Viimsi Teraapiakeskus – läbi loovuse tervise poole!

Märtsikuus külastasime koos vallavanem Illar Lemettiga ettevõtlusaasta raames Viimsi Teraapiakeskust. „Mul on nii hea meel, et te oma ringkäigul ka kohalikke mikroettevõtteid külastate,“ sõnas meid võõrustanud Käll Kruusmägi, kes on keskuse asutaja ja muusikaterapeut.

Kohtusime teraapiakeskuses hommikul, kuna sel ajal oli seal veel rahulik ning meil oli võimalus sisse piiluda ka teraapiaruumidesse. Keskuse ruumides töötab kokku seitse spetsialisti: kaks muusikaterapeuti, visuaalkunstiterapeut, eripedagoog, vibroakustilise teraapia spetsialist, logopeed ja mänguterapeut. Esimese ukse taga töötab kliiniline logopeed, kelle peamised kliendid on lapsed ja noored ning kes võtab kliente vastu ka läbi tervisekassa. Edasi nägime vibroakustilise teraapia vastuvõturuumi, mis pealtnäha näeb välja nagu hubane magamistuba, ent tegelikult on nähtav voodi varustatud kalli vibroakustilise madratsiga. Vibroakustiline teraapia on peamiselt Põhjamaades tuntud ravimeetod, mille puhul kasutatakse madalsageduslikke siinushelisid (kuni 120 Hz) kombineerituna muusika või loodushelidega. Käll lisas veel infona, et vibroakustilise teraapia algatajaks on Norra muusikaterapeut ja eripedagoog Olav Skille ning teraapia võib sobida igas eas ja vajadustega inimesele, kuid lõpliku teraapiasobivuse oskab määrata teraapakeskuses töötav vibroakustika spetsialist Maris Raba.

Edasi jõudsime muusikateraapia vastuvõturuumi, kust avaneb vaade Karulaugu terviserajale ning mis keskust luues ka esimesena sisustatud sai. Nimelt on Käll ise erialalt just muusikaterapeut ning kui ta aastal 2021 teraapiakeskusega alustas, saabus esimese katsumusena tema teele koroona. „Üks ühele tunde lubati õnneks teha ning nii ma siin vaikselt alustasingi,“ meenutas ta. 

Muusikateraapia võimalused
Noorena Viimsi muusikakoolis viiulit õppinud Källi teraapiatuba on instrumente täis ning ise eelistab ta oma töös ekspressiivset ehk aktiivsele pillimängule suunatud lähenemist. „Selline hästi humanistlik ja pigem bändipillide koosmängule orienteeritud lähenemine sai tõelise hoo sisse Randvere koolis töötades, kus minu klientideks olid ka väga madala motivatsiooniga noored ning siis tuli tihti ikkagi fookus suunata sinna, et mis neid teraapiasse tulemiseks ja jäämiseks üleüldse motiveeriks,“ ütles Käll. “Seetõttu tundus vist paljudele noortele, et tegu on üldse pigem koolibändis kui teraapias käimisega, sest tihti kõlasid ruumist ikka väga vägevad rokikontserti meenutavad helid. Sõna teraapia ma omavahelistes dialoogides ära ei kaotanud ja rõhutasin seda sõna noortega suheldes pigem meelega.“

Arutlesime, kuidas taoline suhtumine on ikkagi osa plaanist, et vaimset tervist noorte seas n-ö turundada ning stigmat vähendada. “Lõpuks oligi nii, et poisid hüüdsid pigem uhkusega üle koolimaja, et ma lähen nüüd muusikateraapiasse, pärast näeme!” muheles Käll.

Muusikateraapiat kasutatakse sekkumisena igas vanuses inimestega ja seda saab kohandada vastavalt iga kliendi konkreetsetele vajadustele ja võimetele. Peamiselt pöörduvad küll keskusesse hetkel lapsevanemad, kel muresid lapse või noorega, aga tegelikult on loovteraapiatesse oodatud igas vanuses inimesed. Loovterapeudid teevad sageli koostööd ka teiste tervishoiutöötajatega, et integreerida teraapia terviklikku raviplaani. “Järjest enam on kuulda, et loovteraapiatesse on soovitanud tulla kas klassijuhataja, eripedagoog, haigla psühholoog või perearst,” lisas Käll.

