Oma hoiakuid tuulutades võib igaüks rahaasjades kaugele jõuda
Viimsilase ja IT-alal töötava investor Tiiu Lumbergi eestvedamisel toimub Viimsis kord kuus Rahatarkuse klubi. Kuigi klubi liikmed saavad kokku Viimsi hoolekandekeskuses, on sellega liituma oodatud igas vanuses huvilised.
Mis on rahatarkus?
Mina ütleksin, et rahatarkus on võimekus oma rahaasjadele tähelepanu pöörata. Teisisõnu – me peaksime pöörama oma rahaasjadele tähelepanu sarnaselt, nagu me teeme seda söögi, joogi või muu olulise osas. Kui me juba tähelepanu pöörame, läheb rahatarkus ajaga aina paremaks.
Toon siia ühe võrdluse. Kui näiteks naine on lapseootel, siis märkab ta ka enda ümber lapseootel naisi, mootorrattafänn märkab mootorrattaid jne. Sama on rahale tähelepanu pööramisega – kui me seda teeme, tuleb ka vajalik info meie juurde. Näiteks on ka see rahatarkus, kui keegi panustab oma hobile märgatava osa sissetulekust. See ei ole raharumalus.
Mida Te rahale tähelepanu pööramise all silmas peate?
Me võiksime mõelda selle peale, mille eest me raha saame, mille eest me raha välja anname ning ise protsessi juhtida.
Viimastel aastatel on rahatarkuse mõistele tulnud juurde värving, et rahatarkus on võimalikult palju säästa, sama rea peal räägitakse ka finantsvabadusest. Mina selle termini juurde kinni ei jääks, sest finantsvabadus tähendab inimestele erinevaid asju.
Küllalt tihti mõeldakse aga, et oluline koht rahatarkuse juures on investeerimisel ja rahatark on see, kes investeerib. Tegelikult see nii ei ole. Olulisem on see, et oleksime teadlikud, kust ja mis põhjustel raha tuleb, kas meil on soov seda muuta ja mis põhjendusega me raha välja anname. Meil on elementaarsed kulutused: söök, jook, peavari, enda ja pere eest hoolitsemisega seotud kulud. Loodetavasti jääb sellest midagi ka üle. Siinkohal võiks kasutada võimalust üle jääv enda heaks tööle panna. Kui seda on vähe, siis tuleb läbi mõelda, kuidas ma saaksin olukorda muuta. See ongi rahatarkus.
Te mainisite ka raharumalust. Mis see on?
See haakub nii paljude asjadega, aga lühidalt öeldes on raharumalus see, kui käitume rahaga nagu vaenlasega. Ehk kui meil parasjagu raha on, kulutame selle kohe ära ega kohtle raha kui abivahendit. Enamik impulsse, mis meile tulevad, nõuavad raha väljaandmist ja me anname impulssidele järele.
Rahaga on üldse seotud palju emotsioone ja uskumusi. Väga huvitav on vaadata, et raha on endiselt sedavõrd delikaatne teema.
Inimesed tõesti pigem ei räägi, kui palju keegi teenib või investeerib. Miks see nii on?
Olen sellest kirjutanud ka oma raamatus „Investeerimine – põnevust pikaks ajaks“. Ent see saab alguse lapsepõlvest ja jõudsimegi mõisteteni nagu küllusteadvus ja vaesusteadvus. Vaesusteadvusega inimesed räägivad, et raha tuleb raske tööga ja seda ei ole kunagi piisavalt. Kuid rahal ei ole kalduvust meie juurest ära joosta. Taoliste alghoiakutega inimesed reeglina investeerimise juurde ei jõua. Selleks, et raha enda jaoks tööle panna ehk investeerida, on vähemalt neutraalset hoiakut tarvis. Mina olen optimist ja usun, et hoiakuid on võimalik muuta!
Küllusteadvus võimaldab meil tulu saamiseks avatud olla. Andes ühe ühiku välja, on võimalik, et kaks tuleb tagasi – kui anname endale aru, mida teeme.
Millised võiksid olla esimesed sammud investeerimise suunas?
Esimese sammuna võiks osta midagi rahulikku Balti börsilt. Piltlikult öeldes – Läänemeres ujumine on rahulik, tõusud ja mõõnad on aga ookeanis. Kui sa ookeanis esimesest lainemurrust läbi lähed, saad ka ujuda. Inimese enda hoiakud ja emotsioonide kogum ongi lainemurd, millest tuleb ujuma pääsemiseks läbi saada.
Küllalt palju on juhendust – tee nii või naa, märgi tabelisse, analüüsi. See pole vale, aga see pole suurim takistus – selleks on pigem meie emotsionaalsed impulsid, näiteks hirm ilma jääda, kartus maha jääda, hirm kahju saada, soov ja uskumus suurt kasu saada. Neid pole võimalik ette läbi mõelda. Tegelikus otsustamise olukorras võtavad emotsioonid juhtimise üle – see on juba evolutsiooni¬liselt nii seatud, sest nii sai kiiresti reageerida. Näiteks võib tuua just hiljaaegu Infortari aktsiaga toimunu – osteti aktsiat, mis eile maksis 26 eurot ja on täna ligi 40-eurose hinnaga, uudise peale, et Infortar on lubanud 3 eurot dividendi!
