Vallavanem Lindemanni seiklused suurte muutuste ajastul
20. detsembril 2024 Viimsi vallalt elutööpreemia saanud taasloodud valla esimese vallavanema Ants-Hembo Lindemanni ja tema meeskonna jaoks ei tähendanud vallaõiguste tunnistuse pidulik kättesaamine, et töö on tehtud. Nüüd tuli pidevalt muutuvate aegadega arvestades hakata arengukava ellu viima.
Tagantjärele peab Ants heaks, et Viimsi esimene vallavolikogu oli valitud külanõukoguna. Sest külanõukogude valimise kirjutamata reegel nägi ette saadikukohti iga küla esindajatele. “Niiviisi oli iga küla hääl volikogus esindatud ja polnud veel kemplemisi koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Kõik said sõna ja kõigiga tuli arvestada,” põhjendab ta.
Siia saagu kool!
Esimese suure asjana võttis Viimsi vald ette koolid. “Sellega tuli kohe tegeleda, sest koolikohtade puudus oli põletav,” meenutab Ants. Kirovi kolhoos oli tööandjana hinnatud ja tõmbas ligi palju parimas tööeas inimesi koos peredega. Tagatipuks hakkas ansambel Justament igal võimalusel laulma, et maa tuleb täita lastega. Laste saamine oli vanemate töö, nende harimine aga valla ülesanne. Hakka või olemasolevaid koole kahes vahetuses tööle panema!
Valla külad olid piki poolsaare rannikut laiali, mistõttu võeti suund tänaseni toimiva külakoolide võrgustiku rajamisele. Eriti eredalt on Antsul meeles Püünsi kooli rajamise lugu: “Sõitsime sinna Enn Vanni ja veel mõne mehega kohta otsima. Rohuneeme teel vaatasime kõigepealt kohta mere äärde – siis veel seal maju polnud, oli tuuline lagendik. Siis mõtlesime, et vaataks sisemaa poole ja läksime mööda praegust Kooli teed edasi.”
Kui tee otsa sai, vaatasid asjaosalised üksteisele otsa – kas teeme kooli siia? “Ma ütlesin, et ma olen ehitaja ja mul on päris hirmus vaadata seda kohta praegu. Sest tee kõrval oli vesine lagendik kidurate kaskedega. Ja sinna vee sisse hakkame nüüd kooli rajama? Aga ma ütlesin, et teeme ära!” meenutab ta. Püünsi kool seisab omal kohal tänaseni. Paika said ka teiste uute koolide asupaigad ning läks ehitamiseks.
Kui koolid 1993. aastal valmis said ja lapsed 1. septembril uutes hoonetes õppima asusid, lahvatas Püünsi kooli ümber tagantjärele tüli: “Visnapuu, kes oli saanud Oskar Kuuli pärandi ehk Kirovi kolhoosi varade haldajaks, kirjutas vallalehes, et ma olen raisanud asjatult ja alusetult 12 miljonit krooni kooli ehituseks, mida kellelegi tarvis polnud – et see raha tulnuks paigutada ettevõtlusse.”
Vallavanem polnud papist poiss ja põrutas vastu: “Vastasin, et meil tuleb kasvatada haritud inimesi, mitte hobusevargaid, keda ei õpetata, ja seda näitab tulevik, kummale jääb õigus.”
Praegu leiab ta, et õigus jäi talle, sest kui algul oli koolis veidi üle saja lapse, siis praegu üle kolmesaja. “Ja tead, miks on minu ajal rajatud valla koolides väikesed klassiruumid, kuhu eriti üle paarikümne lapse ei mahu?” küsib Ants ja vastab: “Sest kui mu oma lapsed Tallinnas koolis käisid, oli neil umbes nelikümmend last klassis. Ja poiss teinekord koolist tulles ütles, et sai täna suulise vastamise hinde ja sel veerandil teda ilmselt rohkem ei küsita.”
