Uuenev Randvere küla turg meelitab maitsetega
Hansunõmme bussipeatuse taga oleva Randvere küla turu rajaja Kristian Veik püüab ümber mõtestada kogukonna arusaama mõnusast ja turvalisest kodukohast. Ta usub vankumatult, et selle teekonna võtmesõnaks on kõige laiemas mõistes just toit ja seda nii kehale kui ka vaimule.
Kui 17. sajandi lõpus oli Randveres 11 talu ja perekondi vaid loetud arv, siis täna on tegemist ühe kõige suurema külaga Eestis, kus üksteist päriselt tunneb ja teretab üsna väike seltskond. Kristian Veik tõdeb, et inimesed hoiavad rohkem omaette. “Randvere on selline nii-öelda linna efektiga küla, kuhu käiakse ööbimas ning nädalavahetustel sõidavad paljud kodust eemale kusagile maamajja puhkama. Neid inimesi, kes käivad koos, üksteist tänaval teretavad ja kogukonna asja ajavad, on pigem vähe,” märgib ta.
Rannarahva mõjutused
Veikide pere ajalugu Viimsi poolsaarel ulatub mitmete põlvkondade tagusesse aega. “Kasvasin siin üles, kuigi mingitel hetkedel elasin ka Tallinnas, aga juured on Randveres kindlalt maas,” ütleb Kristian Veik ja lisab, et kui lähemalt uurida, siis umbes veerandi jagu on temas hiidlast ja võib-olla just sealt tasub otsida ka tema merelembuse ning kalanduskire algeid.
“Oma esimese haugi püüdsin Pädaste lähedalt, võisin olla umbes kuueaastane. Sealt sai see kõik alguse,” meenutab mees, kelle jaoks edasine kulges justkui loomuliku jätkuna. “Õppisin tüürimeheks ja olen oma elu jooksul kala püüdnud kõikvõimalikelt veesõidukitelt ja erinevate vahenditega. Meresõitudest suurema osa olen teinud siin lähedal Muuga lahes koos Leppneeme ja endiste Prangli kaluritega, kellega koos sai nii kilu kui ka räime traalitud ning vanu merelaule kuulatud. Ühel hetkel sukeldusin toidutööstuse maailma ning uurisin lähemalt kalatoodete tehnoloogiat ja pühendasin sellele osa ka oma professionaalsest karjäärist.”
Pani mõtted tegudesse
Kolm aastat tagasi tegi ettevõtliku meelega Kristian Veik teoks oma pikaaegse unistuse ja pani koos sõbra Aleksei Petšonkiniga Hansunõmme bussipeatuse taha platsile püsti tagasihoidliku kalamüügipaviljoni.
“Vaatasin ühel hommikul aknast välja ja fantaseerisin sellest, milline mu koduküla päriselt olla võiks. Mõlgutasin mõtteid nii kõrtsist, külamajast kui ka turust, mis võiksid pakkuda programmi ja kogukonda ühendada. Sealt edasi jõudsin ideedega külaplatsini, kus saaks korraldada sündmusi ning aktiivse turu näol oleks toitlustus juba omast käest võtta.”
Kuna nii-öelda pool rehkendusest oli juba olemas ehk plats, kuhu midagi tekitada ja aktiivne hobi kalapüügi näol, siis turgatas mehele esimesena pähe mõte meelitada inimesed kokku otse ahjust võetud suitsukala mekkima. Mõeldud – tehtud!
Kala jõuab turule nii meilt kui ka mujalt
Kohalikud võtsid meeste idee hästi vastu ning kalapaviljon muutus üsna kähku populaarseks. Olgu öeldud, et ka kala saamisega tuli neil eraldi vaeva näha, sest võimalus kohalikust lahest midagi kinni püüda on pea nullilähedane. “Ei teagi, mis looduses juhtunud on – pole täpset vastust, kuhu kala kadus,” ütleb Kristian Veik mõtlikult. “Mullu sügisel käisime kolmekesi kolme võrguloaga kala püüdmas. Panime võrgud vette NOA restorani lähedal ja nädala peale oli meie saagiks üks lõhejupp ja mitu hülge auku võrgulinas. See iseloomustab praegust seisu väga ilmekalt.“
“Paberlant on kindla peale minek,” naerab ta ja avaldab, et kalapaviljoni jõuab värske kala kalameestelt üle kogu Eesti, sekka lestakala Taanist, Atlandi lõhet ja tiigerkrevette. Kogu kraam peab värske olema, sest nii maitseb äsja ahjust võetud suitsukala kõige paremini. Kes pole veel proovinud traditsioonilistel meetoditel suitsetatud värsket kilu, mis hooaja algul Randvere meesteni jõuab, siis tasub järjekorda võtta. “Hooaja esimene rasvane suitsukilu ei ületa mitte miski!” reklaamib Veik.
