Tarkuse taganõutamisest
Tarkusepäev on seljataha jäänud ning õppetegevus koolides ja ülikoolides hoogu kogumas. Jagatakse teadmisi ja kogemusi, et lastel ja noortel aidata kasvada elu ja maailma toimimist hästi tundvateks inimesteks. Laiemas plaanis võikski seda ehk nimetada tarkuse taga nõudmiseks, tarkuse kogumiseks.
Mis on aga see tarkus, mida me taga nõutame ja üheksa kuu vältel aastas koolides lastelegi manustada püüame? See on ehk mõttekoht, kus tasub veidikene mõtiskleda tarkuse olemuse ja selle olulisuse üle meie päevades.
Eesti Keele Instituudi Sõnaveebi kohaselt tähendab sõna tarkus järgmist: tarkus on teadmised, oskused, kogemused, omandatu, õpitu; ning sünonüümideks on arukus, mõistus, intelligents, intelligentsus, vaimuteravus, teadmised, teadmine või harvemini ka õpitu, aru, nutikus või taip. Seega võiks ju kõige laiemas vaates tarkusena mõistagi kõike seda, mida inimkond aastatuhandete jooksul on teada saanud maailma ja elu olemusest siin maamunal. Samas kitsamas vaates võib see tähendada tarkuse kogumise teel esimesi samme tegevale lapsele seda, et ta mõistab, mille poolest erineb a-täht ä-st.
Nõnda ongi ka tarkuses ja selle kogumises väga palju suhtelist ning määramatul hulgal loomingulisust, sest lõpptulemusena vormib iga inimene kogutud teadmistest ja kogemustest oma arusaamiste ja veendumuste süsteemi. Ja alles siis, kui see on kuju võtmas, on võimalik tarkust kasutada omadussõnana inimese kohta, kellel on terviklik või ehk isegi peaaegu et täiuslik nägemus sellest, mis on see elu inimesel siin maailmas.
Inimene on oma loomuselt aga parajalt laisk, nii et ega liiga suurt ja avarat vaadet ei oska ta väärtustada, sest selleni jõudmine eeldab suurt pingutamist. Nii piirdutakse sageli vaid endale meelepäraste teadmiste kokku korjamisega ja nendest tulenevalt siis ka oma maailmavaate väljakujundamisega. Selliselt võib aga arusaamine ümbritsevast jääda väga ahtaks ja siis on konfliktid ümbritsevaga kindlasti kerged tekkima. Püüdes seda vältida, on ühiskondades välja kujunenud väärtused, millest lähtudes kujundatakse oma elu reegleid seadustega määratledes. Seaduste puhul on aga alati vääriti mõistmise oht ja ikkagi tekivad konfliktid. Sest alati leidub neid, kes arvavad end olema võrdsemast võrdsemad.
Kuidas aga võiksime me jõuda selleni, et ühiskond saaks harmooniliselt toimida nõnda, et kellegi huvid ei oleks üle kellegi teise omadest ja samas kõik võiksid tunda elust rõõmu just sellisel määral, nagu nende süda seda igatseb?
Milline on tõeline tarkus?
Me teame, et juriidilises vaates seaduste mittetundmine ei ole mittemingisuguseks vabanduseks, kui seaduse vastu on eksitud. Inimestena kipume aga me paljudel juhtudel elu aluseks oleva korra mitte tundmist ikka vabandusena välja tooma, kui midagi pole õnnestunud nii, nagu võiks. Või ka arvame, et mis see minu väikene keskkonna reostamine ikka teeb, küll loodus selle silumisega toime tuleb. Aga kas ikka tuleb, kui looduse elurütmi segamine muutub süstemaatiliseks ja regulaarseks?
Vahel küll näib, et inimkond on juba piisavalt tarkust kokku kogunud, sest tehnoloogilises vaates on eriti viimase 100 aasta jooksul olnud areng hüppeline. Kuid see hüppeline areng on kaasa toonud hoopiski selle, et üüratuks paisunud inimhulk on mõjutanud maailma toimimist nõnda palju, et tasakaal, millel meie kliima ja looduse toimine on püsinud, on tugevasti häiritud.
Seega siis veel üks küsimus, kuidas me võiks jõuda tarkust kogudes sinnamaani, et me suudaks seda tasakaalu taastada? Kuna aga mugavustes ja heaolus ei soovi keegi järeleandmisi teha, siis mõeldakse välja üha uusi uuendusi, mis pigem kruvivad pinget üha juurde.
Üheksa korda mõõda
Tarkuse juurde tagasi jõudes tulebki meil tõdeda, et tõeline tarkus on midagi oluliselt enamat kui pelgad teadmised ja kogemused. Tõelises tarkuses on väga oluline tunnetuslik pool, mille läbi inimene adub teadmiste sobitumist suuremasse pilti. A ja ä erinevus on esmapilgul täppide olemasolu ä-l, kuid a ja ä häälik kõlaliselt on oluliselt erinevamad.
Nii ongi võimalik kõike näha ja vaadelda väga erinevate nurkade alt ja vaadetes. Ja kuigi me oleme füüsilist maailma harjunud nägema eelkõige kolmemõõtmelisena, siis on ka selle maailma toimimises väga palju seda, mis jääb nendest mõõtmetest väljapoole. Osasid nähtuseid on võimalik mõõta ja mõista, aga on ka palju seda, mida inimkond senimaani ei oska kuidagi lahti seletada ja enda jaoks seepärast ka mõtestada. Ja kuniks ei suudeta nii mõndagi olulist teemat adekvaatselt määratleda, tuleks nendest tulenevad otsused ootele jätta. Sest aeg annab nii mõneski asjas arutlust ja selgust, kui on kannatlikkust oodata.
Seega on tarkuse osaks ka kannatlikkus ja tasakaalukus, mis tänapäeval küll väga hinnatud ei näi olema, kuid millede olemus ja vajalikkus sellest siiski ei sõltu. Ütleb ju vanasõnagi: „Üheksa korda mõõda ja üks kord lõika!“ See väljendab tarvidust paljudel juhtudel olla kannatlik tasakaalu säilitamiseks. Lahendused ja selgus ei pruugi kohe saabuda.
Kõike seda võikski kokku võtta soovina, et meil oleks sel uuel tarkuse taga nõutamise ja töötegemise hooajal arukust, mis aitab meil küll edasi pürgida. Kuid nõnda, et toetamas on seda pürgimist väärtused, mis on inimkonda hoidnud õigel teel aastatuhandeid. Tarkuse osaks on oskus vaadata minevikku ja õppida sellest, mis olnud. Ainult nõnda saame edasi pürgida loodu tasakaalu liigselt häirimata. Kasusaamine võib olla ahvatlev, kuid kasu võib kiirelt pöörduda ka kahjuks. Palju olulisem on hoida ja hoolida, ühiskonnana üheskoos kasvada tarkuses.
Mikk Leedjärv
EELK Viimsi Püha Jaakobi kiriku vaimulik
Foto: Mikk Leedjärv