Jalgpallikools juhib noortetööd Samuele De Pizzol
Selle aasta algusest toimetab Martin Reimi jalgpallikoolis (MRJK) noortetöö juhina Itaalia juurtega Samuele De Pizzol. Samuele ei ole klubis sugugi uus nägu. Aastaid meie jalgpalli rahvuskoondislasena Martin Reimi nime kandvas Viimsi jalgpallikoolis töötanuna hindab mees kõrgelt klubi väärtusi, samuti on kursis jalgpallikooli tugevuste ja nõrkustega. Nüüd on tal võimalus panustada noortetöö arengusse.
Samuele, vestleme Teiege eesti keeles. Kuidas Te Eestisse sattusite?
Olen pärit Itaaliast, täpsemalt Trevisost, mis asub Põhja-Itaalias Veneetsia lähedal. See on ilus väike ajalooline linn, kus elab 85 000 inimest. Ryanairiga on võimalik sinna täna otse kohale lennata.
Esimest korda külastasin Eestit aastal 1997, kui tulin oma tulevasele naisele külla. Tol ajal oli Eestisse reisimine palju keerulisem ja kallim, samuti põnevam, seda eriti autoga reisides. Lõpuks kolisin aastal 2005 siia, kui otsustasime abikaasaga Itaaliast ära kolida.
Kuidas teile Viimsis meeldib?
Viimsis on täitsa mõnus elada. Esialgu olime Tallinnas, mis oli ka lahe, aga kui pere suuremaks kasvas, tundus, et pealinnas elamine enam ei sobi. Nii kolisimegi 2008. aastal Viimsisse, täpsemalt Randverre ning pole seda otsust kordagi kahetsenud.
Alguses oli seal pisut metsik loodus – see oli omamoodi äge. Aga nüüd on elu palju mugavam ja minu meelest on Viimsi ideaalne paik elamiseks – rahulik, turvaline, lastele ideaalne. Siin on imeilus mets ja teviserajad, meri ja rannad, ohutu ringi liikuda kas jalgsi või rattaga. Enamik asju, mida vajame, on siinsamas, nii et linnas käin harva. Tallinna lähedus on muidugi hea, seal on lennujaam ja suurlinna tunne, mida vahel kogeda.
Ainus miinus meie pere jaoks on see, et jalgpallistaadion jääb Randverest natuke liiga kaugeks. Tundub veider, aga kui neli pereliiget käivad peaaegu iga päev trennis, oleks mugavam, kui staadion oleks jalutuskäigu kaugusel. Samas, kui me Viimsisse kolisime, siis staadionit veel ei olnudki, Martin Reimi jalgpallikool oli alles algusjärgus ja ausalt öeldes ei osanud me ette kujutadagi, et hakkaksin Viimsis jalgpalliga tegelema.
Kui lähme tagasi Teie lapsepõlve, siis millal Te jalgpalliga tegelema hakkasite?
Jalgpalliga hakkasin tegelema juba varakult, sest itaallastel on see justkui osa meie DNA-st (muigab – toim). Arvuteid ja konsoole tol ajal eriti polnud, nii et suurema osa ajast veetsime õues mängides, kas pargis või asfaldil. Esimese jalgpalliklubiga liitusin 7-aastaselt ja mängisin erinevates klubides kuni 16-aastaseks saamiseni, katsetades vahepeal ka teisi spordialasid. Mul oli unistus saada professionaalseks jalgpalluriks, kuid kui sain aru, et see teoks ei saa, kadus mul motivatsioon.
Hiljem, kui sõber otsustas saada jalgpallikohtunikuks, otsustasin temaga kaasa minna, et uurida, kuidas kohtunikutöö käib, ja lõpuks olin ise neli aastat kohtunik. Saadud kogemus õpetas mulle palju, eriti itaalia noorte ja madalamade liigade vilistamise kohta – see oli tõeline katsumus.
Elu aga muutus ja ma eemaldusin jalgpallist. Kui hiljem Eestisse kolisin, tekkis uuesti huvi jalgpalli vastu. Avastasin Operi jalgpallikooli ja hakkasin seal treenima ning osalesin mõnel sõprusmängul. Ühel külmal novembriõhtul Männikul, kui temperatuur langes miinus 8 kraadini ja mu varbad külmetasid, mõistsin, et külmas jalgpallimängimine pole minu jaoks.
