Diplomaadist koduvalla koolmeistriks ja kirjastajaks

Kui Pille Toompere Tartu ülikooli lõpetas, asus ta aastal 1990 tööle saksa keele õpetajana Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumis. Maailm üha avanes ja Eesti riik vajas ehitamist ning nii leidis ta end peatselt välisministeeriumi ridadest, jäädes diplomaatiasse lausa veerandsajandiks. „Mul oli privileeg teenida Eesti Vabariiki meie suursaatkondades Viinis, Berliinis ja Helsingis,“ sõnas täna Viimsi koolis saksa keele õpetajana töötav Toompere.

Otsustasite teha oma senises karjääris kannapöörde ja uuesti kooli tööle minna. Miks nii?
Ehk ma olen tegelikult oma peas pikalt mänginud mõttega seista korra veel õpetajana klassi ees. Ja kui ühel ilusal päeval kaks aastat tagasi avastasin, et meie koduvalla kool, Viimsi kool, otsib saksa keele õpetajat, tuli arusaam, et nüüd on aeg. Et kui ma nüüd seda sammu ära ei tee, siis ei tee ma seda kunagi. Ehk ma tegin oma elu suure unistuse tõeks – olla veelkord elus õpetaja.

Kuidas Teid ministeeriumist tulema lasti?
See on üks muhe lugu. Vastupidiselt minu hirmule, et mida mu Hiiobi sõnumi peale kostetakse, sattus kantsler mõttest tõelisse vaimustusse. Õpetajaks! Ja pakkus mulle heldekäeliselt kolme sabatiaastat. Nii et tehniliselt võttes on mu töökoht välisministeeriumis alles. Leppisime kokku, et tulen kolme aasta pärast ja ütlen ausalt, kas jään või lähen. 

Kas jääte või lähete?
Iga koolis oldud päevaga on üha raskem mõelda sellest, et peaksin õpetajaameti taas diplomaadiameti vastu vahetama. Kui väike inimene veel klassiukselt tagasi jookseb, sulle käed kaela ümber paneb ja „aitäh, õpetaja!“ sosistab või siis oma pisikesest määrdunud peost sullegi ülessulanud šokolaadikommi pihku poetab – kuidas sa siis ütled sellele väikesele inimesele, et tegelikult panen ma kohe varsti jälle siidisukad ja kõpsukingad jalga ning lähen tagasi täiskasvanute maailma, täiskasvanute mänge mängima. Ei ütle ju! Elu on mulle nii palju andnud, mul on olnud õnn nii palju näha ja kogeda. Tunnen, et nüüd on minu kohus midagi ühiskonnale ka vastu anda. Ja kus oleks seda parem teha kui mitte koolis.

Aga kaalukausi teisel poolel on suur ja avar maailm, olukorrad, kus sulle otsa vaadates mõeldakse ja öeldakse „Eesti“. Ehk sul on õigus ja kohustus olla Eesti nägu ja hääl. See on piiritut pühendumust ja oma riiki jäägitut uskumist nõudev töö, aga ka unikaalne ja kordumatuid kogemusi pakkuv tee. Nii et lõplik otsus emma-kumma kaalukausi kasuks ei saa kerge olema.

Töötasite esimest korda õpetajana ligi 30 aastat tagasi. Milline on tänapäeva kool?
Kuulun nende kilda, kes usuvad, et inimene kui selline oma põhiolemuselt ei muutu. Ehk laps on laps ja pole vahet, kas ta on laps praegu, kakssada aastat tagasi või kaks tuhat aastat tagasi. Ikka on rõõm ja kurbus, nutt ja naer, tehakse koolipoisikoerust ja kiputakse maha kirjutama. Tootsid ja Teeled tembutavad nii nagu ennegi, mis sest, et neil Tamasseri raudade asemel mobiiltelefonid mänguasjadena pihus on. Lapsel peab ikka mõni mänguasi pihus olema.

