Nõia pajad Viimsi kuusikutes
Seenesõbrad oskavad hinnata, et Viimsi valla metsades on palju erinevaid seeni ning oma puraviku või kukeseene korjekohti hoiab igaüks rangelt enda teada. On visatud nalja, et eestlane reedab enne riigisaladuse, kui annab välja oma seenekoha, ja inimesi, kes näiteks sotsiaalmeedias teistelt häid seenekohti küsivad, kutsuvad mõned naljatledes mükospioonideks. Tuleb aga välja tuua, et mõne seeneliigi leiukoht võib olla riiklikult saladuskatte all ja kaitstud.
Seekord teeme juttu limatünnikust, mis on Eestis I kategooria kaitsealune liik ja Eesti punases nimestikus on ta märkega „ohualdis“. Limatünnik kuulub Berni konventsiooni lisasse (sinna kuulub lisaks limatünnikule veel 31 seeneliiki) ja ta on punases raamatus ka näiteks Norras, Lätis ja Poolas. Soomes võeti limatünnik 2019. aastal punasest raamatust välja.
Maailmas kirjeldati seda liiki esimest korda Baierimaal 1755. aastal, Eestis märgiti ta esmakordselt üles 1933. aastal, Soomes aga 1916. Hetkel on Eestis teada leiukohapunkte 200, aga see ei tähenda, et meil on nii palju leiukohtasid – mitmed punktid jäävad ühele elupaigaalale. Kogu Euroopas on selle liigi esinemine haruldaseks ja vähearvukaks jäänud. Saksamaa, Leedu, Šveits, Tšehhi ja Slovakkia on sellest liigist juba ilma jäänud ning nukker on seis ka Lätis ja Norras. Eestiski on mitmed kasvukohad hävinud, aga õnneks on ka uusi leitud. Kõige paremini läheb limatünnikul praegu Rootsis.
Ajalooliselt on limatünnikut Viimsi vallas mingil ajahetkel leitud Naissaarelt, Randverest, Tammneemest, Leppneemest ja Rohuneemest. 2018. aastal valmis keskkonnaameti tellimusel uuringuaruanne, milles kontrolliti ekspertide poolt ajaloolisi andmeid looduses ja inventeeriti Viimsi valla ala ka natuke laiemalt. Uuringu tulemusel leiti viljakehasid vaid Rohuneeme maastikukaitsealalt – kokku 22.
Kui Viimsi vallas jäävad leiukohad kaitsealadele, siis mujal Eestis on tema jaoks ka eraldi püsielupaikasid (n-ö väikeseid kaitsealasid) loodud, sest looduskaitseseaduse kohaselt peavad kõik I kaitsekategooria liigi leiukohad olema kaitse all. Limatünnikule loodud püsielupaikasid on praegu Eestis 14 ja nende suurused varieeruvad 0,4 ja 10,9 ha vahel.
Veider välimus
Erinevalt artikli alguses viidatud tavalistest söögiseentest kohtame selle artikli peakangelasi hoopiski kevadel ja süüa nad ei kõlba, huvitavad on aga küll. Limatünnikute puhul räägitakse peamiselt tema viljakehadest, sest maapinnas paiknev seeneniidistik ei ole palja silmaga nähtav. Viljakehad on kas kera- või tünnikujulised, šokolaadipruunid ning kortsulise ja sametise välisküljega. Peal on neil eoslava, mis noorelt on pruuni, hiljem musta värvi. Seene viljakeha on sültja sisuga – sellisena hoiab ta enda veetagavara (99% viljakehast on vesi), mille abil saab eoseid toota. Viljekehad on 3–15 cm laiad ja 4–15 cm kõrged. Arvatakse, et limatünnik on kuuseokkavarisest toituv seen, aga tema ökoloogiast on veel palju teadmata.
Oma vaadikujulise viljakeha tõttu on talle ka omapäraseid nimesid antud. Üks vahvamaid on vast ingliskeelne witches cauldron ehk nõia pada, aga teda on kutsutud ka nimega charred-pancake cup ehk kõrbenud pannkoogi tops/tass. Saksa keeles on tal nimeks Gallertkugel ehk želatiinikera. Ka liigi ladinakeelne nimi Sarcosoma globosum viitab lihakale ümarale kehale.