Kuidas piirivalve omale orkestri sai
Visnapuuga sai Ants veel omajagu jageleda, näiteks Viimsi haigla tuleviku üle. “Tema oli ärimees, mina polnud ja meie ideed ei klappinud,” selgitab ta. Jõukatsumise objektiks meeste vahel kujunes ka kolhoosi tiiva all tegutsenud ja laiemaltki hinnatud populaarne puhkpilliorkester Helikon.
“Ühel päeval tuli orkestrijuht Sibul vallamajja minu juurde jutuga, et näe, mulle anti paber – esimesest kuupäevast lõpetagu orkester töö. Ta oli sellest väga häiritud. Ma lohutasin, et istume kokku, millal sul on proov? Tema vastas, et ülehomme. Ma ütlesin, et tulen ka proovi.”
Proovis ütles Ants pillimeestele ilustamata, et seis on hapu ja asjaga on kiire: “Aga ma võtan teid mõneks ajaks valla palgale, kuid mul on vähe raha. Seega saate leivaraha, aga või peate ise peale ostma. Aga probleem saab lahendatud!”
Kuna samal ajal käis ka asjaajamine vene vägede ja kaitsejõudude, kaitseministeeriumi ja piirivalvega, oli Antsul tekkinud hea klapp Andrus Ööveliga. “Kohtusin paari päeva pärast tööasjus Ööveliga, käisime Naissaarel. Ütlesin siis talle, et kuule, kas sa ei taha võtta Helikoni piirivalve orkestriks?”
Öövel leidis, et see on väga hea idee ja palus paar päeva aega, et plaan ministeeriumile maha müüa: “Juba teisel päeval ta helistas, et võtame järgmise kuu esimesest päevast Helikoni piirivalve orkestriks. Ma siis helistasin Sibulale, et tehtud – sinu elutöö jääb alles!”
Hilisemate uutmiste ja liitmiste tuulte tulemusel tunneme seda orkestrit tänapäeval Tallinna Politseiorkestri nime all. Mitte segamini ajada Viimsis sõjamuuseumi juures tegutseva sõjaväeorkestriga.
Me arvasime, et te olete hirmsad fašistid
1990ndate alguses oli Eestis veel sees vene väed. Viimsi vallas oli sõjaväeosi kokku tervelt üheksateist. See oli omaette riik riigis, millest tuli viisakalt lahti saada. “Esimesena võtsime üle Rohuneeme ja Naissaare raketibaasid,” mäletab Ants ja meenutab, kuidas ta käis delegatsiooniga, kuhu kuulus ka president Lennart Meri, Naissaarel miiniladu inspekteerimas.
Kuna miiniladu kujutas endast suurt kogust lõhkeainet, kehtisid seal ranged turvanõuded, sest üks vale säde ning tulemuseks oleks suur pauk. “Väravas tunnimees ütles, et kõik tikud jäävad minu kätte, siis võite veidi ringi vaadata. Meri ütles, et mul on välgumihkel, aga ma panen selle taskusse tagasi, ma olen Eesti president ja oma välgumihklit ära ei anna! Tunnimees muutus närviliseks,” räägib Ants. Tunnimeest võib mõista, reeglid on reeglid, kuid president on batjuška, kelletaolisega ei vaielda.
Lugu lahenes lihtsalt: “Õnneks oli meil kaasas Tallinna garnisoni esindaja, kes ütles tunnimehele, et võtab Meri välgumihkli eest vastutamise oma peale. Tunnimees leebus ja saime laos ringi vaadata.” Ants lisab, et kui Tallinna garnisoni ülemused said Eesti asjast aru ja suhtusid sellesse mõistlikult, siis Naissaare ja teiste väeosade mehed olid aia taga omas maailmas kinni ja selle võrra tõredamad.
