Illar Lemetti: Minister röövretkel

Valitsuse koalitsioonilepingus on regionaalpoliitikat puudutav osa, kus muuhulgas lubatakse suurendada kohalike omavalitsuste finantsautonoomiat, tasakaalustada nende tulubaasi ja vaadata üle kohalike omavalitsuste ning keskvalitsuse ülesannete jaotus ja rahastus.

Loogiline on eeldada, et regionaalministeerium oleks pidanud alustama kõige viimasest punktist ehk ülesannete jaotuse ja rahastuse ülevaatamisest ning kõigepealt oleks jõutud arusaamisele, kas praegune olukord on omavalitsuste suhtes õiglane või mitte.

Tegelikult on muidugi ka praegu teada, et omavalitsusi on järjest koormatud uute kohustustega, aga raha nende täitmiseks pole piisavalt eraldatud. Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus esmajoones just selle tõttu on paljud omavalitsused sattunud raskustesse.

Mida nähakse lahendusena? On selgunud, et juba koalitsioonilepingu sõlmimise ajal lepiti kokku, et osadelt omavalitsustelt võetakse teatud mahus raha ära ja antakse teistele. Kas sellele otsusele eelnes mingi analüüs või peeti nõu omavalitsusjuhtidega? Mina ei ole sellist analüüsi näinud ega ole kuulnud, et nõu oleks peetud.

Seega sisulisi analüüse ei peeta tegelikult oluliseks ja nendest hoidutakse isegi siis, kui nende tegemises on kokku lepitud. Muidu ju selguks, et omavalitsusi, millede eelarvet oleks võimalik oluliselt vähendada ilma, et kannataks nende võimekus osutada vajalikke teenuseid, ei olegi olemas. Raha aga paljud omavalitsused juurde vajaksid ja selle leidmiseks tuleks otsida muid lahendusi.

Mida siis tuleks omavalitsuste toimetuleku tagamiseks teha? Olgu see riigi, kohaliku omavalitsuse, perekonna või üksikisiku tasandil, reeglid toimetulekuks on lihtsad: me peame jõukust juurde looma ja me ei tohi endale võtta ülejõukäivaid kohustusi.

Omavalitsuste toimetuleku eest vastutav regionaalminister Madis Kallas aga arvab, et rikkuse kasvatamise asemel tuleb tegeleda hoopis loodud väärtuste ümberjagamisega nii üksikisiku kui ka omavalitsuste tasandil ja seda veel kordades suuremas mahus, kui koalitsioonilepingu sõlmimisel kokku lepiti.

Postimehe vahel ilmuvas ajalehes Maa Elu, täpsemalt selle 21. detsembri numbris vastab regionaalminister ajakirjaniku küsimusele oma unistuste kohta, et „maksustada tuleb seda, kust on midagi võtta“. Ta soovib muuta kohalike omavalitsuste rahastamise mudelit niimoodi, „et Tallinnal ja Tartul oma ümbruskonnaga maksusüsteem mõnevõrra muutuks, et kahanevad piirkonnad saaksid raha juurde. Et me ei lepiks olukorraga, kus maapiirkonnad jäävadki tühjaks ja paneme seal koolid kinni, peame selle vastu võitlema“. Veel usub minister, „et Rae ja Viimsi inimesed on valmis ütlema, et meil on hoopis teised palgad ja oleme valmis panustama väikeste maakohtade ja maakoolide heaks. Kõik me ju oleme mingi maapiirkonnaga seotud“.

Mida me sellest välja loeme? Esiteks justkui seda, et maapiirkonnad ei oleks viimase 30 aasta jooksul tühjenenud, kui juba varem oleks tuldud selle peale, et osade Harju- ja Tartumaa omavalitsuste maksulaekumised võiks ümber jagada. Nii see muidugi ei ole. Midagi ei ole öeldud aga selle kohta, et regionaalministeeriumil on igal aastal kasutada sadu miljoneid eurosid (alates 2000. aastast on PRIA välja maksnud üle 5,3 miljardi euro) erinevate fondide vahendeid ja just selle rahaga peaks hoidma elu maal. Ja ei sõnagi sellest, et näiteks Tallinnaga piirnevatel omavalitsustel ei ole juurdepääsu paljudele investeeringumeetmetele või siis on omaosalus nende jaoks arutult kõrge. Nii on mõnedesse piirkondadesse ehitatud koole ja lasteaedu, kus pole lapsi ning Harjumaal on lapsi, kellele ei jätku lasteaia- ja koolikohti. Sõnagi ei ole öeldud ka selle kohta, et nii nagu riik ise elab, nii on ta ka omavalitsusi sundinud juba pikka aega elama üle oma võimaluste: seaduse jõuga pannakse omavalitsustele järjest uusi kohustusi, aga raha ei eraldata piisavalt. Ometi ütleb isegi põhiseadus (§ 154), et “Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.“

