Teiste aitamine on osa Erle Meresmaa elustiilist

Hiiumaalt pärit Erle Meresmaa tuli Viimsisse 12 aastat tagasi ja tundis siis toona siin vaid ühte samast kandist pärit inimest. Tänaseks on ta leidnud endale vallas töö, hobi ja sõbrad. Nimelt annab ta jalgpallitrenne Martin Reimi jalgpallikoolis, korraldab jalgpallimänge ning tegutseb mitmel rindel ka vabatahtlikuna.

Käes on liikumisaasta. Mida see Sulle tähendab?
Mul on liikumisega võibolla veidi teistsugune suhte kui enamus inimestel. Nimelt nooruses ei teinud ma üldse mitte mingisugust sporti. Kui mul sündis laps, hakkasin ka liikuma ja sporti tegema, sest see oli ainus aeg, mis kuulus mulle ja nii ma siis avastasingi enda jaoks liikumise võlu. Sporti tehes sean ma endale alati ka eesmärgi, mille nimel ma trenni teen, sest mulle meeldib teha asju, millesse ma alguses ise väga ei usu, et ma hakkama saan.

Mis Sind motiveerib?
Ma olen mõistusega sportlane ja vahel on mul isegi kahju, et mul ei ole sees võitleja hinge. Aga mind motiveeribki see eneseületuse moment. Olen suure osa oma elust võidelnud madala enesehinnanguga, kuid sportides ma tõestan endale, et ma saan asjadega hakkama.

Kuidas Sa Martin Reimi jalgpallikooli jõudsid?
Mu elukaaslane mängib jalgpalli ja eks ma siis ikka tilpnesin tal kaasas. Siis sündis meil laps ja ka tema hakkas jalgpallis käima. Lõpuks olin mina meie peres ainus, kes jalkast midagi ei teadnud. Nii jõudsingi esimeste jalgpallialaste koolitusteni.

Martin Reimi jalgpallikoolis korraldatakse perepäevi, kus ma esimest korda jalgpalli mängisin. Mingil hetkel tekkis idee, et kutsuks kokku kõik alast huvitatud naised ja hakkaks koos treenima.

Edasi hakkasin andma trenne lastele ning paralleelselt korraldan ka esiliiga mänge.

Mida mängude korraldamine täpselt tähendab?
See on kõige raskem küsimus, sest kui sa kogu aeg teed midagi, siis sa ise ei registreeri neid tegevusi, mida teed. Aga mina vastutan mängude melu ja toimimise eest ehk siis enne mängu vaatan, et meestel oleks toitlustus olemas, mängude reklaamid oleksid igal pool üleval ja tegelen ka sponsorite otsimisega.

Mis vanuses lastele Sa trenne annad?
Trennides käivad poisid-tüdrukud segamini, lapsi võtame vastu 3–4-aastaselt ja esimesed kaks aastat annan neile trenne mina. Tõsi, enamus neist on poisid.

Millised laste trennid välja näevad?
Ükskõik millisele koolitusele sa lähed, öeldakse, et iga trenn tuleb ette planeerida, kuid reaalsus on pisut teine. Muidugi on mul kondikava olemas, kuid suures pildis läheb nii, et trenni alguses vaatan, palju lapsi kohale tuleb ja mis tuju neil on. Aga üks on kindel – mida naljakama nime suudad mõnele mängule välja mõelda, seda populaarsem see nende hulgas on! Viimasel ajal olen pannud neid ka minutiks pikali lage vaatama, sest see aitab neil rahuneda. Kuid kokkuvõttes tuleb väikestega paindlik olla.

Kuidas julgustada tüdrukuid jalgpallitrennidesse tulema?
Mulle tundub, et inimesed endiselt arvavad, et tüdrukud ei mängi jalkat ning ala teeb nad koledaks. Ma siis kohe küsiksin vastu, kas Liis Lemsalu on kole? Seega, kui su tütar tahab jalgpalli mängida ja sa ise ka soovid, et ta rohkem liiguks, siis igal juhul tasub ta trenni tuua.

Liikumisaastal on Viimsis aprill jalgpallikuu. Millised plaanid teil seoses sellega on?
Plaan on meil ilus (naerab – toim.)! Eelmine aasta alustasime käimisjalgpalliga ja nüüd soovime selle taas käime lükata. Plaanis on uuesti naisharrastajate punt kokku saada. Aprilli lõpus, kui koolides on vaheaeg, plaanime teha linnalaagri vormis liikumislaagrit ja tüdrukute jalgpallifestivali. Ka päris palju mängupäevi jääb aprilli. Täpsemalt saab infot meie sotsiaalmeediast.