Niisiis võiks enne esimest sammu korraks maha istuda ja kujutada ennast ette olukorras, kus esimesed aktsiad on juba ostetud. Milliseid tundeid see tekitab, kas saan öösel rahulikult magada või muretsen ma selle pärast, et võin investeeritud rahast ilma jääda?
Mis seda kõhedust meis tekitab? Tundmatus ja teadmatus. Kui me kõnnime tänaval, siis me teame, et võime seal näiteks tõukerattaga kokku põrgata. Aga me oleme tänaval maast madalast liigelnud, mistõttu oskame me enamasti end ohtude eest ka hoida. Paraku ei ole me koos rahatarkusega üles kasvanud.
Kas investeerimist peaks alustama summast, mis und ei häiri?
Väga õige! Tuleb vaadata, mis on meie rahulikkuse piir. On see 50 või 100 eurot. Samas tuleb ka teadvustada, et hinnakõikumine on normaalne. Paigutusi võiks ka väikeste summadega teha, aga järjepidevalt. Nii kogume kogemusi ja saame aimu, mis investeerides toimuma hakkab.
On olnud kuulda hõikeid – osta krüptot. Seda ma siiski ostma tormata ei soovita. Kui me eespool rääkisime ookeanist, siis krüpto on torm ookeanil. Selleks peab rohkem kogemust olema.
Kas Te pensionisammaste usku olete?
Igatahes, mul on olemas nii teine kui ka kolmas sammas. Need on mõistlik täis panna, eriti nooremas eas. Nii hakkab tasahilju tööle liitintress, mis meie vara suurendab.
Kuidas Te ise rahatarkuse ja investeerimise juurde jõudsite?
Kuna olen noorte pedagoogide laps, veetsin üsna palju aega enda hiidlasest vanaemaga. Tagasi vaadates kasvasin ma küllusteadvuses. Minu vanaema oli pärit puruvaesest ja paljulapselisest perest, kus kõik lapsed ronisid sellest seisust välja. Vanaema suhtumine oli selline, et isegi kui täna saab raha otsa, siis tuleb seda jälle, sest raha on voolav ja sellele tasub kaasa aidata.
Tal olid ka omad ütlemised, näiteks „lase rublal minna, siis on ruumi kahel tulla“ või „raha tahab lugemist“. Me lugesime koos vanaemaga tema palka, hiljem pensioni – nii palju läheb kommunaal¬kuludeks, selle osa eest ostame toitu ja ülejäänu paneme hoiukassasse. Rahaga ei olnud mingit salapära, müstikat ega võõristavat värvingut.
Suuremaks kasvades kohtusin teistsuguste hoiakutega inimestega ja olin siiralt üllatunud. Vanaema andis mulle julguse ja südikuse tänu millele ei ole ma pidanud väga vastakate rahahoiakute lainemurrus pingutama.
Investeerimisega alustasin aastal 1998/1999, ajal, mil börs alles tekkis. Ega mul nii-öelda stardikapitali ei olnud, oli kuupalk ja mitu last. Niipalju mõistust mul aga oli, et börsile minekuks ei tekitanud ma endale laenukoormat. Toona olid suured tehingutasud, minul piisavalt raha ei olnud ja nii ma siis kogusin, kuniks börs kukkus. Lõppkokkuvõttes kujunes nii, et hakkasin aktsiaid ostma koos tärganud tõusutrendiga ja tollaste hindade põhjast.
Ega ma ei kipugi täna ette näitama kogutud ja puutumatuid rahahunnikuid. Meie tegime nõnda, et saadud tulu eest käisime lastega reisil ja praktiliselt ilma laenuta ehitasime endale kodu valmis. Ütleksin nii, et kui mitte finantsvabadus, siis vabadus koos finantsidega.
Aastast 2022 veate Viimsis Rahatarkuse klubi.
Jaa! Hoolekandekeskus on võimaldanud klubile ruumid, kuhu on oodatud igas vanuses huvilised. Grupiga liitumine ei kohusta kedagi investeerima. Klubis käivad koos vahvad ja toredad inimesed, kes jagavad omi kogemusi ja räägivad põnevaid jutte. Keegi meie hulgast ei pea ennast teistest targemaks või paremaks. Üleskutse kõigile – kui on huvi, tulge julgelt kohale! Eelnevalt võib ka mulle e-posti teel kirjutada: tiiulumberg@gmail.com. Järgmine kohtumine toimub juba esmaspäeval, 11. märtsil kell 17.30.
Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja
Fotod: Jane Saks