Viimsis oli põnev tunda kasvamise energiat ja tempot
Minu teine raamat „Karu südamega mees“ filmirežissöör Arvo Ihost ilmus Eesti Kultuurkapitali toel 2015. aastal. Pärast seda oli natuke tühi tunne ja tühjad taskud ka, sest raamat väga sisse ei too. Nägin kuulutust, et Viimsi Teataja otsib toimetajat.
Viimsiga on mul abikaasa kaudu side olemas, see polnud mingi tundmatu koht. Ajakirjanikuna olin varem töötanud nii Päevalehes kui ka Postimehes, seega tööd ma ka tundsin. Pidin aga ikkagi tegema proovitöö. Töövestlusel küsitlesid mind toonane avalike suhete juht Liia Ringo ja Viimsi Teataja peatoimetaja Liina Rüütel. Sealt on meelde jäänud Liina küsimus, et kui mulle tuuakse mingi materjal ja nõutakse, et see tuleb lehte panna, mis ma siis teeksin. Ütlesin, et küsiksin peatoimetaja käest. Ja ma saingi toimetajaks.
Liia ja Liina osutusid toredateks kolleegideks. Liinaga koos tegime lehte toimetades kõvasti tööd, aga nalja sai ka. Sellises kohas peab huumormeel kindlasti heas korras olema, sest tööd on palju ja õhkkond võib olla närviline. Lehe ilmumine on seotud konkreetse tähtajaga ja lõpp läheb kiireks. Lehe trükkimineku eel tuleb toimetuses istuda õhtul hilise tunnini, et viimased korrektuurid tehtud saaks, ja järgmisel päeval tuli ikkagi punkt kell kaheksa tööl olla. Lehetöö oma spetsiifikaga paraku ei mahu sama tööaja mudeli sisse mis ülejäänud vallaametnikel.
Intervjuu Kaljo Alakülaga
Vallaleht muidugi ei ole ajakirjanduse musternäidis. Leidub erinevaid huvigruppe, kes tahavad mingeid materjale lehte saada, ja neil jätkub hoobasid, millega toimetusele survet avaldada. Eks see üks paras köielkõndimine ole. Vallalehe eesmärk on aga esmalt ja ennekõike valla elu kohta vajalikku ja praktilist laadi infot anda. See on rutiinne, lihtne oleks vaid infomaterjalide ja valla asutuste kaastöödega piirduda. Aga meie tahtsime ikka ajakirjandust ka teha ja püüdsime igas lehenumbris avaldada intervjuu või portreeloo mõnest inimesest, kes valla elus parasjagu oluline. Sest inimesed on need, kes valla elu loovad ja lehte loevad.
Eriti on mulle meelde jäänud intervjuu Viimsi aukodaniku Kaljo Alakülaga. See toimus tema kodus Tormi teel veebruaris 2016, sama aasta mais suri ta 93-aastasena. Oli sel mehel vast elu! Sattus sõja ajal lennukooli ja lennuväkke, saksa poolel. Pärast sõda hakkas konservatooriumis laulmist õppima, aga muidugi saadi ta mineviku kohta jaole. Ta pani küll plehku, aga saadi kätte ja 1951. aastal mõisteti Siberis 25+5. Kui Stalin suri, siis õnnestus tal tagasi tulla ja ei läinudki kaua, kui mees sai Kirovi kolhoosi tööle ja edasi legendaarse esimehe Oskar Kuuli asetäitjaks. Elu Kirovis oli aga nõuka ajal nagu muinasjutt. Intervjuu Alakülaga korjas veel hiljem üles Maaleht ja see on tänaseni veebis loetav.
Meeldejäävaid kohtumisi oli väga palju. Viimsis kihab vilgas kultuuri- ja spordielu. Huvikeskus, Rannarahva muuseum, raamatukogu, muusika- ja kunstiüritused, kirik – kogu aeg toimub midagi. Siin elab palju tublisid ja tarku inimesi, kellest nii mõnedki tuntud üle Eesti. Kõiki ei jõua siinkohal üles lugeda, keda sai intervjueeritud, aga need olid igal juhul meeldivad kohtumised.
Viimsis valitses eriline õhkkond, kus oli kõvasti tunda kasvamise hoogsat energiat, kogu aeg kippus nappima kooli- ja lastaiakohti. Sel ajal sündis Põhjakonna trepp, valmis riigigümnaasium ja renoveeriti koole, valmistati ette Artiumi projekti, kerkis uus ärihoone, valmistati ette raamatukogu kolimist keskusse ja tekkis igal tasandil uusi asju, mis kokkuvõttes muutsid Viimsi elu huvitavamaks ja paremaks. Sellise arengu tunnistajaks olla on põnev. Ükski areng ei lähe muidugi sirgjooneliselt, ikka on tagasilööke, aga nendega saab hakkama.
Viimsi on ju eriline veel selle poolest, et tal on palju saari. Mitut puhku sai käidud Naissaarel ja Pranglil ning sealsest elust ja inimestest lugusid kirjutatud. Saared on sootuks teistsugused. Kui mujal Viimsis tunneb tempot, siis seal tundub, et aeg seisab, või liigub palju aeglasemalt. Selles on oma võlu, need on väga erilised paigad.
Minu töötamise ajal vahetusid tempokalt ka vallavanemad, iga aasta tuli uus – Alvar Ild, Rein Loik, Siim Kallas… Kõiki neid sai ka lehe jaoks intervjueeritud.
Leht, mida inimesed vajavad
Kui Eesti sai Euroopa Liidu eesistujaks 2017, siis läks peatoimetaja Liina sellesse tiimi ja ka vallast töölt ära. Jäin üksinda, ilma peata, lehte toimetama ja see töökoormus on tõesti ühele inimesele liiga suur. Pidasin umbes aasta veel vastu, mulle tegelikult selline tormiline tegevus meeldib, oleks ilmselt veelgi pidanud. Aga nii või teisiti, iga aeg saab kord otsa.
Pärast kutsuti mind veel mitmel korral lehte tegema asendustoimetajana, kui otsiti uut toimetajat või oli vaja olemasolevale puhkust anda. Tegin seda heameelega. Isegi küsiti, kas ma tahaks jälle päriselt toimetama tulla, aga mul olid juba uued asjad käsil.
Viimsi lehetoimetamise ajast on jäänud häid tuttavaid, mõtlen ikka teie peale, tervitusi kõigile ja olge mõnusad! Soovin Viimsi Teatajale sünnipäevaks palju õnne, tegijatele jõudu ja jaksu! Kohalik leht ei kao, sest inimestel on seda vaja. Toimetusel aga lasub vastutus, et leht oleks selline, mida inimesed vajavad.
Vahepeal olen töötanud mitmes teises paigas ja kõige muu kõrval sain 2022 Kopli kinokompaniis valmis oma esimese dokumentaalfilmi „Keelemässaja. Mati Hint“. Side Viimsiga ei ole ka katkenud, sest nüüd korraldan Tiiu Valmi lahkel loal ja toel Viimsi raamatukogus igal kuul ühe dokumentaalfilmi vaatamise õhtut, millele järgneb vestlus filmitegija(te)ga. Juba on ekraanil olnud Liis Nimiku „Päikeseaeg“ ning Kullar Viimse ja Erik Norkroosi „Põrgu katlakütja“. 14. märtsil kell 18 näitame Eeva Mägi „Kellele ma naeratan“. Tulge vaatama ja osalema, dokumentaalfilm on elust enesest! Olen kohal ja juhin vestlust autoriga.
Annika Koppel
Viimsi Teataja toimetaja aastatel 2015–2018