Elis Rumma – viimsilane päästab maailma lihvmasina, peitli ja pintsliga
Euroopa IT-agentuuris kommunikatsioonitöö väljakutseid seljatav Elis Rumma kiirustab õhtuti koju Viimsisse, et kätte võtta peitel, pahtel ning elada end välja ekstsentrilise lihvmasina peal. Naise suurimaks kireks on täispuidust vanamööbli päästmine, mis ühtlasi on tema panus keskkonnahoidu.
Elis ütleb otse, et on osav mööbli ümberdisainimises ning vajadusel saavad lahenduse väiksemat vaeva nõudvad tisleritööd, millesse panustab rõõmuga ka abikaasa. Antiikmööbli restaureerimise jätab ta üldjuhul spetsialistide tööks ja aitab vajadusel sobiva tegija leidmisel. Ent kui keegi ikka väga soovib oma väärtusliku vanamööbli värskendust just Elisele omasel moel, siis on läbirääkimisteks alati ruumi.
Tekkis praktiline vajadus
Hobi algeid saab tinglikult otsida naise lapsepõlvest, mil tal tuli aegade jooksul erinevates vanavarapoodides koos vanematega veeta lausa pikki tunde. Enamus mööblit jõudis nende koju just sealt. Nüüd käib ta aaretejahil ka koos oma mehega ning eks ole omamoodi vaba aja sisustamise viis seegi.
Esimene katsetus ise mööbli välimust muuta sündis Kohila lähedal maatalus. “Hakkasin oma elu Viimsi poole sättima ning minu ümber oli sel hetkel erakordselt palju vana mööblit, mida ma ei raatsinud ära visata. Näiteks kleebistega kaetud laste voodid, mida vaadates sündiski mõte, et veidi vaeva nähes saab nendele anda uue ilusa välimuse. Mõeldud-tehtud,” meenutab naine oma disainihobi algust.
Toeks erialane haridus
Elis on lõpetanud Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi audiovisuaalse meedia eriala ning täiendanud end kuni magistrikraadini välja organisatsioonikäitumise erialal Tallinna ülikoolis. Juurde on ta võtnud kursuseid sotsiaalmeedias paremaks orienteerumiseks ning tunneb end täiesti vabalt ka kujundusprogramme kasutades. Naine usub, et just osalt tänu sellele taustale suudab ta enda peas luua visuaalse kujutluspildi viimistlusest, mis ühele või teisele ajahambast räsitud mööblitükile kõige paremini passiks.
“Ettekujutus lõpptulemusest lihtsalt kuidagi tekib,” kinnitab varsti pea kaheksa aastat vanamööblit taastanud naine. Ta lisab: “Olen end ka erinevate viimistlusvahendite osas täiendanud, läbinud Tikkurila värvikoolituse ja sadulsepa õpitoad ning hoian end erinevate vahendite ja võimalustega kursis interneti vahendusel. Suureks inspiratsiooniks on muidugi ameeriklaste sotsiaalmeediaplatvorm Pinterest.”
Kui päevatöö puhul kaob tema töö tulemus internetiavarustesse, siis mööblitüki disainimise juures meeldib talle nii valminud tulemuse pikaajalisus kui ka nii-öelda käega katsutavus. “Lisaks on heaks vahelduseks kuvari tagant pääseda ja midagi päriselt oma kätega teha,” leiab ta.
Kust leida väärt mööblit?
Kuigi vanavara jahiretkele on ta vabal päeval nõus sõitma kasvõi Lihulasse, siis lõviosa päästmist vajavast mööblist leiab ta siiski internetist. “Okidoki.ee, Osta.ee ja Facebook on põhilised platvormid, millel silma peal hoian. Kui keegi midagi põnevat postitab, teen oma pakkumise ja loodan, et see on müüjale vastuvõetav,” ütleb ta.
Väga suuri summasid pole Elis nõus vanade mööblitükkide eest välja käima. “Inimesed küsivad kohati üsna palju raha ning kui ma sinna veel tööks kuluva aja ja materjalide kulu liidan, siis läheb see hobi mulle juba liiga kalliks maksma.”