Teraapia eesmärgid pannakse paika üheskoos
Viimsi Teraapiakeskuse lõi Käll algselt üksinda. Mingil hetkel oli olemas idee, tahe ja siis tuli leida ka ise ressurss. „Kui ma pärast muusikapsühholoogia magistriõpinguid Soomest tagasi Viimsisse tulin, oli üheks kindlaks mõtteks välismaale tööle asuda, aga sisetunne ütles, et kirjutaksin ka Fertilitasse. Üks toonaseid peaarste oli juhuslikult muusikateraapiaga väga hästi kursis ning mind kaasati koheselt rehabilitatsioonimeeskonda, kus keerulisi kliendijuhtumeid oli muidugi väga-väga palju ning vajadus teenuse järele suur. Sain tunda ka läbipõlemist.“

Erakeskust luues oli Källi üheks missiooni osaks otsene ja aus suhtlus lapsevanemaga. „Koolis töötades ma enamusel osal aastast lapsevanemaid ei näinudki. Üksikutel juhtudel mõnda isegi ei kohanud, suhtlus käis vaid kirja teel. Kontakt terapeudiga on aga ülimalt oluline ning tagasisidet on tarvis jagada kohe,“ täpsustas ta.

Nii nagu iga inimene on erinev, on individuaalne ka teraapia eesmärk. Teraapiasuhte ja positiivsete muutuste alguseks on usalduse ja turvatunde loomine. Kui lapse jaoks on kontakti loomise üheks vajaduseks, et teraapiaruumis viibib koos temaga ka lapsevanem, siis terapeudina sobib see ka Källile. „Tegu ei ole pereteraapiaga, vaid lapsevanem on ruumis kui toetav element ning muidugi on see ka hea viis teda ennast mingil hetkel nõustada ja jõustada,“ selgitas ta.

Osa noori tuleb teraapiaruumi ning ütleb, et tema kohe kindlasti ühtegi instrumenti ei mängi. Käll kinnitas, et pilli mängimine või muusika kuulamine ei olegi kohustus, vaid üks meedium suhte loomiseks ning ka tugevaks motivaatoriks ja sillaks erinevate suhtlusstiilide vahel. „Enamjaolt on pillid siiski noortele motivatsiooniks ja loovad lisaväärtust, aga annavad lisainfot ka terapeudile. Näiteks elektritrumme mängivale noorele ei pea rääkima muusikateraapiast kui teaduspõhisest psühhoteraapia vormist, vaid võib tõesti alguses lihtsalt öelda, et me teeme justkui bändi,“ lisas Käll. 

Sekkumised muusikateraapias võivad toimuda nii funktsionaalsel kui ka psühhoterapeutilisel tasandil. Muusikaterapeut saab hinnata oma tööprotsessis muusikaliste reaktsioonide kaudu inimese emotsionaalset heaolu, füüsilist tervist, sotsiaalset toimimist, suhtlemisvõimet, aga ka erinevaid kognitiivseid oskusi. 

Usalduslik side terapeudi ja kliendi vahel loob võimaluse liikuda teraapiaeesmärkide poole, milleks ei ole muusika iseenesest, vaid mingi spetsiifilise funktsiooni arengu taastamine, säilitamine või isiklike ressursside taasleidmine ja arendamine. 

Määramatus tekitab ärevust
Källi sõnul on keerulisema diagnoosiga lastele ja noortele teraapia iganädalaseks toeks ning see võib jääda ka eluaegseks tugiteenuseks. Mõnele on teraapiaruum ainsaks kohaks, kus neid päriselt ära kuulatakse ja mõistetakse.

Paljudele aga turvaliseks keskkonnaks, kus nad saavad kontrollitud keskkonnas toimetada ja areneda ning olenevalt päevast siis koos terapeudiga kas rõõmustada või destruktiivselt oma viha muusikasse või kunsti suunata.

Terapeut tõi esile hea koostöö vallavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonnaga, kellega koostöös on hetkel tähelepanu keskmesse võetud just Viimsi koolinoored, kellele läbi riikliku meetme on pakutud ka tasuta vaimse tervise teenuseid või toetusega grupiteraapiateenuseid.

Suurt ebamugavust ja ärevust tekitab järjest kiiremalt muutuv maailm, mis tekitab omakorda ärevust ja hirmu määramatuse tunde ees, mille tagajärjeks on pahatihti erinevad meeleoluhäired, halvimal juhul kliiniline depressioon. „Noored tulevad teraapiasse ja küsivad, et mida selle suure määramatuse tundega teha, see ajab hulluks. Mis minust kooli lõppedes saab või mis maailmast üleüldse saab?“ sõnastas Käll noorte väga tavapäraseid hirme. Ka koroonaaeg oli noortele raske, selle tagajärgi on endiselt tunda. Mitu murelikku lapsevanemat on teraapiakeskusesse helistanud ja jaganud, kuidas nende laps seetõttu täielikku isolatsiooni jäi, kuidas videosilla teel tundides osalemine tekitas täieliku koolibloki või on tekkinud tohutu nutisõltuvus või uue teemana ka sõjaärevus.

