TAASASUTATUD VALD 34: Naissaare võttis Viimsile üle president Meri

Viimsi vald taasasutati toidutalongide ajastul. Rasketes oludes hoolitses vald, et väikelaste emad saaksid vajalikku piima ning Pirita sovhoosi pensionärid sööklas sooja toitu.

20. detsembril möödub Viimsi valla taasasutamisest 34 aastat. Suund omavalitsuse taasloomisele algas 10. jaanuaril 1990, kui toimusid Viimsi külanõukogu 20. koosseisu valimised. Sinna valiti saadikuid igast Viimsi külast. Kuu pärast saadikute valimist toimusid külanõukogu esimehe valimised. 24 häälega 25-st valiti esimeheks Ants-Hembo Lindemann, kes oli Viimsisse tulnud Tallinnast 1980. aastate keskel.  “Viimsi poolsaarel valitses kaks õitsval järjel olevat majandit: Pirita näidissovhoos, kus tegeleti peamiselt lilledega, ning Kirovi näidiskalurikolhoos, mis oli terve Eesti visiitkaart,” on Lindemann varem Viimsi Teatajale öelnud. “Kumbki neist ei soovinud vastasleeri esindajat külanõukogu esimeheks ning hääletasid minu poolt, mina omakorda endale häält ei andnud – hääletasin Vello Leisi poolt.” 

Aseesimeesteks valiti Enn Vann ja Kalev Peet. Külanõukogu peaeesmärgiks seati valla õiguste taastamine ning arengukava koostamine. Erinevate ülesannete lahendamiseks moodustati komisjone ning lisaks arengukavale hakati koostama põhimäärust. Lindemann on väga tänulik tollasele sekretärile Sirje Saksale, kes oli külanõukogu tööga pikalt kokku puutunud ning talle igatpidi abiks. “Üks inimene ei tee ilmas midagi ära, tähtis on meeskond,” lausus Lindemann. “Meid kõiki visati tundmatus kohas vette ja ujusime koos välja.“'

Esimene vald Harjumaal

Juba esimestel ametisoleku päevadel pandi juhtgrupiga kokku vajalikud materjalid valla õiguste taastamiseks. “Kuigi esimesele arengukavale saime Harju maavalitsuse õnnistuse, ei läinud see ülemnõukogus läbi, sest puudus eelarve. Tollal tuli raha maavalitsusest, külanõukogul polnud oma eelarvet, aga vaatasime siis lakke ja vormistasime nõutud dokumendi,” kirjeldas Ants-Hembo Lindemann.

20. detsembril 1990 taastatigi esimese vallana Harjumaal Viimsi valla õigused. 28. detsembril 1990 anti pidulikul koosolekul Kirovi kohviku punases saalis vallale sellekohane tunnistus, mille üleandjaks oli ülemnõukogu presiidiumi esimehe Arnold Rüütli esindaja Arno Almann. Külanõukogust sai vallavalitsus. 
Esimene vallavalitsus alustas Rohuneeme teel kalatööstuse kõrval eramus, kus jagati nelja tuba. Mõne aja pärast koliti eramajast Pirita lillekasvatuse näidissohvoosi ruumidesse Nelgi teel, kus tööd tehti käsitsi ning sidevahenditest olid olemas vaid lauatelefonid ja faks. Arvutit asendasid trükimasinad ning mobiilsidest ei osatud unistadagi.

Algusaja suurim keerukus oli vallavalitsuse identiteet. Nimelt ei mõistnud suurte ettevõtete juhid, et äsja asutatud vallavalitsusel on erinevalt külanõukogust ka võim ja õigus kohalikul tasandil asju otsustada. See kõik oli uus ja võõras. 

Et kiirabi ei käiks Keilast

Kohalikel omavalitsejatel tuli kohe asuda tegelema tõsiste ja oluliste probleemidega. Näiteks nägi arengukava ette kiirabibrigaadi toomist Viimsisse, sest varem käis see siia Keilast.

Ants-Hembo Lindemann kohtus vallavanemaks saades ka Kirovi kolhoosi kauaaegse juhi Oskar Kuuliga, et teha ühiseid tulevikuplaane. “Olin meelitatud, kui ta mind endale külla kutsus. Mina olin temaga võrreldes poisike ja vaatasin alt üles,” meenutas Lindemann. Tema sõnul oli kohtumisel tunda Oskar Kuuli muret oma elutöö hävinemise pärast. Kirovi kalurikolhoosi uus esimees tahtis Viimsi haigla kinni panna. Palatitest pidid saama üliõpilaste ühiselamu toad. “Viimsisse oli just toodud kiirabibrigaad ja me ei saanud jätta valda arstiabita,” meenutas endine vallavanem. “Kokku sai kutsutud haigla üldkoosolek. Kõik töötajad olid nõus mängu panema sellel ajal kehtinud EVP osakud, ka vald toetas osakutega ning puuduoleva raha eraldas Harju haigekassa, kes oli huvitatud arstiabi säilimisest Viimsis. Haigla sai päästetud.”

