Mere saladused

Jaak Joala laulis: „Meri sul on tuhat tuju. Tuhat laulu on sul suus. Igal hetkel muudad kuju. Igal hetkel oled uus.“ Eestlastele on meri alati südamelähedane ja romantiline olnud. Paljud on sellest laulnud ja kirjutanud, maalinud ning pildistanud. Meri on olnud sajandeid tööpõld ja toidu hankimise koht,hilisemal ajal ka äri tegemise, reisimise ja vaba aja tegevuse harrastamise koht, mõnele on meri armastuse avaldamise paik ning paljudele ka viimne puhkekoht. 

Viimsi ilma mereta on nagu korstnapühkija ilma kuldsete nööpideta – saab hakkama ka T-särgiga, aga midagi iseloomulikku on puudu. Samas, kui palju te teate meie poolsaarest ja saari ümbritsevast merest, kui S. M. Kirovi nimelise kalurikolhoosi kõrvale jätame? Seekord üritan pakkuda teile põnevat lugemist natuke teise nurga alt ja avardada meie kõigi silmaringi nendest väärtustest, mis vahel isegi täiesti igapäevased tunduvad. 

Meid ümbritseva mere iseloom 
Alustame kõige üldisemast. Seda peaks meist juba igaüks varasest koolipõlvest teadma, et Viimsi poolsaart ja saari ümbritsev meri on osa Läänemerest, mis oma olemuselt on riimveeline veekogu. See tähendab, et meie mere soolsus on tunduvalt madalam ookeani omast, aga soolasem magedast veest. See on üks väga oluline faktor, mis märgib rolli nii siinse kliima, jäätumise kui ka elustiku puhul. Soolsus on Soome lahe lääneosa pinnakihis ligikaudu 6‰.

Võrdluseks: maailmamere keskmine soolsus on 35‰. Vesi Läänemeres vahetub väga aeglaselt, sest pudelikaelaks on Taani väinad. Vesi vahetub ligikaudu 25 aasta jooksul. 

Lisaks sellele, et meri on alati tujukas ja erinev, on ka siinse mere sügavus väga varieeruv. Kui poolsaarest idas paikneva Viimsi nõo sügavus on 70–90 meetrit, siis Karbimadala kohal, mis jääb samuti Viimsi poolsaarest idasse, on vett vaid 1,8 meetrit. Ka rannik on eripalgeline: võime kohata nii liiva- kui ka kiviranda, aga ka rannajärsakuid (näiteks Rohuneeme maastikukaitsealal, Naissaare kirderannikul). 

Huvitav on ka see, et veetase Soome lahes kõigub. See on paljuski seotud tuultega. Kõrget veetaset näeme tavaliselt sügisel, madalat kevadel. Nii võib veeseisude vahe olla isegi ligi 2 meetrit. Mis nüüd jäätumisse puutub, siis Soome laht külmub üleni vaid väga külmadel talvedel ning lahe lääne- ja keskosa katab tavaliselt ajujää. Jää kulutustegevust on näha 5–6 meetri sügavuseni ja ta omab elustikule ka varjutavat toimet. Merevee pinnatemperatuurid jäävad suvekuudel tavaliselt 15,5–17,5°C vahemikku aga on ekstreemsematel juhtudel jäänud ka 22–27°C skaalale. 

Viimsi poolsaare ümbruse vetikad ja taimed 
Alustame vetikatest, nendest kõige tillukesematest. Läänemeres leidub üle 3000 liigi mikrovetikaid ehk fütoplanktonit. Neist olulisemad on ränivetikad, sinivetikad ja viburvetikad. Minnes nüüd natuke suuremate vetikate juurde, siis leidub ka niitjaid vetikaid. Need on üheaastased rohe- ja pruunvetikad, mis on kiired toitainete omastajad ja seetõttu võib neid hetkel, kui vees toitainete kontsentratsioon kiiresti tõuseb, ka palju kasvada.  

Mitmeaastaste vetikate puhul reageerimine muutustele nii kiiresti ei käi ja seetõttu võivad nad üheaastastele niitjatele vetikatele konkurentsis alla jääda, aga nende trumbiks on toitainete kogumise võime. Seeläbi saavad nad kasvada siis, kui toitainete varu vees on madal. Ka nende kehakuju on niitja omast juba kopsakam. Kinnitumiseks vajavad mitmeaastased vetikad tugevamat pinnast, mida võib kohata näiteks Viimsi poolsaare tipus, avamere madalikel ja Balti klindi veealusel osal.  