Tema tehtud töid näeb Facebookist lehel Isemoodi mööbel, kust saab neid soovi korral ka osta. “Vanamööblile uue välimuse andmine on siiski rangelt hobi ning müügitulu läheb uute esemete ning materjalide peale. Pealegi poleks mul kõiki neid valminud projekte kuskil väga pikalt hoidagi.”
Võtab vastu ka pakkumisi
Kui keegi soovib oma kodus seisvale täispuidust mööblile uue välimuse anda, siis võib läbi Facebooki Elis Rumma poole julgelt pöörduda. “Kui minu nägemus sobib, lööme käed ja läheb tööks,” lubab ta. “Minu meelest tasub uue ostmise asemel vana taastada, sest suurem osa poes müüdavast taskukohasest mööblist on valmistatud puitlaastplaadist, mis on oma omadustelt täispuiduga võrreldes pigem kehvema vastupidavusega ning erinevate vigastuste korral pole seda enam võimalik nii-öelda uueks teha.”
“Mul oli üks tore koostöö, mille raames muutsin lihtsate vahenditega ilusaks terve toatäie antiikmööblit. Inimene oli teinud oma kodus uue remondi ning oli väsinud sellest küll ilusast, kuid pruunist mööblist. Sisuliselt oli ta valmis selle ära müüma,” paotab Elis. “Õnneks ristusid tema teed enne seda lõplikku otsust minuga ning saavutasin oma tööga tulemuse, mis inimest heas mõttes üllatas.”
Kõige meelsamini töötab naine männipuidust mööbliga ning eriti suur huvi on Elisel vanade kummutite vastu. “Mänd on kergesti töödeldav ja sellest valminud tooted on hinnaskaala soodsamas otsas. Samas esteetilises mõttes ei pruugi oksakohtadega esipaneelid olla inimeste suured lemmikud. Samas on võimalik seda kõike väga lihtsate vahenditega muuta. Julgustan inimesi Pinterestist inspiratsiooni ammutama ning olen vajadusel olemas nii nõu kui ka jõuga.”
Tegutseb väikselt, unistab suurelt
Kuna Elisel jääb muude toimetuste kõrvalt hobidisainiks väga mõõdetud aeg, siis hoiab ta esialgu madalat profiili. “Mul pole korralikku eraldi tööruumigi, lihtsamad ettevalmistustööd teen õues ning disain valmib sõna otseses mõttes sauna eesruumis. Eraldi ruumi rentimisele ja töökoja sisustamisele olen erinevatel hetkedel mõelnud ja isegi võimalusi uurinud, aga momendil ootab see kõik veel oma aega.”
“Mul on Rootsis üks hea koostööpartner, kelle juurest on Eestisse jõudnud nii mõnigi tore mööblitükk. Enne koroonapandeemiat oli mul isegi suurem plaan siin oma pood avada, aga see jäi katki. Kasutatud mööbel on seal oluliselt parema hinnaga.”
“Ettevõttel ReFurn on üle Rootsi mitmeid poode, kus nad pakuvad lisateenusena mööbli ümberdisainimist. Kui sulle mõni ese meeldib, aga näiteks värv ei sobi, saad selle lasta oma interjöörile sobivamaks muuta. Minu meelest on see väga äge idee,” tunnistab Elis.
Nagu kingadeta kingsepp
Osavnäpust disainer naerab, et kuigi talle puitlaastplaadist mööbel ei meeldi, siis oma kodu täispuidust valminud esemetega sisustamiseni on veel pikk tee minna. “Olen nagu see kingsepp, kellel pole kingi. Kuidagi on nii läinud, et alati on vaja kedagi teist aidata, enda asjadeni väga ei jõua. Samas olen oma kodus mitmele mööbliesemele uue kuue andnud, sealjuures ka vanale trepile ning eks ma vaikselt ka selle poole püüdlen, et neid rohkem korda teha.”
Marta Vasarik
Viimsi Teataja kaasautor