Viimsi vallas oleks aeg panustada tuulejaamadesse
Ameerika Ühendriikide iseseisvuse eest võidelnud Benjamin Franklin võis eksperimenteerida elektriga, kuid raha elektrienergia eest said need, kes leiutasid voolumõõtja. Selle surematu tsitaadiga saab ainult nõustuda, eriti ajal, mil üks poliitiline jõud võitles Eesti tarbijatele välja kalli 20-sendilise universaalelektri ja teine jälle kukkus uljalt teise äärmusse, lubades kilovatti voolu kolme sendi eest.
Mõlemad variandid ei ole lühemas ega pikemas perspektiivis võimalikud. Et mitte öelda, need on meile kõigile, sh keskkonnale kahjulikud. Kolmandal poliitilisel jõul ei jäänud kahe eelmise tuules muud üle, kui lajatada letti null senti kilovatt ehk elekter kõigile tasuta. Selle idee kohta ei oska muud öelda, kui et isegi suremise eest peab maksma. Muust rääkimata.
Koos energeetikutega on välja arvutatud, et optimaalne ja ka tootjale kasumlikkuse kindlustav elektri hind on kuus senti kilovatt-tunni eest. Jätke meelde – õiglane hind on kuus senti. See on hind, mida tuule- ja päikeseenergia tootjad on nimetanud hinnatasemena juhul, kui Eestis oleks taastuvaid st tuule- ja päikesejaamu piisavalt. Praegu ei ole. Viimane tuulejaam avati Andrus Ansipi valitsuse ajal kümmekond aastat tagasi. Järgmine avaneb 2023. aastal Saarde vallas tänu Utilitase peremehe Kristjan Rahu investeeringutele. Viimsi vallas oleks ka aeg hakata tuulejaamasid planeerima ja ehitama, näiteks Prangli ja Naissaar oleksid tuulejaamadele head kohad.
Praegune kõrge elektrihind on tingitud Euroopa, sh Balti riikide lühinägelikkusest. Elektrihind on kõrge seepärast, et Eestis ega kusagil mujal Euroopas ei ole lõputust loosungite pildumisest hoolimata rohepöörde poole seni isegi vaatama hakatud, selle elluviimisest rääkimata.
Kuigi Nõukogude Liidu taastamisest unistav president Putin sai võimule juba 22 aastat tagasi, ei peetud kuni 24. veebruarini halvaks tooniks Venemaalt odavat gaasi, naftat ja elektrit importida. Seejuures ei ole tsaar oma ametisse vannutamise hetkest alates varjanud, et tema eesmärk on Nõukogude impeerium territoriaalselt taastada ja muuhulgas ka meiesugused väikeriigid uuesti alla neelata.
Kõik viimase kahe kümnendi valitsused eirasid energeetikaga seonduvad ohte ja nuumasid Kremli peremehe rahakotti silmagi pilgutamata. Samal ajal ei liigutatud lillegi, et ehitada Eestisse mitmekesist elektritootmist võimekust. Ühesõnaga, mitme kümnendi valitsustel oli Eesti energeetilisest iseseisvusest ja julgeolekust sügavalt poogen. Peaasi, et sai valimiste eel tasuta asju jagada ja lubada. Praegusel ajal kütab pöörane elektrihind takka veelgi pöörasemat hinnatõusu ja meie kõigi üleüldist vaesumist st ostujõu langust.
Kuidas kuuesendiline õiglane elektrihind saavutada? Esiteks tuleb universaalelektri hinnast välja võtta CO2 spekulatiivne kvooditasu. Teiseks peab vähendama elektrienergia käibemaksu Euroopa Liidus lubatud miinimumtasemeni. Tuule- ja päikeseparkide planeeringud tuleb läbi menetleda kuue kuu mitte kuue aastaga. Teisisõnu, Eestis on vaja järsult kiirendada uute tuule- ja päikesejaamade rajamist. Samuti tuleb päikeseenergia väiketootjad kiiresti võrku lubada ja võrku solkivad nn fantoomühendused tühistada. Samuti tuleb suurendada energiaefektiivsuse toetusi senisega võrreldes kordades.
Tasub tähele panna, et universaalelektri kilovatt-tunni hinnast üle poole moodustavad riigimaksud, sh CO2 kvooditasu. Kui neid märkimisväärselt vähendada, langebki elektri hind kuue sendi juurde. Mis juhtub, kui istuv valitsus ei tee järjekordselt mitte midagi ega alanda elektrihinda kuuele sendile kilovatt-tunni eest? Sel juhul läheme algavale talvele vastu teadmisega, et osa Eestis tegutsevatest ettevõtetest pankrotistuvad või kolivad oma tegevuse Eestist ära. Kui konkurentsivõime kaotanud ettevõtted lähevad hingusele, tähendab see töötust ja vaesust ka nende töötajatele, neist saavad edaspidi töötukassa kunded.
Peale üleüldise kollektiivse vaesumise jääme jätkuvalt sõltuma imporditavast elektrist ja soomlaste heatahtlikkusest jagada Eestiga veeldatud maagaasi. Heatahtlikkusega on nii, et kui silmapiiril terendab suur kriis, lööb lõkkele omakasupüüdlikkus mitte altruism. Seda nägime viimati COVIDi kriisi tipus, mil riikide solidaarsusest jäid järele ainult ebamäärased avaldused. Imporditav elekter ja Soomest saadav gaas ei kindlusta Eestile, st meile kõigile taskukohast ja loodussõbralikult toodetud elektrit.
Niisiis, Eesti võiks samuti elektriga eksperimenteerida, aga pigem nii, et elektrimüügist saadav raha jääks Eestisse, meist saaks elektrit salvestav ja eksportiv riik. Ainult nii suudame kindlustada Eesti majanduse kestmise ja arengu.
Atso Matsalu
vallavolikogu liige