Viimsi Püha Jaakobi kirikus toimetavad südamega inimesed

Kirikus on väga vaikne, kui ühel soojal suveõhtul kohtume koguduse õpetaja Mikk Leedjärve ja abiõpetaja Külli Suureväljaga. Kuidas nad kirikusse jõudsid ning millega seal igapäevaselt tegeletakse, just sellest me rääkisimegi.

Mikk Leedjärv sündis ja elas esimesed 18 aastat Läänemaal, kus tema isa pidas kirikuõpetaja ametit. “Oma leeripäeval, kui olin 17-aastane, ütles mulle 40 aastat ametis olnud juhatuse esimees, et poiss, sinust saab kirikuõpetaja. Toona ma seda väga tõsiselt ei võtnud, läksin Tallinna Tehnikaülikooli maist ametit õppima. Pärast esimest semestrit sain aru, et see pole ikka see ja järgmisel sügisel astusin usuteaduste instituuti teoloogiat õppima,” meenutas Mikk Leedjärv oma teekonna algust.

Mehe sõnul on teoloogia väga laiapindne humanitaarharidus, kus on küll palju piibli- ja kirikuõpetust, aga ka ohtralt filosoofiat, ajalugu ning vanade keelte tundmist, näiteks heebrea, kreeka ja ladina keel. “Kokkuvõtlikult on võimalus õppida tundma ja saada teada, mida inimesed on aastasadu mõelnud ja tundnud. Kreekakeelset piiblit kasutame me Külli Suureväljaga aga näiteks pühapäevasteks jutlusteks ettevalmistamisel, et seoseid luua,” kirjeldab õpetaja vaimulikuks saamise teekonda.

Mikk Leedjärv – 15 aastat Viimsis
Tänane koguduseõpetaja Mikk Leedjärv jõudis EELK Viimsi Püha Jaakobi kirikusse viisteist aastat tagasi, 2008. aastal. 2011.–2012. aastatel teenis ta pool aastat Kanadas ka sealset Vancouveri Peetri kogudust. “Aasta oli 2008, kui ma Viimsisse jõudsin. Pärast teoloogilise kõrghariduse omandamist tundus loomulik käik asuda tööle vaimulikuna.

Vaimuliku ameti aasta aega kestnud praktilise lõppkoolituse läbisin pastoraalseminarina Tallinna Jaani koguduses praost Jaan Tammsalu käe all, kes samal ajal oli Viimsi koguduse hooldajaõpetaja ning kaasas mind erinevatesse töödesse-tegemistesse,” räägib mees oma karjäärist. Pärast pastoraalseminari läbimist suunduski Mikk Viimsisse õpetaja kohale, mis sai tema esimeseks iseseisvaks koguduseks. Tegus mees on hetkel ka Tallinna praostkonna abipraost ning jõuab olla ka kaplanina ametis nii sisekaitseakadeemias kui ka mereväes.

Kogudusel endal täitub järgmisel aastal juba 30 aastat. Unistus kirikuhoonest oli inimestel koguduse rajamisest alates olemas, kuid praegune hoone valmis alles 2007. aastal. Esimene koguduse jumalateenistus toimus 5. märtsil 1994. aastal Püünsi koolimajas ning 13. novembril 1994 toimus koguduse asutamiskoosolek. EELK Konsistooriumi 6. detsembri 1994 otsusega võeti EELK Viimsi Püha Jaakobi kogudus vastu Eesti Evangeelsesse Luterlikku Kirikusse. Luteri kirikuid on Viimsis veel – kirik on ka Randveres ja Pranglil, Rohuneemes ja Naissaarel on kabel.

Abiõpetaja Külli Suurevälja aitab hinge hoida
Külli Suureväljat kohtab peaaegu alati igapühapäevasel jumalateenistusel, kus ta teenib koos õpetaja Mikk Leedjärvega, aga vahel ka täiesti üksinda. “Vaimuliku töö on alati olnud minu kutsumus, kuid ametlikult olen ma sellel ametikohal vaid mõned kuud tegutsenud. Sammhaaval olen sellel teel käinud ning pärast usuteaduste instituudi magistriõppe lõpetamist jätkusid mu õpingud veel aasta instituudi pastoraalseminaris koos vaimuliku teenimise praktikaga just Viimsi Püha Jaakobi kirikus. Igapäevatööl olen ametis rahvusringhäälingus, kuid lisaks kirikus toimetamisele olen ka hingehoidja,” räägib Suurevälja oma pikast teest vaimuliku ametisse jõudmisel.