Ants meenutab sõjaväeosadest praeguse Lubja küla kohal olnud keemiabaasi: “Lõpuks saime sinna sisse, ajakirjanik oli ka kaasas. Seal oli väetisekotte täis loobitud tiik ja ühes aia servas virnas hulk 200-liitriseid vaate, mis ajasid sinist suitsu välja, männid aia taga olid kuivanud. Meid viidi ka ühte ruumi, kus öeldi, et hoitakse radioaktiivseid aineid, mida seal praegu pole. Ja tõesti, meie dosimeeter kiirgust ei näidanud. Küll aga hakkasin pärast selle ruumi külastamist kaotama omi hambaid…”
Külaskäigust sündis kriitiline keskkonnateemaline artikkel. “Ja selle peale löödi baasist meeskond välja, et nad lasid ajakirjanduse sisse. Keskkonnaamet aga nõudis sõjaväelt nende vaatide äraviimist. Kuu aja pärast käisime komisjoniga uuesti seal – tiik oli koristatud ja vaadid ära viidud. Küsisime, et kuhu vaadid läksid? Öeldi, et Venemaale. Aga Leppneeme kalurid rääkisid pärast mulle, et venelased olla ühe laeva ja paadiga ranniku vahet ukerdanud. Mulle jäi mulje, et need vaadid uputati lihtsalt merre, ühte sügavasse kohta,” ütleb Ants.
Kuid lõpp hea, kõik hea: “Kui Naissaare komandant hakkas ise ka Venemaale ära sõitma, kutsusin ta kohvi jooma ja juttu rääkima. Siis ütles ta ehtsa venelase kombel, et anna andeks, et ma sinusse nii halvasti suhtusin, aga mulle öeldi kogu aeg, et need, kes siin käivad, on fašistid ja tahavad kõike hävitada, ja ma usuksin seda.”
Kelvingi kättesaamine Rebase lõugade vahelt
1980ndate alguses võtsid piirivalveväed Rohuneeme ja Leppneeme vahelt Kelvingi nuki juurest maha ristkülikukujulise tüki metsa plaaniga rajada sinna tulejuhtimisekeskus ja lasketiir. Eesti taasiseseisvumise ajaks olid valminud tänavavõrk ja tulejuhtimiskeskus ning suurem osa lasketiirust. Sihiti mere suunas. Peale laga jätsid okupatsiooniväed endast maha ka omandiküsimuse.
“Me taotlesime sõjaväe maid munitsipaalomandisse. Tegime koos valla maa-ameti juhataja Avo Mägiga sellekohase kirja Mart Laari valitsusele ja läksime valitsuse istungile ka seda kaitsma. Seal kargas kaitseminister Hain Rebas püsti, et mitte mingisugust sellist juttu ei ole – kõik, nõusolekut ei anna. Lasketiir jääb, piirivalvekoerte kasvandus tuleb! Ja raketibaasi paneme omad raketid tulevikus. Asi pandi hääletusele, tulemuseks neli-kolm ja kõik – meid visati uksest välja,” meenutab Ants Kelvingi sünnivalusid.
“Aga ma olen kangekaelne. Mõtlesime, mida teha, ja tõime Laari siia külla – tegin talle vallas ekskursiooni, näitasin Püünsi kooli ehitust. Me olime ainuke omavalitsus Harjumaal, kes tollal üldse kooli ehitas. Siis näitasin Viimsi Perekodu ja muid kohti ka,” räägib Ants oma sõjakavalusest Laari kui valitsusjuhi enda poole kallutamisest sõjaväemaade omandiküsimuses. 2. juunil 1993 saidki sõjaväealad valla omaks ja Kelvingi küla asutamine võis alata.
Laidoneri mõisast sõjamuuseumiks
Okupatsioonivägede staap asus eriti uhkes kohas – Viimsi mõisas, mille viimaseks sõjaeelseks omanikuks oli kindral Johan Laidoner. Piirivalvevägede staap tähendas aga automaatselt salajast objekti, mille komandandiks oli mees, kelle aukraadiks pakub Ants vähemalt polkovniku (koloneli). Mõis tuli tema käest võimalikult tervelt kätte saada.