Üheks suuremaks mitmeaastaseks vetikaks meie vetes on põisadru ja tema on ilmselt paljudele tuntud vetikaliik. Teda võib peamiselt leida tugeval substraadil madalas rannikuäärses meres. Siiski on märgatud, et tema arvukus kahaneb. Erinevalt põisadrust suudab aga agarik, meie teine mitmeaastane suurvetikas, asustada tunduvalt sügavamaid alasid ning seetõttu on tema levikuvöönd laiem. Mudeldamistes on tulnud välja, et mändvetikas (meie kolmas mitmeaastane vetikarühm) eelistab aga hoopis soojemat vett ning teda leidub seetõttu madalates ja lainetuse eest kaitstud merealadel. 

Taimedest võib välja tuua pika meriheina, kes eelistab liivase põhjaga võrdlemisi kitsasse sügavuse ja lainetusele avatud vahemikku. Tal on pikk risoom, tugev vars ja pikad lineaarsed lehed. Ta võib kasvad kuni 1,5 meetri pikkuseks. Vahest ta ka õitseb (juulis) ja kasvatab siis endale paljuõielise veidi lapiku õisiku. 

Viimsi poolsaare ümbruse loomad ja linnud 
Nagu eespool juba juttu oli, siis meie meri on suhteliselt mage. See mängib rolli näiteks limuste kojaehituse puhul. Nimelt tähendab magedam vesi suuremat energiakulu kehasse tunginud mageda vee väljapumpamisele. See on põhjuseks, miks meie rannalt leitavad söödavad rannakarbid on tunduvalt väiksemad kui soolasemas vees kasvanud isendid. Söödavad rannakarbid on tublid filtreerijad ja Euroopas kõige esimesed kasvandustes kultiveeritavad vesiviljelusliigid, kel lastakse seal kinnituda köisliinidele. Nad toituvad taimsest hõljumist, eelistavad intensiivse veevahetusega merealasid ja levivad kuni 40 meetri sügavuseni. Kivistel põhjadel võib ta massiline olla. Seal, kus isendeid on palju, annab ta märkimisväärse panuse inimtekkelise rohketoitelisuse protsessi pidurdamisse. 

Lisaks söödavale rannakarbile leidub meie ümbruse vetes ka näiteks balti lamekarpi, kes eelistab madalamaid alasid, aga levib ka päris sügavale. Lamekarbile muutub sügavuse osas piiravaks eelkõige hapniku puudus sügavates merepiirkondades. 

Vahel võib rannas kohata tõruvähke, kes kuuluvad lülijalgsete hõimkonda. Nad kinnituvad kas vetikatele, teokarpidele, kividele või ka mereprügile. Tõruvähid eelistavad rannakarpidele meelepärasest magedamat vett ning nad tahaksid olla kaitstud lainetuse eest. 

Kaladel ma seekord pikalt ei peatugi. Kohalikud kalamehed teavad päris hästi, mida siit kätte saab. Küll aga toon välja rannapüügi intensiivsuse numbrid: 2011–2020 aasta keskmine kalasaak meie piirkonnas oli poolsaarest lääne ja loode pool 1–10 tonni, kirde ja läänepool 10–100 tonni. Ka traalpüük on meie ümbruse meres täiesti kasutusel, aga seda tohib teha seal, kus sügavust on rohkem kui 20 meetrit. 

Merelindusid on meil ka päris palju. Osad neist on isegi päris haruldased. Kui laidude peal saavad merelinnud üldjuhul rahus pesitseda, siis poolsaarel ja inimasustusega randadel tuleb neil ka inimloom kuidagi välja kannatada või siis paraku sageli ka muu koht leida. Meie meresaartel ja -laidudel ning ranna ääres võib kohata mitmeid kaitsealuseid liike, näiteks III kaitsekategooriast väiketülli ning rand-, jõgi- ja väiketiiru. II kategooriast võime kohata näiteks tõmmukajakat ja väikehuike ning mõnel võib olla see au, et tema kohal teeb ilumanöövreid I kaitsekategooriasse kuuluv merikotkas. 

Asustus
Kuna ajamasinat ikkagi veel leiutatud pole, tuleb leida mingi keskpunkt teadlaste kogutud info põhjal. Arvatakse, et rannikumadalikule hakkasid kalurikülad kujunema alles 13. sajandil. Selliseid asulaid saab siis juba lugeda püsiasustuseks. Samas aga toovad keeleteadlased välja, et sõna „meri“ on eesti keeles kasutusel juba enam kui kümme tuhat aastat. 

Rannakülade miljööd hakkasid kujundama talumajad, võrgukuurid, lautrid, kaluripaadid, vabed ja kiviaiad. Mere äärde tekkisid ka tarad, et loomi saaks karjatada ja samal ajal võrkudest eemal hoida. Kevadine kalakudemine tähendas rannakalurile hooaja algust ja jaanipäev selle lõppu, pärast mida tuli kätte heinaaeg. Rahvapärimusse on jäänud uskumused, et laupäev on parim päev mereleminemiseks, halvim aga reede. Rannakabelites, mida ka „kalakabeliteks“ kutsuti, peeti enne ja pärast mereleminemist palvusi. 