Sünnist surmani
“Keskmine” Eesti inimene käib kirikus jõulude ajal või mõnel korral aastas kontserdil. “Meil on olnud mitmeid juhuseid, kus inimesed käivad kordi pühapäevasel jumalateenistusel ja seejärel uuritakse koguduse liikmeks saamise võimaluste kohta. Tee Jumalani või ka vaimulikuks saamiseni, ongi igal inimesel erinev,” ütlevad mõlemad õpetajad ühest suust, kui uurin neilt Eesti  inimeste kirikus käimise kommete kohta.

Koguduse keskmeks olev igapühapäevane jumalateenistus algab pühapäeviti kell 11. See on toimetus, mis kestab igavesest ajast igavesti. Leedjärvel on ka Eesti Vabariigi siseministri poolt antud õigus sõlmida riiklikku abielu. “Lisaks abielu sõlmimistele on meie kirikus võimalik ristida nii lapsi kui ka täiskasvanuid, alates 15. eluaastast on võimalik tulla leerikooli, vanuse ülempiiri ei ole. Kõik võivad tulla, kes soovivad saada koguduse liikmeks. Juba koguduse loomisest alates, 30 aastat tagasi, tegutseb kirikus ka meie kammerkoor,” räägib mees kiriku igapäevastest toimetustest ja talitustest.

Surm on elu lahutamatu osa, matusetalitusega seonduvaid traditsioone on Eestimaal väga palju ja need erinevad ka piirkonniti. “Kristlik matusetalitus on hüvastijätt lahkunuga lootuses kord taevases kuningriigis taas kohtuda. Matusel palutakse rahu lahkunu hingele ning tröösti ja lohutust leinajatele Jumalalt, meie Loojalt,” jutustab Leedjärv.

Kõige suuremat rõõmu pakuvad õpetajatele inimestega suhtlemine. Tihtilugu ongi nii, et inimesed tulevad kirikusse mitte ilmtingimata kurvana, aga tõsise ja mõtlikuna, kuid lahkuvad rõõmsameelselt. See pakub meile endile ka suurt rõõmu, on hea näha, et jumalateenistus aitab inimesi. „Üks koguduse liige, kellel on suur pere ja palju toimetusi, ütles meile kunagi, et ootab väga igapühapäevast teenistust, kuna see on just see aeg, mis kuulub vaid talle, et mõelda rahulikult istudes omi mõtteid.“ Lisaks kirikule kui hoonele tegeleme hingehoidmisega ka hooldekodudes. „Vahel ei taha inimesed oma muredest lähedastega rääkida ning meie saame siis abiks olla. Ärge peljake kirikusse tulla,” ütlevad Mikk ja Külli ühest suust.

Annetused moodustavad enamiku eelarvest
Töö kirikus ei käi üheksast viieni. Kiriku ainus põhikohaga töötaja ongi Mikk Leedjärv. “Kõik sõltub koguduse võimalustest ehk annetustest. Viimsi vald toetab meid iga-aastase tegevustoetusega, ehitustegevuste jaoks on ette nähtud investeerimistoetus. Suurema osa eelarvest moodustavad aga siiski annetused. Eesti inimestel on armas komme kirikus käies midagi ikka korjanduskasti panna,” räägib Mikk kiriku rahaasjadest.

Viimsi kiriku hingekirjas on kokku umbes 850 inimest, kelle hulgas on nii ristitud lapsed kui ka täiskasvanud, millega ollakse Viimsi suurim kogudus. “Eesti mõistes oleme sellise keskmise suurusega. Meie kogudust võib iseloomustada kui noort ja avatud kogudust üha arenevas ja kasvavas kogukonnas. Meie liikmete hulgas on väga palju noori peresid, mis on väga positiivne,” kirjeldab Mikk Leedjärv oma inimesi.

