üks leht on trükki läinud, jääb umbes kaks päeva kergemaks hingamiseks, aga pärast seda tuleb juba täie hooga järgmise lehega tegelema hakata.
Toimetaja töö ei ole ju ainult artiklite tellimine, kirjutamine ja toimetamine, vaid tuleb planeerida, kuidas kõik lood lehte ära mahuvad, kuhu leheküljele midagi panna, millised fotod juurde lähevad, millised tsitaadid esile tuua.
Samuti on vaja suhelda reklaami ostjate ja kuulutajatega, hiljem saata raamatupidamisele andmed arvete tegemiseks. Lisaks tuli artiklid veebilehele üles panna ning kõige selle kõrvalt veel tegeleda jooksvalt veebilehele teadete kirjutamise, vajadusel Facebooki postitustega ning osaleda koosolekutel, et kõikide teemadega kursis olla.
Igav küll ei olnud
Kui seda siin kirjutan, siis tuleb see tunne jälle väga ehedalt meelde, milline metsik töötempo kogu aeg peal oli. Sellega saaks tegelikult isegi hakkama, kui kõik inimesed oma lubadusi täidaksid, aga julgen öelda, et minul ei olnud vist ühtegi lehenumbrit, kuhu keegi ei oleks palunud tähtaja pikendust, sootuks kirjutamisest loobunud või poleks saatnud kokkulepitust hulga lühemat või väga palju pikemat artiklit. Kui sa oled tellinud artikli, mille pikkus on 3000 tähemärki, aga selle asemel saad loo, kus on kirjas 3000 sõna, siis on toimetamisega ikka tükk tegu.
Juhtus ka, et lehte läks midagi valesti. Kui veebiartiklis on lihtne mõni viga ära parandada, siis paberlehes seda võimalust ju ei ole. Seetõttu mul pulss alati tõusis, kui leht oli trükki läinud ja hakkasin mõtlema, mis valesti võis minna. Õnneks midagi sellist ei juhutnud, et oleksin hiljem pidanud häbi pärast lausa maa alla vajuma, aga mõni apsakas lipsas ikka sisse. Paar korda unustasin mõne reakuulutuse lisamata ja ühel korral läks toimetatud uudise asemel lehte toimetamata versioon.
Minu teene Viimsile
Enda kõige suuremaks teeneks Viimsi vallavalitsusele pean seda, et just mina kutsusin kandideerima praeguse avalike suhete juhi Heiko Leesmenti. Aga algas kõik sellest, et tellisin tema bändi oma sünnipäevale esinema. Nimelt võtsin ühel hetkel pähe, et kui sünnipäeva pean, siis ainult õigel kuupäeval (11. jaanuaril) ning ainult nii, et toimub midagi erilist. 2022. aastal rentisingi Viimsi huvikeskuse saali ja kutsusin Sibyl Vane´i kontserti andma.
Pidu oli vägev, bänd oli suurepärane ja rahvas rokkis täiega. Kui bänd hakkas oma asju lavalt kokku korjama, siis läksin bassimehe ja mänedžeri Heikoga juttu ajama. Mul oli häguselt meeles, et Heiko on meediavaldkonnaga seotud ning seetõttu küsisin temalt, kas ta ei tea kedagi, kes tahaks kandideerida Viimsi vallavalitsuse avalike suhete osakonda. Olime ju juba üle poole aasta kahekesi kommunikatsioonispetsialistiga töötanud ilma juhita, mingil määral ka juhi ülesandeid täites ning see olukord hakkas pisut üle jõu käima.
Nagu Raja Teele, soovitas Heiko esmalt avalike suhete osakonda iseennast. Mina teda tol hetkel väga tõsiselt ei võtnud, aga hommikul siiski kirjutasin Messengeri ja uurisin, kas ta mõtles öeldut tõsiselt. Pärast seda liikusid asjad üsna pöörase kiirusega. Kolme päeva pärast tuli Heiko töövestlusele ning pisut enam kui nädala pärast lõi ta Viimsi vallavalitsusega käed. Kuna ta on siiani ametis, siis ilmselt on mõlemad pooled rahul.
Pikka iga ja jätkuvat jaksu!
Kuna mulle oli etteantud tähemärkide arv ning ma ei soovi olla see, kes kokkulepitust oluliselt kõrvale kaldub, siis on aeg otsad kokku tõmmata. Ühtlasi tervitan oma esimest juhti Viimsis, kes küsis minult töövestlusel, ega ma ei karda pruune ülikondi. Eks sellel küsimusel pisut alust oli, aga ei kartnud ma neid ülikondi siis ega karda ka praegu.
Viimsi Teatajale soovin pikka iga ning toimetajale jätkuvat jaksu! Rohkem huumorimeelt ka kõigile – ärge iseennast ja elu alati liiga tõsiselt võtke!
Merilin Piirsalu
Viimsi Teataja toimetaja aastatel 2020–2022
Viimsi Teataja tähistab tänavu 35. sünnipäeva. Sel puhul vaatame ajas tagasi ning avame 3. aprillil Viimsi raamatukogus ka temaatilise näituse.