“Õnneks oli ta hakanud juba Eesti asjast natukene aru saama,” meenutab Ants ja jätkab: “Küsisin temalt, et kas saab tulla mõisa vaatama? Ja mind viidi sinna siis konvoi vahel. Ta istus teisel korrusel endises Laidoneri kabinetis. Arutasime asju, et mis ja kuidas. Selgus, et nad veel ära minna ei tahaks, kuid ülemus sooviks ehitada mõisa juurde suure neljakordse maja, pakkus ka vallale sinna kortereid. Aga tal oli vaja, et ma projekti ära kinnitaks.”
Ants keeldus: “Tead, see park on mulle püha ja mina neid põlispuid maha võtta ei lase – puud jäävad. Ta lubas selle peale kümme-viisteist puud asemele istutada. Ma ütlesin, et istuta või sada, projekti ma ei kinnita. Küsisin, kust ta on pärit? Ukrainast. On tal seal midagi püha? On küll. Selle peale otsustasime minna minu autoga vaatama, kuhu üldse saab mõisa südames ehitada. Ma olin kindlalt parki ehitamise vastu.”
Lõpuks leidsid mehed Miiduranna ja mõisa vahel tee ääres koha, kuhu idee järgi võinuks maja ehitada. “Ta sai seal üks kümme meetrit kõndida, kui käis üks solks ja mees oli meeter maad lühem. Ma polnud vene aja peale kokku ka nii palju matte kuulnud, kui ta sõimas. Ta kirus õlilao ülemust, kes oma kompleksist lasi solgivett mööda kraave välja võsa vahele, kus olid suured takjapõõsad. Eks tal jäi takjapõõsaste vahelt kraav märkamata. Nüüd oli ta põlvili sitane. Ma ütlesin, et autosse ta nii ei saa, mispeale hakkas ta mõisa poole tagasi vantsima.”
Kuna maja pidi olema nii staabi kui ka õlibaasi rahva kasutada, teatas komandant Antsule: “Mina teen puhastustööd ja tema teeb niimoodi! Selle mehega ei hakka ma midagi koos ehitama! Ja tõsi, temal oli ehitatud reovee filtreerimise süsteem mõisaparki.”
Vähemalt hakkasid Ants ja staabiülem omavahel selle seikluse peale klappima: “Enne äraminekut helistas ta mulle, et tule homme hommikul läbi. Ütlesin, et ära palun mõisas midagi lammutama hakka. Ta ütles, et võtab kaasa ainult kapid oma aparatuuriga. Ma läksin hommikul kell kaheksa sinna, võtsime võtmed vastu ja nemad sõitsid minema. Mõisa saime kätte tervelt. Siis hakkasime Tanel Läänega mõisa südant Laidoneri muuseumiks kujundama.” Eesti sõjamuuseum tegutseb Viimsi mõisa südames tänaseni.
Viimsi Perekodu tõus ja langus
Laari äravõlumise ekskursiooniprogrammis olnud Viimsi Perekodu pole enam ammu ja sellest on Antsul kahju. 1990ndad olid õppimise aeg ja väga palju õpiti Skandinaaviamaade valdade pealt, kellest näiteks Skiaga Norras ja Täbyga Rootsis sõlmiti ka sõpruslepingud.
1990ndate alguses toimusid Laulasmaal esimesed puudega laste perede laagrid Hannes Arro juhtimisel. Kuid Viimsis, täpsemalt Randveres kippus Kirovi kolhoosi varadest laokile jääma lastesanatoorium, mille kolhoosi järeltulija aktsiaselts Esmar sokutas valla varaks. “Norrakate seas oli selline härrasmees nagu Ivenesen, kes tõi meile niisuguse hea idee, et tehke puuetega laste peredele keskus, nagu neil on Frambu perekeskus,” meenutab Ants.