Olles ise igapäevaselt jalgpalliga seotud, käid Sa ka teiste mänge vaatamas?
Ma käin oma lapse, elukaaslase ja Viimsi esindusmeeskonna mänge vaatamas, aga lihtsalt kuskil jalkat vaatamas ma ei käi. Kui ma reisil käin, siis ma küll, elamuse pärast, mõnda mängu vaatan, kuid see on ka kõik.

Aga kui räägime kogu maailmast, siis kes on Sinu lemmikmeeskond?
Ikka Viimsi!

Lisaks jalgpallile tegeled ka vabatahtliku tööga.
Mina nimetan seda nii, et lähen lihtsalt appi. Kui ma saaksin ära elada vaid teiste aitamisest, siis ma ainult seda teeksingi. Muidugi on ka minul elamiseks raha tarvis, kuid kellelegi appi minnes ei ole kunagi minu esimene mõte, et mis ma selle eest saan, vaid mul on siiras tahe aidata.

Teiste aitamisest tuleb enda sisse hea energia, lisaks tutvun uute inimestega ja saan jalgpalli mullist välja ehk siis vabatahtlikuks olemine annab mulle endale nii palju juurde. Ma tahan loota, et see teeb mind ka natuke paremaks inimeseks.

Mulle näib, et maailm läheb liiga minakeskseks ja see ei lähe üldse kokku minu maailmaga. Ma leian, et peaksime rohkem mõtlema „meie“, mitte „mina“. Kui hetkel on käimas liikumisaasta, siis järgmine aasta võiks olla „tulen alati appi“ aasta (muigab – toim.).

Kuidas Sa ennast hoiad, et mitte ise läbi põleda?
Siis ma lähengi trenni. Mind maandab see, kui ma tegelen mõne muu tegevusega, näiteks õpin. See on ka üks peamistest põhjustest, miks ma asusin kolm aastat tagasi Tallinna ülikooli rekreatsioonikorraldust õppima. Kui mul aga väga hulluks läheb, sõidan Hiiumaale.

Kui hästi Sa tajud, et see piir on nüüd lähedal?
Suhteliselt hästi. Ma olen kasvatanud endas oskust öelda vajadusel ka „ei“ ning ma ei karda ka abi paluda. Mind häirib aga see, kui inimesed ei taha appi tulla või kui tullakse, siis mitte heast tahtest, vaid soovist abi osutamise eest midagi saada. See tekitab küll frustratsiooni.

Millised on Sinu ajaplaneerimise nipid?
Väga lihtne on öelda, et ma ei jõua, mul ei ole aega, kuid kõik asjad loksuvad alati paika. Ma olen suutnud endas kasvatada oskuse, et ma ei lase ennast häirida, kui mu plaanid ei lähe kõik nii, nagu soovin. Ajaplaneerimine on oluline asi, aga sa ei tohi ennast lukku mõelda ja sellest stressi minna, vaid pead suutma oma prioriteedid läbi mõelda ja mõistma, mis on antud hetkel sulle päriselt kõige olulisem.

Millised on Su lähiaja plaanid?
Ma otsisin endale veel ühe töökoha – alustasin aprillis tööd Viimsi kunstikooli juhiabina. Sportlikest eesmärkidest on soov teha ära poolik IRONMAN.

KOMMENTAAR
Martin Reim, Viimsi MRJK tegevjuht: Erle asus meie jalgpallikooli noorte treenerina tööle 2018. aasta sügisest. Nüüd, viie aastaga, on temast sellele lisaks välja kasvanud kogukonna juht ja ürituste korraldaja. Mängude korraldus, suhtlemine Viimsi rahvaga ja klubi tutvustamine on tema kutsumus ja ma arvan, et see on ka see, mis talle meeldib. Erle on ettevõtlik, kohusetundlik ja uutele ideedele avatud ning, mis peamine, südamega Viimsi ja klubi eest väljas. Meil on hea meel, et ta meil olemas on ning ma tean, et seda arvavad ka väga paljud jalgpallilapsed, täiskasvanud mängijad ning ka lapsevanemad, treeneritest rääkimata.

Foto: Mairit Meite

Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja