ARVAMUSLUGU: Mõttekas või mõttetu
Mulle meeldib rääkida mõtetes iseendaga, tekitades tunde, nagu pesitseks minus Teine Mina, hoopis teistsuguse olemise ja maailmanägemisega. See Teine Mina sarnaneb mu kujutlustes idamaalasega, kelle tähelepanu on suunatud tervikule, mitte üksikasjadele, ja kes lahendab probleeme, keereldes ümber nende keskpunkti seni, kuni tuum lõhki läheb.
Me jalutame koos Teise Minaga Haabneemes Heki teel. Mõned aastad tagasi sai see tee endale uue välimuse. Kahel pool sõiduteed sirutuvad hekkidest välja puud, nende hulgas ka sihvakad haavad – Haabneeme aleviku „ristiisad“, mis oma tuulehoogudes ja päikesesäras võbelevate lehtedega möödujate pilke püüavad. Enne, kui Heki tee Kesk teeks muutub, on kõnnitee ja sõidutee vahelisele alale paigutatud pingid.
Stopp! Mu seni harmooniliselt liuelnud mõtetesse tekib ebakõla. Ma jalutan sellel teel peaaegu iga päev, aga pole kunagi näinud, et nendel pinkidel keegi istuks. Mitte kunagi! Mitte keegi! Ja miks peakski kellelgi tekkima tahtmine istuda nendel pinkidel ja hingata sisse sõiduteel vuravate autode heitegaase? Kas tõesti planeerijad arvasid, et just siin on õige paik pinkidele? Aga siin nad ju on. Miks siis?
Tahtmatult hakkan ma pinkide asukohale õigustusi otsima. Midagi pidi maastikukujundajatel ju mõttes olema. Võib küll olla, et neile meenus möödunud sajandi keskpaiku kõlanud laul, milles kordusid sõnad: „On ju kõigil meil üks tänav, pink ja puu, mida aeg hoiab meeles...“ See 1971. aastal Eurovisiooni võidu Monacole toonud prantsuse laulja Josiane Grizeau, esinejanimega Séverine laul «Tänav, pink ja puu» (muusika Jean-Pierre Bourtayre, sõnad Yves Dessca) vallutas 1970. aastate algul Heldur Karmo tõlkes ja Heli Läätse esituses eesti publiku südamedki.
Võib-olla. Aga millegipärast ei istu siin ükski vanur, et möödunud aegu meenutada, ega pole ma siin näinud ka noorurite-paarikesi kaelakuti kudrutamas. Küllap meeldib nii ühtedele kui ka teistele rohkem mõni möödakäijate pilkude eest varjatumas paigas olev pingike. Auto heitegaasidest rääkimata.
Ma oleksin jäänud nende sõidutee kõrval olevate pinkide otstarbekuse suhtes oma arvamuse juurde, kui mitte Teine Mina ei oleks mulle meelde tuletanud, et probleemi tuum pole veel lõhki läinud. Peab ju olema mingi tõsisemalt võetav vajadus, mis nendele asfaldisse kinnikruvitud pinkide olemasolule mõtte annab. Arutlusmängule jätku otsides vaatasin ma oma jalgade ette kõnniteele ja märkasin, et mu kingapael oli lahti tulnud. Pidasin aru, kas püüda need ühel jala seistes kinni siduda või teha seda kükitades, aga siis nägin ma paari sammu kaugusel pinki ja selle kõrval seisis Teine Mina. Mu ajust käis läbi plõksatus. Pink oli oma abikäe välja sirutanud.
Kui ma pingil istudes kingapaelu kinni sidusin, vaatas Teine Mina mulle rahuloleva näoga otsa. Ta ei öelnud midagi, aga tema näkku oli kirjutatud lihtne tõde, mille otsimisele ma asjatult aega olin kulutanud: „Esmapilgul mõttetuna tunduvates asjades on sageli mõte ka sel juhul, kui neid ka kunagi vaja ei lähe. Nad loovad kindlustunde tundmatu tuleviku ees.“
Agu Sisask
japanoloog