Unistuse ehitamine jätkub täistuuridel
Järgmise sammuna võeti ette turu rajamine. “Tegime müügipaviljonid, kus täna toimetav Vitamiinikauplus varustab kohalikke nii puu- kui ka juurviljadega Eestist ja mujalt ning varsti avab oma uksed Lihaeksperdi lihapood, kust saab tooteid osta koju kaasa või kohapeal grillida. Ma olen juba natukene uudistanud ning eriti põnevad tundusid näiteks trühvliseene ja kana-mango marinaadid,” kergitab ta toodetelt saladuseloori.
Kala- ja lihatooteid on plaan turul pakkuda aastaringselt, juurikaid esialgu pigem vaid hooajal. “Kui täna turule uudistama tulla, siis momendil pakume reedeti suitsukala, mis on suitsutatud päev varem. See jõuab meieni otse Peipsi kaluritelt. Neil on puuahjud, lepalaastud ja omad traditsioonilised meetodid ning nii-öelda tõsisem suitsukala. Seda saab soovi korral ka spetsiaalselt ette tellida.
Momendil on Kristiani enda ahjud ajutiselt pausil, sest kalapaviljoni kallal käivad usinad ehitustööd ning kogu tähelapanu läheb sinna. “Kahjuks juhtus nii, et mullu pani keegi meie ettevõtmisele sõna otseses mõttes tule otsa ning hetkel on tänu koostööle Põhja-Harju Koostöökoguga hoone taastamisel ning juba üsna pea valmis,” lubab ettevõtja.
Tänavatoidukohvik ja kokteilibaar
Ettevõtluspisikuga on Kristian Veik nakatanud ka oma pere teisi liikmeid. Nimelt proovib tema tütar Emilie kätt mai lõpus uksed avanud tänavatoidu söögikoha käimalükkamisega ning suvise kokteilibaariga, et isa unistust kogukonda kokku toovast kohast täiendada.
“Emilie lõpetas eelmisel kevadel gümnaasiumi ja läks aastaks Tallinna teeninduskooli kokaks õppima. Tänavatoidu söögikoha pidi ta tegema lõpupraktika raames ehk välja töötama kogu kontseptsiooni ning selle ellu rakendama. Kuna kool andis puhtalt erialaseid teadmisi, siis mina toetan teda omalt poolt ettevõtlusest saadud kogemustega, et tal ka majandamisest sügavam arusaam tekiks.”
Söögisedel täieneb pidevalt
Grillburgereid ja muud head paremat pakkuva tänavatoidukohviku avas Emilie Veik koos sõbrannadega. “Toidukaarti nad alles testivad, see on ilmselt mingi perioodi jooksul pidevas muutumises. Lisaks peavad nad kõrval ka kokteilibaari, kust saab jooke tellida nii kohapeal kui ka kodus tarbimiseks. Menüüs on midagi igale maitsele, ka lastele.”
Ka Kristiani noorim tütar plaanib teeninduskoolis oma õpinguid jätkata ning võib-olla ühel hetkel oma õega jõud ühendada. “Emilie plaan on hetkel suvehooajal Randveres toimetada ning sügisest suundub ta end erialaselt välismaale täiendama, et siis loodetavasti oma uusi teadmisi taaskord kohaliku kogukonna jaoks rakendada,” ütleb Kristian Veik.
Plaanid on ettevõtjal suured
Turg koos selle taga metsa varjus oleva muruplatsiga võiks ettevõtja idee järgi moodustada mõnusa terviku. “Selline väike roheline oaas, kuhu koguneda programmi nautima, uusi tutvusi sõlmima või vanade sõpradega kokku saama. Müügipaviljonides pakutav võiks siis kaasa aidata maitsemeelte ergutamisele. Loodan, et ühel ilusal hetkel me seda kõike siin ka näeme, töö käib ning minu enda energiast läheb sinna hetkel sada protsenti.”
Kristian Veiki tegemistele saab kaasa elada Facebooki lehtedel Randvere Suitsukala ja Randvere Külaturg.
Marta Vasarik
Viimsi Teataja kaasautor