2013. aastal kutsus üks sõber mind turniiril osalema. Turniiri lõpus tekkis tal mõte asutada uus jalgpalliklubi, mis oleks suunatud välismaalastele ja osaleks rahvaliigas. Järgmisel aastal registreerisime klubi 4. liigasse. Mängisin algul kaitses, lõpetasin ründajana ja lõin mõned olulised väravad, mis aitasid meie meeskonnal jõuda 3. liigasse ja Eesti karika 1/8 finaali. Aasta edasi, olles saanud 40, lõpetasin pärast tõsist vigastust mängimise.
Mida jalgpall Teile tähendab?
Jalgpall on enamat kui lihtsalt spordiala – see on kirg. Eriti treenerina tegutsedes on jalgpall pidevalt mu mõtetes – see on osa mu igapäevaelust ja mõjutab kõike, mida teen. Jalgpall pole ainult mänguväljakul toimuv tegevus, see on pidev õppimisprotsess, mis paneb mind kogu aeg proovile. Jalgpallist on saanud minu elu lahutamatu osa. Mu naine küsib vahel, kas meie kõik nädalavahetused peavad tõesti jalgpalli ümber tiirlema, kuid ta teab juba vastust.
Millal Teist treener sai ja mis Teile töö juures meeldib?
Alustasin 2016. aastal vabatahtlikuna MRJK-s kahe grupi juures, kus mu lapsed juba mõned aastad käinud olid. Seejärel läksin treenerikoolitustele ja hakkasin kvalifikatsiooni omandama. Iga sammuga suurenes minu huvi ja tahtmine rohkem teada saada. Lõpuks sain peatreeneriks ja juhendasin oma 2007. aasta gruppi U13-st kuni U17-ni. Nüüd on see grupp oma noortekarjääri lõpetanud ja poisid mängivad meesteliigas.
Jalgpall on eelkõige mäng ja treeneriks olemine on viis olla selle osa. Treenerina panen end iga päev proovile, nii enda kui ka teiste suhtes. Treener peab olema nõudlik ja vastama mängijate kõrgetele ootustele. Pean endast alati parima andma, et koos mängijatega areneda. Iga päev on uus väljakutse ja kui suudad selle ületada, saad lõpuks tasu. Näen noori kasvamas ja arenemas, olen osa nende arengust nii mängijate kui ka inimestena. Iga päev kogetavad emotsioonid – väikesed, suured, head või halvad – on minu jaoks justkui kütus.
Kirjeldage palun oma klubi, Martin Reimi jalgpallikooli.
Ma võin julgelt öelda, et meie klubi on suurepärane koht, kus töötada. See on justkui teine pere ja ma usun, et kõik treenerid tunnevad end siin hästi. On eriti tore, kui kogu klubi – vanemad, treenerid, nooremad mängijad ja fännid – koguneb esindusvõistkonna mängupäeval ühiseks pereks tribüünil. Mulle meeldib ka klubi ambitsioonikus, kuigi eelmisel aastal jäime napilt Premium liigast välja. Ehk õnnestub see meil sel aastal?
Kasutaksin ka võimalust ja kutsun veel rohkem inimesi meie mängudele kaasa elama, sest iga toetaja on oluline.
Viimsis on meil palju andekaid mängijaid. Meie klubist on juba mõned mängijad siirdunud välismaa klubidesse ja usun, et peagi järgnevad neile veel mõned teised. Ehk näete juba täna Viimsis mängimas tulevasi staare, keda saate varsti televisiooni vahendusel või rahvusstaadionil Lillekülas mängimas näha.
Milliseid väljakutseid noortetöö juhi amet Teile pakub?
Viimaste aastate jooksul olen osalenud mitmesugustel koolitustel ja külastanud välisklubisid, et näha, kuidas asjad mujal maailmas toimivad. Mul on mitmeid välismaa kontakte, kes sooviksid meie klubiga koostööd teha. Soovin oma teadmisi ja kontakte kasutada selleks, et aidata meie klubil edasi areneda. Samas on meie peamine eesmärk jätkuvalt olla kogukonna klubi, pakkudes kohalikele lastele turvalist keskkonda jalgpalli arendamiseks, enda füüsilise vormi hoidmiseks ja sõpradega meeldiva aja veetmiseks.
Kärt Radik
Viimsi Teataja kaasautor