Töös koolinoortega oli ehmatav kuulda, kui suur probleem on ikkagi koolikiusamine, millele nüüd on lisandunud ka küberkiusamine. „Kindlasti peaks fookuses olema ka küsimus, kuidas toetada rohkem õpetajaid, et nemad suudaks oma töökoormusele lisaks toetada ja märgata paremini just neid lapsi, kes lisaabi või -tuge vajavad,” märkis terapeut. 
“Nii pikalt nendest probleemidest rääkides võibki justkui tunduma hakata, et kõik ongi nii hallides ja mustades toonides, aga tegelikult on suur positiivne samm juba see, kui palju rohkem on ühiskonnas ja meedias vaimne tervis üleüldiselt pilti tulnud. Inimesed on teadlikumad ning vaimse tervise probleemidega tegeletakse varasemast rohkem.

Kõik muudkui jagavad! Ja ei ole nüüd nii, et justkui palju rohkem diagnoositakse häireid. Pigem teadvustatakse erinevaid muresid ja häireid rohkem ja ka pöördutakse rohkem – see lööbki statistilise kõvera üles,” täpsustas Käll.

Tema arvates on tore, et vaimsele tervisele pööravad avalikult tähelepanu ka artistid ja avaliku elu tegelased. „Ning kui keegi arvab, et seda tehakse lihtsalt trendi või populaarsuse pärast, siis mina seda ei usu. Ja isegi, kui see ongi nii, et jagatud teave on oluline osa mingist brändi kuvandist, siis kui see lugu juba kedagigi toetab, on see ju ainult positiivne,“ jäi Käll enda arvamusele kindlaks.

Nii noored kui ka täiskasvanud võiksid veelgi enam olla teadlikud sellest, mida saab igaüks oma vaimse tervise hoidmiseks teha. „Liikumine, toitumine, piisav uni ja kaasatus sotsiaalsetesse ettevõtmistesse – tundub nii lihtne ja kõigile teada teema, aga oma töös näen tihti, et just need tegevused on inimesel vajaka,“ nentis Käll ja lisas, et ka nutimaailm on kaasa toonud suure individualiseerumise ja passiivsusesse langemise. 

Üks ennetustegevus noorte vaimse tervise toetamise jaoks on suunata ta vaba aeg huvitegevusse – sporti, kunsti, muusikasse. Kõige olulisemal kohal on muidugi peresuhted, sest kui vanemad on pinges, siis on seda üldjuhul ka lapsed. „Probleeme võib ette tulla igas eluetapis, see on inimeseks olemise osa. Kuivõrd miski asi meid mõjutab, on jällegi individuaalne. Elad üle mingi õnnetuse, toimub lahutus, keegi kiusab – ühte ei pruugi toimunu eriti üldse mõjutada, aga teine saab tugeva trauma,“ sõnas Käll. 

On siiski positiivne tõdeda, kui paljud Viimsi elanikud on erinevatest teraapiatest juba nii palju rohkem teadlikumad kui näiteks 10 aastat tagasi. Mõni helistab teraapiakeskusse kohe, kui tajub oma lapse käitumises või õpiedukuses mingit muutust või kõrvalekallet. „See on super tegu! Kahjuks pole paljudel oma kiire elu kõrvalt aega, et väikeseid muutuseid märgata, või mõeldakse, et küll läheb üle,“ sõnas terapeut, kuid lisas, et tihti kahjuks ei lähe.

Viimsi Artium on kui osa ennetustööst
Teraapia ei ole kindlasti meelelahutusteenus, nagu ei ole kunstiteraapia kunstiring või muusikateraapia pilliõpe.

Teraapiasse võib muidugi pöörduda igaüks, ka näiteks enesearengu eesmärgiga, aga arvestades individuaalteraapiate hindu, soovitab Käll lihtsalt hea enesetunde loomiseks hoopis Artiumisse ühele kvaliteetsele kontserdile minna. 

Mida aga laiemalt tervise all mõista? “Kui meenutan WHO tervise määratlust, siis see ütleb, et tervis on rohkem kui lihtsalt haiguse ja nõrkuse puudumine, vaid kõrgeima füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu saavutamine. Ning kuidas kõrgeimat vaimset ja sotsiaalset heaolu saavutada kui mitte läbi kaunite kunstide väärtustamise? Seega nii Viimsi Artiumil kui ka spordi- ja huvikoolidel on kindlasti suur roll ja ressurss ennetustöös ning inimese heaolu ja elukvaliteedi tõstmisel,“ mõtiskles Käll. “Kui noor saab läbi huvihariduse enda suuna kätte ning kuulumistunde mõttekaaslastelt, aitab see suures pildis kindlasti vähendada ka määramatuse tunnet.”