Kirik kui kultuurikants
Nagu juba eelpool mainitud, tegutseb kiriku kammerkoor selle loomisest alates. Lisaks toimuvad regulaarsed kunstinäitused, palju erinevaid kirikukontserte ning muid sündmusi, et teenida Viimsi inimesi. Kontserti mahub kuulama kuni 200 inimest. “Kontserttegevus on väga tähtsal kohal. Võib julgelt öelda, et pea igal nädalal leiab meie ruumides aset mõni muusikaline sündmus, jõulude ajal isegi tihedamalt. Kirik tegutseb ka galeriina ning sellised tegevused nõuavad igapäevast toimetamist. Tänapäeva kirik peab olema inimestele kättesaadav ka erinevates infoväljades nagu koduleht ja sotsiaalmeedia kontod. Nagu Jeesus on kunagi ise öelnud, et kirik peab jõudma igale poole maailma ja kõikide inimesteni. Kirik peabki minema oma seinte vahelt välja. Seega toimetamist meil jätkub,” räägib koguduseõpetaja kiriku argielust.

Mikk Leedjärv räägib ühe lõbusa loo sellest, kuidas Koit Toome kontsert aitas noortel leida tee leeri. “See oli vist 2009 või 2010, kui kirikus toimus Koidu kontsert, mis tähistas tema 15 aastat laval olemist. Muusika oli pigem diskolik ning tagapingis istudes mõtlesin, et pidin ma selle kontserdi kirikusse ikka lubama. Mõnda aega pärast seda uurisin leerikoolis inimestelt, kuidas nad siia jõudsid. Kaks tüdrukut rääkisid siis sellest, kuidas nad Koit Toome kontserdil käisid ja mõtlesid, et see kirik on päris tore koht. Minu jaoks on see näide sellest, et kirikuõpetajana võin ma mõelda ühte, aga läbi selle kontserdi kõnetas Jumal inimesi ja suunas kirikusse. Üldiselt muusika ikkagi sobib kirikusse.

Nende 15 aasta jooksul on meil toimunud väga palju erinevaid kontserte ja esineda soovijad tunnetavad ise oma repertuaari sobivust meie seinte vahele. Vaid korra ühe päringu peale ütles üks kollektiiv ise, et meie muusika ei sobi vist ikka kirikusse,” ütleb õpetaja Mikk.

Mõlemad õpetajad lisavad veel juurde, et tänu Viimsi kiriku heale akustikale on seal toimunud mitmeid salvestusi, mis on leidnud välismaalgi äramärkimist.

Viimsis on hea elukeskkond
Minnes taevastest kõrgustest maisesse sfääri, uurin mõlemalt, miks on Viimsis hea elada. “Mõnda aega tagasi uuriti Viimsi vallas videoklippide läbi sama asja ja mina ise sattusin ka vastaja rolli. Viimsi on minu jaoks paras elukeskkond, tasakaalus paik. Olen siin kokku elanud juba 15 aastat. Viimsi on palju küll kasvanud ja muutunud, aga mulle meeldib siin. Viimsi pole linn, siin on kõik küll käe-jala juures, aga meri on lähedal, samuti kirik. Mul sündis hiljuti ka tütar, nii et lisaks püha isa rollile olen nüüd ka lihtsalt isa, nagu üks tuttav hiljuti tabavalt märkis. Uus ilmakodanik on väga suur rõõmuallikas. Kui mul vähegi veel aega jääb, siis käin kaameraga metsas, mis on väga teraapiline tegevus, õpetab maailma teistmoodi nägema,” ütleb Mikk.

Ta lisab, et samaaegselt tütre sünniga, juhatas Jumal Viimsi Püha Jaakobi kogudusse ka Külli tuleku, kes aitab väga toime tulla kiriku erinevate tegevustega, mis on suurepärane. “Üheskoos töötegemine toidab hinge ja annab meelerahu, mida me saame oma ligimestele edasi anda,” lisab ta.

Külli on samuti pikalt Viimsis elanud. “Viimsi kui elukeskkond vastab täielikult ideaalsele kinnisvara müügikuulutusele: ”Inimesed tahavad elada metsas ja mere ääres ning linnas korraga. Siin on see kõik olemas. Mina nii elangi. Oma koertega metsas ringi liikuda on parim, mis üldse olla saab,” lisab ta.

EELK Püha Jaakobi kiriku (Nurme tee 2) tegemiste kohta saab lugeda kodulehelt viimsijaakobikirik.ee/ ja Facebookistki EELK Viimsi Püha Jaakobi kiriku nime alt. Kirik on avatud iganädalaselt kolmapäevast reedeni kell 14–18.

Kärt Radik
Viimsi Teataja kaasautor