Aga kui konkreetselt Viimsi koolist rääkida, siis see on üks äraütlemata äge koht. Koolil on noor, edumeelne ja lõpmata ärgas juhtkond, haridusvankrit veetakse sellise hooga, et liitekohtadest ragiseb. Äge! Teiseks naudin tohutult õpetajale jäetud akadeemilist vabadust – ise otsustad, kuidas Jütsid-Juhanid asjad selgeks saavad. Ehk peenema pedagoogika keeles: naudin võimalust olla ennastjuhtiv õpetaja. 

Kes on õpetaja?
Ma siiralt usun, et õpetaja suurim roll on olla eeskuju. Õpetaja isiksus, väärtushinnangud, elus kogetu on olulised. Laps kasvab ise. Enamasti me suurt ei mäleta, mida koolis konkreetselt õpitud sai. Aga oma õpetajaid mäletame me elu lõpuni. Minu veendumus on, et õpetaja on ennekõike intellektuaal. Ma siiralt pelgan neid peeneid metoodika-didaktikameistreid, kes kogu aeg õpetajate „tööriistakohvritest“ ja „tööriistadest“ jutlustavad. Minu meelest on see asendustegevus, selle asemel, et rääkida sisust – Õpetajaks olemisest. Ja justnimelt õpetajaks suure algustähega.

Mina püüan olla eeskujuks ja panna oma õpilasi õppimist kui sellist armastama. Küll siis kõik muu ka tuleb.

Mida arvate täielikule eesti keelsele õppele üleminekust?
See oleks pidanud ammu tehtud olema. Teistes riikides töötamine ja elamine annab paljudele asjadele uue vaate. Meie naaberriigis Soomes näiteks õpivad kõik eesti lapsed soomekeelsetes koolides (ja neid lapsi on oi kui palju!) ja Saksamaal saksakeelsetes koolides. Jutt, et vene emakeelega laps ei saa eesti keeles õppida, sest metoodikat ei ole, ajab hobused ka naerma. See on sama ogar, kui öelda, et vene emakeelega inimestele ei saa eesti kirurg pimesooleoperatsiooni sooritada, sest metoodikat ei ole.

Maailm on keeleõppe metoodikaid otsast otsani täis. Kõik, kes keelte õppimisest ja õpetamisest midagigi teavad, on sellega kursis. Vali, mida soovid.

Osalesin suvel Saksamaal mitmekeelsusele pühendatud seminaril. Külastasime kooli, kus 90% õpilastest on migratsioonitaustaga. Ja nad kõik saavad hakkama! Ühe klassi seinal oli näiteks kuusteist erinevat tunniplaani – vastavalt sellele, missugune on kellegi keeleoskus. Ja kui siia juurde lisada veel sõjatraumad, kirjaoskamatus, erinevad usulised tõekspidamised, siis võiks küll öelda, et meie ees seisvad ülesanded eestikeelsele õppele üleminekul on sellega võrreldes kukepea.

Missugused on mitmekeelsusega seisud Viimsi koolis?
Arvan, et Viimsi kool võiks olla lõimumise musternäide. Meie 1300 õpilastest kõneleb kodukeelena 20–30% mõnd muud keelt kui eesti keel. Eelmisel sügisel uurisid lapsed Euroopa keeltepäeva raames välja, et kokku osatakse koolis (õpetajad kaasa arvatud) kõnelda kolmekümmend keelt! Kas pole see iseenesest kõnekas fakt?

Võõrkeelerühmades on muu emakeelega õppurite osakaal veelgi suurem – vaat et pooled. Ja kui sinna lisada veel muudes riikides koolid käinud lapsed, on pilt üsna värvikas. Aga selline olukord tuleb õpetajana enda kasuks pöörata! Mina kordan oma õpilastele pidevalt, et iga keel on rikkus. Katsun kõiki keeli, mida ise oskan või lapsed oskavad, õppetöösse sisse tuua ja nõnda võrdlusi ja paralleele tekitades maailmapilti avaramaks muuta.