Viimsi Teraapiakeskuses toimuvad aeg-ajalt ka suvised ja sügisesed tervise ja loovuse laagrid, kus lisaks vaimse tervise spetsialistidele on tegevusjuhendajatena kaasatud ka tuntud muusikuid. Artistide nagu NOËPi, Birgiti, Ingeri või Teele Viira laagriprogrammi liitmine on kindlasti üheks vaimse tervise teenuste turundamise osaks noorte seas. 

Tugi kogukonnale
Möödunud kevadel käis Käll koos kunstiterapeut Kai-Liis Gramakovskiga loovteraapiate võimalusi tutvustamas ka Viimsi kooli tugimeeskonnale. Källi sõnul on huvi noori toetavate teenuste osas suur, sest kuigi koolis on oma tugiüksused olemas, küsivad abi otsivad vanemad õpetajatelt ikkagi lõpuks, et kuhu edasi minna. Terapeudi sõnul teevad koolid ja noortekeskused küll head ennetustööd ning neil on suurepärane ressurss, et abivajajani jõuda, ent tema jaoks on endiselt küsimus see, mil moel saaks ka erateraapiakeskus vallakoolidele süsteemsemalt toeks olla.

Taolise erateraapiakeskuse loomise põhjuse suurt pilti vaadates on Käll enda sõnul endiselt veel küsimuste faasis ja seda nii enda kui ka kogukonna jaoks. „Mind on alati saatnud üks mõte, et on aastad, mis küsivad, ja aastad, mis vastavad. Praegu on ilmselt veel need küsivad aastad – kuidas leida ise ressurssi, et jääda nii väikese keskusena jätkusuutlikult püsima; kust leida sobivaid erispetsialiste; kuidas arendada loovteraapiate positiivse kuvandi loomist vallainimeste või kasvõi õpetajate silmis jne,“ arutles Käll. Hetkel peab tõdema, et taoline süsteemne kogukonnapõhine vaimse tervise teenuste arendamine on Eestis veel väga algusjärgus.

Väärtuspõhine edukus
“Minu edu ettevõtjana määrab ilmselt pigem väärtuse loomine ja pakkumine, sest suuri summasid nii väikese keskusega ilmselgelt ei teeni,” muigas terapeut. Sest olles ise, nagu ta ütleb, kokk-kondiiter-keevitaja ehk lisaks terapeudile ka loovterapeutide meeskonna juht, projektide kirjutada ja läbiviija, turundaja ning vajadusel ka IT-mees ja koristaja, ei jää just palju aega üle, et kasumile mõelda. „Kellele muidugi ei meeldiks suur kasum, kuid töötades sotsiaalvaldkonnas, on tegu kindlasti pigem missioonitundega ning isikliku vajadusega ühiskonnas midagi kasulikku ära teha,“ sõnas Käll.

Edukuse valem, millele ettevõtet ehitada, on mikroettevõtjal olemas – selleks on tema ruumidesse töötama koondunud spetsialistid ja loovterapeutide meeskond. „Teraapiakeskust luues oli mul konkreetne visioon, mille ühe kõige olulisema osana nägin seda, millised terapeudid siin töötavad ning milliseid väärtusi nad pakuvad nii kliendile kui ka teistele keskuses töötavatele inimestele. Soovin, et inimene, kes siia saabub, tunneks, et ta on oodatud, et temasse suhtutakse hinnanguvabalt ning mis peamine – et laste ja noortega töötavad spetsialistid seda ka päriselt naudiksid. Meie keskuses töötavad hetkel koos suurepärased inimesed.”

Kus näeb ettevõtja end kümne aasta pärast? „ Äkki teab AI sellele vastust ja annaks mulle ette ka sammsammulise teekonna, mida järgida,” naljatles Käll. 

„Ma millegipärast arvan, et kümne aasta pärast me nendes ruumides enam ei tegutse. Teraapiakeskus on laienenud, sest kitsas hakkas. Visioon on kindlasti laiem kui sada ruutmeetrit. Aga kuhu ja mis suunas?“ 

Tulevikuküsimus jäi meie kohtumisel õhku ja ilma kindla vastuseta. Hetkel ollaksegi ju veel viljakas küsimuste küsimise etapis.

2024 on Viimsis ettevõtlusaasta!
Selle raames kajastab Viimsi Teataja siinsete ettevõtjate tegemisi. Lisaks toimuvad 13. aprillil Viimsi visioonipäev, 5. mail Viimsi ettevõtlusmess, 2. oktoobril Viimsi ettevõtluspäev ja 7. novembril ettevõtlusgala Viimsi Artiumis. Rohkem infot eesseisvatest üritustest: www.viimsi.ee/ettevotlus.

Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja

Fotol Käll Kruusmägi. Foto: Viimsi Teraapiakeskus
Teraapiakeskuse ruumid. Fotod: Jane Saks