Nüüd jäi üle otsad kokku viia. Norrakatel olid pikaaegsed kogemused, Viimsil oli sobilik vaba hoone ning teemaga tegelenud Arrol tahtmine: “Ma ostsin valla poolt Arrole ja keskuse teistele tulevastele töötajatele piletid Norra koolitusele. Ja kui nad tagasi tulid, panime oma perekeskuse septembrist 1992 käima.”
Perekeskuse eesmärk oli õpetada erineva puudega sündinud laste vanemaid tulema toime tekkinud olukorraga. Kontekstiks olgu öeldud, et kõikvõimalikud puuded olid nõukogude ajal olnud tabuteemaks – neid polnud, sest neist ei räägitud. “Nädal aega oli üks vahetus, iga päev koolitati vanemaid last tema puudest lähtuvalt õigesti hooldama,” räägib Ants ja kurdab, et hiljem pandi hea algatus muutuste tuhinas lihtsalt kinni.
Naissaare kaaperdamise katse
Omaette ooper oli Naissaarega. Nõukogude sõjavägi oli sealt igasuguse tsiviilelu välja söönud ja seal ta nüüd seisis Tallinna lahe suudmes. Ants ja toonane keskkonnaministeeriumi kantsler Rein Ratas pidasid plaani teha Naissaarest looduspark.
Kuid 1990ndate alguse Eesti tõmbas ligi igasuguseid Ostap Benderi koolkonna suurettevõtjaid üle maailma. Üks säärane inglane marssis ka ühe Eesti ärimehega Antsu kabinetti. “Nad ütlesid – me tulime sinu juurde. Sa lõpeta see jura ära – Naissaare Viimsi valla alla viimine ja looduspargiks tegemine – ja anna Naissaar vabaks. Me teeme temast rahvusvahelise üksuse, kus tuleb oma raha, omad lõbustusasutused ja kõik muu, mida me seal teeme. See on teile kasulik, jagame teiega ka kasumit ja saate rikkaks!”
Ants kuulas mehed viisakalt ära ja vastas: “Teate, mehed, ma ei müü Eestimaad kellegile, see jääb Eestile – sellest tuleb puhke- ja kaitseala. Ja teile on mul ainult üks tagasihoidlik palve – pange mu kabineti uks väljastpoolt kinni. Nad hakkasid kokutama. Ma ütlesin, et ma ei hakka oma juttu kordama.”
Kuna 1990ndad olid ka maffia ajastu ning kantpeadele tülikate inimeste elud kippusid enneaegselt sunniviisiliselt lõppema, ootas ka Ants huviga, mis saab edasi. “Ellu jäin,” muigab ta ja täpsustab: “Nende viie aasta jooksul, mil ma vallavanem olin, viskasin ma ainult need kaks oma kabinetist välja – kõigi teistega olen normaalselt saanud asjad aetud.”
Ja lõpetuseks ei unusta hea juht kunagi oma inimesi: “Tahan südamest tänada kõiki, kes aitasid neid asju lahendada ja korda saata. Üksi kivi ei veereta, seda saab ainult koos teha. Suur tänu kaastöölistele läbi aja!”
***
Hea lugeja, siinkohal tõmbame Ants-Hembo Lindemanni seiklusrikkale eluloole joone alla. Tegelikult on mehel põnevaid mälestusi veel küllaga. Kelvingi asutaja ja kauaaegse külavanemana jätkub tal jaksu ühishuvide ning elukeskkonna eest seismiseks tänaseni. Viimati pani ta seisma Rohuneeme metsa golfiplatsiks tegemise. Ehk nagu ütleb Antsu abikaasa: “Ta lihtsalt peab kogu aeg võitlema.” Kui satud Kelvingisse ja märkad Antsu, astu ligi ja ta räägib sulle ära need lood, mis siin kirja panemata jäid.
PS! Eelmise loos said mõned nimed näpuveakuradi tahtel valesti kirja. Autor ja toimetus vabandavad!
Mart Niineste
Viimsi Teataja kaasautor
Loe ka