Mis talle meeldib?
Limatünnikud eelistavad kuusikuid, mujalt leidmine on pigem erandlik. Ta kasvab mitmetes leiukohtades keskealistes või vanades metsades ja rõõmustab, kui läheduses paikneb mingi mageda veega veekogu (nt järv või oja). Samuti eelistab ta happelisi niiskeid liivaseid muldi. Viljakehade teket pärsivad aga lumevaesed ja külmad talved ning põuased suved.
Liik armastab soojasid talvesid. Näiteks on märgatud, et kui muidu võib viljakehi leida aprillist juuni alguseni, siis soojadel talvedel võib viljakeha moodustuda ka näiteks novembris või jaanuaris. Seeneteadlased on välja toonud, et viljakehade tekkeks ja arenguks olid väga head aastad 2005–2008, mil viljakehi esines palju ja juba väga vara. Kui enne 2005. aastat nähti limatünnikut harva, siis 2005. aastal loendati Eestis kokku lausa 3297 viljakeha. Tol aastal registreeriti ka aastaid püsinud suurim arvukus ühe ala kohta: Kaagvere kandis loendati kokku tuhat viljakeha. 2024. aasta kevadel see rekord purustati, kui Räpina vallas loendati ühes leiupaigas lausa 1766 viljakeha.
Limatünnik on väga paigatruu, aga see ei tähenda, et teda samas kohas igal aastal näha saab, sest ta ei pruugi igal aastal viljakehasid tekitada. Mulla sees võib aga seeneniidistik endiselt olemas olla. Seetõttu on oluline jälgida liigi esinemist pikema aja jooksul.
Ohutegurid
Kõige suuremat ohtu limatünnikule ja ta elupaigale kujutab lageraie, aga ka laiemalt metsamajanduslik tegevus. Selle käigus kahjustub pinnas (muuhulgas metsamasinate tegevuse tõttu) ning muutuvad valgustingimused ja veerežiim. Ka elamuarendus ja ehitustegevus laiemalt (mh teede rajamine) hävitab liigi elupaiku. Matkaradade planeerimisel tuleb liigi leiukohtadega arvestada, sest inimesed kahjustavad pinnast läbi suure tallamiskoormuse, aga ka maastikuratastega sõitmisega. Lisaks tuleb jälgida, et liigi elupaigas ei sõidetaks maastikul mootorrataste, lumesaanide või ATV-dega.
Loodussõprade panus
Soomes on märgatud, kui oluline roll on loodussõpradelt laekuvatel andmetel ja seda eeskuju kasutatakse üha rohkem ka Eestis. Soomlased tegid 2015. ja 2016. aastal lausa projekti, mille eesmärk oli haruldaste seente kohta info korjamine. Projekt oli väga edukas ja seda muuhulgas ka limatünniku osas, sest teda on looduses kerge ära tunda. Ka Eestis on teadlikkus tõusnud nii liigi äratundmise kui ka leiuinfo edastamise osas. Limatünniku leiust saab teada anda läbi erinevate kanalite (mh otse keskkonnaametile või valla keskkonnaspetsialistile kirjutades või sisestades andmed loodusvaatluste nutirakendusse). Kõige parem info sisaldab ka fotomaterjali, et spetsialistid teaksid edastatud teavet kontrollida. Nii et kui sinagi leiad loodusest mingi kaitsealuse liigi, siis anna sellest julgelt teada.
Kas teadsid, et…
…suuremate limatünnikute viljakehad võivad kaaluda kuni pool kilogrammi.
…limatünnikut on kasvatatud Eestis laboris kunstlikul söötmel.
…üks limatünniku viljakeha võib looduses olla nähtav 2–3 kuud.
…Venemaal Kirovi piirkonnas ja Lääne-Siberis on limatünnikuid kasutatud ka rahvameditsiinis.
Maris Markus
keskkonna vanemspetsialist
Foto: Maris Markus