14. detsembril saatis regionaalminister kohalikele omavalitsustele kirja, millele palus vastata hiljemalt 10. jaanuaril. Miks oodati vastust nii kiiresti ja just pühade ajal? Näilise kaasamisprotsessi korraldamises me ju ministrit ometi ei kahtlusta? Või on siiski tegemist mänguga – vaatamata sellele, et ministri ettepanekuid toetas väiksem osa omavalitsusi ning vastu oli ka Eesti linnade ja valdade liit, ei ole minister oma retoorikast ning plaanidest loobunud.

Omavalitsustelt küsiti muuhulgas, et „Kas toetate omavalitsustele pensionituludelt ja üksikisiku muudelt tuludelt laekuva tulumaksumäärade ühtlustamist (2024. aastal vastavalt 2,5% ja 11,89%), ettepaneku kohaselt oleksid mõlemad 2027. aastast 10,05%?“

Nendest protsentidest on ehk raske aru saada, kuid Viimsi valla näitel tähendaks see, et kui 2024. aasta eelarves on vastavate maksude laekumiseks kavandatud 44 miljonit eurot, siis 2027. aastaks kavandatud valemit rakendades oleks see summa alla 40 miljoni euro. Maksutulusid kavandatakse vähendada vähemalt 4,2 miljonit eurot aastas! Saadetud ettepanekus püütakse näidata, et aastate jooksul eelarve ikkagi suureneb, sest palgad ja seega ka tulumaksulaekumine jätkavad tõusmist. Nii see muidugi ongi, aga täpselt samas tempos või veelgi kiiremini suurenevad ka omavalitsuste väljaminekud (sealhulgas maksutõusude tõttu) ja kasvab investeerimisvajadus (kasvõi näiteks hoonete energiatõhusaks muutmise nõude täitmisel). Samas mõistetakse, et vähendatud eelarvega ei ole võimalik omavalitsustel toime tulla ja midagi pakutakse ka asemele. Nimelt maamaksu tõstmist nendes kohalikes omavalitsustes, mille finantsolukorda kavatsetakse halvendada. Viimsi näitel tähendaks see tekkinud puudujäägi korvamiseks rohkem kui kolmekordset maamaksu tõstmise vajadust. Mida sellisest soovitusest arvata?

Kuna eelarve oluliselt väheneks, siis muutuks võimatuks vajalike investeeringute tegemine ja lisanduksid järgmised omavalitsused, kes finantsiliselt toime ei tule. Mõiste „omavalitsuse finantsautonoomia“ kaotaks igasuguse sisu, kui sellest tänaseks veel midagi alles on jäänud.

Kui proovida veelkord hästi lihtsalt sõnastada, siis minister on teinud ettepaneku omavalitsuste maksulaekumised ümber jagada niimoodi, et mida noorema rahvaga (suurema maksumaksjate arvuga) ehk mida lasterikkam omavalitsus, seda rohkem raha ära võetakse.

Lasterikaste omavalitsuste kulud on aga erinevad väheneva rahvastikuga valdade ja linnade omadest. Omavalitsusele kohustuslikud või muul moel möödapääsmatud kulud (lasteaiad, koolid, huviharidus, bussiliiklus, mänguväljakud, noortekeskused, ennetusprogrammid, noorte sporditegevused jms) on lasteaia- või koolilapse kohta kordades suuremad kui teiste vanuserühmadega seotud väljaminekud.

Seega on ministri ettepanekul otsene mõju laste kasvatamiseks vajalike tingimuste loomisele piirkondades, kus elab palju noori inimesi ja see kavatsus mõjutab negatiivselt niigi madalat sündimust Eestis.

Kuna minister on saarlane, siis ta ilmselt ei solvu, kui võrdlen tema tegevust viikingite omaga. Viikingid nagu muidugi ka paljud teised tolleaegsed rahvad leidsid samuti, et võtta tuleb sealt, kust midagi võtta on. Nii korraldati röövretki ja ei hoolitud sellest, milliseks kujunes röövitud inimeste saatus. Nüüd soovib minister samuti tulusid ümber jaotada, aga läbi maksude. Ja on tulnud oma ettepanekutega välja analüüsimata, kuidas tulevad peale eelarve kärpimist toime sellest mõjutatud omavalitsused. See näitab hoolimatust.