Pärast esimest maailmasõda läks moodi päevitunud nahk ja rannas päikese käes peesitamine. Siis muutusid rannaalad populaarseteks suvituspiirkondadeks.

Kultuurimälestised 
Läänemeri pakub laevavrakkidele unikaalseid säilimistingimusi. Ka meie lähedal Tallinna lahes on peidus mitmeid vrakke. Lisaks leiab neid Aegnast põhja pool ja ühe ka Prangli külje alt. Mitmed neist on purjelaevad, mitmed liigitatud kaubalaevadeks. Mõni on läinud põhja navigatsioonivea tõttu, aga näiteks mootorkuunar Jaen Teär sellepärast, et hoolimata kapteni protestist, et jäävööga kaitsmata puitkerega laeva ei tohi jääga merele saata, tuli tal käsku täita ja ikkagi välja sõita. Jää pressis vööris pardalauad läbi. Kõik mehed õnnestus päästa, aga laeva madalikule enam pukseerida ei õnnestunud. Kõikide laevadega aga nii õnnelikult ei ole läinud. Näiteks Aegnast põhja poole jääv fregatt Wachtmeister võttis endaga märga hauda kaasa 14 meest. 

Ka meie lähedal hukkunud laevade mõõtmed on väga erinevad, rääkimata lastist. Kui kaubaaurikul Najaden on pikkust 76,7 meetrit ja liinilaeval Riksens Ständer 45,67 meetrit, siis Aegna ja Kräsuli saare vahele jääval nn Suure paadi augu laeval vaid 12,5 meetrit. Kui mõned laevad on läinud põhja koos 64 suurtükiga või sõjaväe varustamiseks kuivikute, kaera, sigarettide ja küpsistega, siis ühe laeva puhul oli lastiks ka paeplaadid ja teisel kasehalud. 

Kuigi sukeldujatele pakuvad vrakid alati põnevust, kaasnevad nendega ka ohud. Üks asi on otsene oht sukeldujale kuskile vahele või alla jääda, aga laiemas pildis võivad nad kujutada ohtu keskkonnale. Nimelt on 20. sajandi I poolest pärinevatel vrakkidel kütuse/kütteõli lekke oht, nad võivad kanda lõhkeaineid ja probleemiks on ka nn kummitusvõrgud ehk traalpüügist laevavrakkide külge jäänud võrgud. Viimaste häda on selles, et nad „püüavad“ edasi ja nii võivad uppuda näiteks hülged. 

Mikroplast 
Kes meist ei oleks mererannas prügi näinud. Vaatepilt on alati kole, aga kui palju me mõtleme sellele, et suur osa prügist on see, mida me alati ei märka, sest see on lihtsalt nii väikeste tükikestena. Mikroplastiks nimetatakse väikesi, enamasti alla 0,5-sentimeetrise läbimõõduga plastitükke. ÜRO andmetel triivib meredes kuni 51 triljonit plastiosakest. Seda on 500 korda rohkem kui Linnutees tähti. Hetkel märgatakse, et selle kogus mere pinnakihtides väheneb, põhjakihtides aga suureneb. 

Merre sattuv või seal tekkiv mikroplast võib sattuda mereloomade organismi ja seal kogunema hakata ning mööda toiduahelat jõuda ka inimeseni. Näiteks on palju prügi leitud aulidest, kes on merel toituvad linnud ja ka meil siin Viimsi kandis täiesti esindatud. Mikroplasti mõju ei ole veel päris selge, küll aga võib see lisaainete (näiteks stabilisaatorid) tõttu olla mürgine. Lisaks võib see ka füüsiliselt looma seedesüsteemi ummistada. Seega pingutame selle nimel, et võimalikult vähe plasti ja muud prügi loodusesse jõuaks, ning hoiame seeläbi oma kaunist keskkonda. 

Kas teadsid, et… 
…vanasti usuti, et kui kalakabeli nurka kraapida, siis pidavat tuulgi oma suuna muutma. 
…kalurite ja meremeeste kaitsepühak on Nikolaus. 
…põisadru isend võib elada kuni 25-aastaseks.
…2024. aasta on mereelustiku aasta ja Eestimaa Looduse Fondi lehelt leiab infot selleks puhuks korraldatavate talgute jmt kohta. 
…Viimsi valla koosseisus on 15 saart, sama palju laide ning ligi 100 km rannajoont. 

Maris Markus
keskkonna vanemspetsialist

Fotol söödavad rannakarbid Haabneeme rannas. Foto: Maris Markus