1991. aastal hakkas ilmuma kohalik infoleht Viimsi Teataja, mille esimeseks peatoimetajaks oli Hillar Pappel. Avati Viimsi muuseum ja 1992. aastal alustas tööd ka Viimsi raadio. 

1992. aastal Eesti Vabariigis kehtinud toidutalongide ajal suutis vallavanem leida võimalusi, et väikelaste emad saaksid vajaliku piimakoguse ikka kätte. Pirita sovhoosi ruumes asunud sööklas pakuti pensionäridele sooja toitu. “Eks paljud olid pahased, et raiskan raha, aga see kulu ei olnud eelarves väga suur summa ja paljudel oli pärast rahavahetust raske toime tulla,” selgitab Lindemann.

Teistmoodi koolimaja

Üle oli vaja võtta ka Viimsi ja Prangli saare koolimaja. Arengukava nägi ette väikekoolide ehitamist Püünsisse, Tammneeme ja Viimsi alevikku. Lõplikult kerkis kool vaid Püünsisse, mille ehitas firma Wiklar. 

1993. aasta 1. septembri Rahva Hääle esilehe lugu kandis pealkirja “Koolimaja, mis teeb kadedaks”. See oli lugu vastvalminud Püünsi koolist. Leht kirjutas: “Püünsi Algkoolis alustab kooliteed 35 poissi-tüdrukut esimesest kuni neljanda klassini, aja jooksul tahetakse kasvada põhikooliks. Hoone ühes tiivas on lasteaed, sealsetes pererühmades hakkab käima 23 kolme- kuni kuueaastast põnni. Direktor Ardi Paul ei arva sugugi, et üks kool peab olema ainuüksi kool, kus pärastlõunal uks kinni ja rahu majas.” 

Ants-Hembo Lindemanni sõnul muutsid nad väga palju sellel ajal ette nähtud koolide tüüpprojekti. “Me ei tahtnud suuri klassiruume, kus on 30–40 õpilast ning õpetaja nendega tegeleda ei jõua,” märkis ta.

Tiksuv pomm vallavanema teisel ametiajal olid maareform ning nõukogude sõjaväe käes oleva üle 2000 hektari maa ja objektide tagasisaamine. Viimsi vallas paiknes 19 suuremat või väiksemat väeosa, see oli üks militaarsemaid omavalitususi Eestis – Pranglil oli piirivalve, Naissaarel ja Rohuneemes raketibaas, lasketiir Kelvingis, suurtükivägi, kütusebaas ja õlimahutid Miidurannas. Viimases asusid ka nõukogude armee ja nende perede kasarmud. Lindemanni eesmärk oli objektide rahumeelne ülevõtmine. “Me ei soovinud armee hävitustööd ega vara riisumist, sest näiteks Laidoneri muuseum oli ajaloolise tähtsusega, Lubjaküla mäel oli ohtlik keemialadu ning radioaktiivsed ained,” märkis ta. “Kõige ohtlikum olukord oli vahest Miidurannas, kus asus ka interrinde pesa.”

Hooned tervelt sõjaväelt tagasi

Kõige südamlikumalt meenutab endine vallavanem Naissaare ülevõtmist, kus esiti oli suhtumine väga vaenulik, sest sealne Tuulast pärit saarevalvur oli kogu maailmast juba aastaid ära lõigatud ja pidas valla esindajaid fašistideks. Kõik lõppes rahumeelselt ning Naissaare kirik, majad ja klubihoone võeti rahulikult ja purustusteta üle. 

Naissaarele mindi koos president Lennart Meriga. “Miinilao väravas paluti kõik välgumihklid ja tikutoosid hoiule panna. Mina polnud suitsumees ja näitasin tühjad taskud ette,” meenutas Lindemann. “President Meri võttis taskust välgumihkli ja pani selle sama targalt taskusse tagasi. Nõutu tunnimees nõudis reeglite täitmist, kuid kaasasolnud Tallinna ülemus tegi talle selgeks, et tegu on Eesti presidendiga, kel kindlasti pole plaanis raketibaasi õhku lasta.

Sama rahumeelselt läks Laidoneri mõisa ülevõtmine, kus asus NSVL-i Balti laevastiku sidekeskus. Nende ülemustega jäi kokkulepe, et võetakse kaasa vaid seintel olevad kaablid ja kapid. Esmakordsel kohtumisel mõisas paluti tulla otse teisele korrusele ja mitte kõrvale vaadata. “No kuidas me silmad kinni ikka teisele korrusele saime – eks ikka nägime, mis seal oli, aga kõik aknad ja uksed jäeti ette ning eesmärk sai täidetud,” kirjeldab toonane vallavanem.