Hoolimatu mõnede omavalitsuste suhtes ei tohi aga minister olla. Niimoodi käitudes ei tegutse ta riigimehena, kes oma ametikohustustega peab vastutama kõigi omavalitsuste hea käekäigu eest.

Regionaalminister otsib võimalusi raskustesse sattunud omavalitsuste aitamiseks ja see on möödapääsmatult vajalik tegevus. Puuduolev rahasumma ei tohiks olla nii suur, et seda ei ole võimalik riigieelarvest leida. Või, kui ei ole, siis veelkord, tuleb lõpetada üle jõu elamine – omavalitsustele ilma rahalise katteta kohustuste panek.

Milleks loodi Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ning vastava ministri ametikoht? Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi põhimääruses on öeldud, et ministeeriumi valitsemisalas on muuhulgas maaelu poliitika, põllumajanduspoliitika, regionaalpoliitika ja -arengu, kohaliku omavalitsuse poliitika ja kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise poliitika ning riigisisese ühistranspordipoliitika kavandamine ning elluviimine ja ettevõtluse regionaalse arengu ja investeeringute korraldamine. Seega kogum tegevusvaldkondi, millede edukas juhtimine peaks tagama maaelu säilimise.

Kogu selle poliitika elluviimiseks on ministeeriumile ette nähtud sajad miljonid eurod, aga omavalitsustele on vahendid ette nähtud väga piiratud nimekirja ülesannete täitmiseks. Kuidas siis sai minister tulla mõttele, et maapiirkondade asustatus sõltub nendest loetud miljonitest, mida nüüd mõnedelt omavalitsustelt ära võtta soovitakse?

Ministeeriumi tegevuse üheks põhimäärusest tulenevaks eesmärgiks on aidata kaasa kohalike omavalitsuste võimele korraldada ning juhtida kohalikku elu. Minu arusaamist mööda on silmas peetud kõiki omavalitsusi. Kuidas saab minister sel juhul välja tulla ettepanekuga tunduvalt halvendada valitud omavalitsuste toimetulekut?

Kui tohib soovitada, siis esimese asjana tuleks ministril endale selgeks teha, millised on sisulised võimalused omavalitsuste toimimise efektiivsuse suurendamiseks. Tegelikult on need võimalused ka praegu ilmselt teada, aga nendega tegelemine eeldab hoopis suuremat jõupingutust, kui rahade ühest taskust teise tõstmine. Väga olulist kokkuhoidu oleks võimalik saavutada, kui riigi poolt erinevaid infotehnoloogilisi arendusi tellides mõeldaks kohe ka kohalikele omavalitsustele. Kui väikestel omavalitsustel aidataks korraldada ühishankeid, kui seda vajavatele omavalitsustele pakutaks finantsnõustamist, kui töötataks välja kahaneva rahvastikuga piirkondade toimemudelid ja asutaks neid ka ellu viima, kui ei suhtutaks negatiivselt omavalitsustesse, kes teevad näiteks pingutusi koolivõrgu korrastamiseks, kui omavalitsustele ei pandaks järjest uusi ilma rahalise katteta kohustusi jne. Kindlasti tuleb analüüsida ka seda, kuidas täiendavalt kasutada erinevate fondide raha maapiirkondades vajalike investeeringute tegemiseks ja seeläbi vabastada omavalitsuste olemasolevad eelarvelised vahendid jooksvateks kuludeks. Kindlasti tuleb vaadata ka tulevikku ja tagada võimalus kasutada EL-i vahendeid maapiirkondade arenguks edaspidigi. Kuidas seda teha saaks, kirjutas Postimehes Raul Eamets.

On arusaadav, et pikemaajaliste ja toimivate laheduste leidmine vajab erinevate ministeeriumite väga head koostööd – selle korraldamiseks aga regionaalministeerium ju ilmselt loodigi.

“Meil ei ole ka alternatiive, et kui ma lihtsalt pealt vaataksin, siis ma ütlen, et siis ministrina ma peaks mingit muud tööd tegema,” ütles regionaalminister ühes intervjuus. Täiesti õige – minister lihtsalt ei ole aru saanud, et tema praegused ettepanekud ongi pealtvaatamine ja oleks aeg alustada tegevustega, mis omavalitsustele ka tegelikult pikemaajalise rahalise stabiilsuse toovad.

Võimalusi on palju, kui sellele ainult mõelda. Millegipärast on aga valitud röövretk ja praegu veel toime tulevate omavalitsuste elanike karistamine.

Illar Lemetti
Viimsi vallavanem

See lugu ilmus Postimehe arvamusportaalis 1. veebuaril 2024. LINK