Üks asi on aga viltu ja see on riigipoolne pikaaegne tegematajätmine. Nimelt muu kodukeelega lastele nende emakeele (või siis isakeele) tundide võimaldamine. Meil istuvad vene kodukeelega lapsed vene keele võõrkeeletundides. Ja see on nüüd küll täieliku tobula musternäide. Soomes, mida me endile lähiminevikus nii tihti eeskujuks oleme seadnud, on igal lapsel õigus kahele emakeeletunnile nädalas, olgu tema emakeel siis milline tahes. Hetkel on Soomes ametis arvukalt Eestist pärit emakeeleõpetajat, kes sõidavad üle Soome ringi, sest igal eesti lapsel on õigus kahele eesti keele kui emakeele tunnile nädalas. Vaat see tuleks meil kibekiiresti ära teha – võimaldada igale lapsele emakeele õpet. Küll siis ka suhtumine riigikeele õppimisse paraneb.

Lisaks õpetajaametile olete ka tõlk ja juhite kirjastust.
Jah, nii on. Kui olen hommikul koolimajas õpetamise rõõmu kätte saanud, siis õhtuti tegelen n-ö päris saksa keelega – loen ja tõlgin.

Minu pikaaegne huvi on baltisaksa kultuur ja kirjandus. Käisime sõpradega suvel Lõuna-Liivimaal ehk tänases Põhja-Lätis mõisatuuril. Uskumatult põnev ja maailmapilti rikastav reis. Minu tõlkes on nüüdseks ilmunud kolm baltisaksa raamatut, neljas on töölaual järge ootamas. Esimene raamat „Kallis Renata“ on Tartu romaan, tegevusajaks I maailmasõja eelõhtu. Teine raamat „Iluküla“ tegevus toimub II maailmasõja eelõhtul. Raamatu tegevuspaiga prototüübiks on Põllküla mõis Paldiski lähedal. Ja viimane tõlkeraamat, 1852 ilmuma hakanud „Balti visandid“, annab edasi värvikaid pilte 19. sajandi Liivi- ja Eestimaast. Kui kaks esimest raamatut said tehtud koostöös kirjastusega Eesti Raamat, siis viimase raamatu jaoks asutasin juba omaenese kirjastuse – kirjastuse Bertram.

„Balti visandite“ tekstid  ootasid eesti keelde panekut 170 aastat. Miks just nüüd seda teha otsustasite?
Kui Eesti Vabariik sai 100-aastaseks, koguti ERRi eestvedamisel kokku 100 mõtet, mis iseloomustavad seda, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Nende saja hulka valiti ka järgnev mõte: „Sest selline on kord juba Balti komme, et lõpetuseks kõlab naljalugu, midagi humoorikat, antakse endast parim, et  n a e r u g a  l a h k u  m i n n a.“  Selle mõttetera autoriks on Dr. Bertram ehk kodanikunimega Georg Julius von Schultz ja mõte ise on pärit tema peateosest „Balti visandid“. Ja kui ma siis ühel õhtul kodus kamina ees istusin ja selle peale mõtlesin, et oleme valinud Eesti mõttelugu ilmestavate mõtete hulka tsitaadi raamatust, mis eesti keeles ilmavalgust ei olegi näinud, hakkas minus aegapidi küpsema „Balti visandite“ tõlkimise plaan.

Ma pühendasin sellele raamatule kolm aastat oma elust. Ja 2022 mais toimus Viimsi kooli saalis kirjastuse Bertram trükisooja raamatu esitlus.

Olete võrrelnud „Balti visandeid“ Lutsu „Kevade“ ja Tuglase „Väikese Illimariga“.
Mida me kirikumõisa poistest ja nende koerustükkidest tõeliselt teame? „Balti visandite“ tegevus toimub enamjaolt kolmes paigas: Torma pastoraadis, Tallinna toomkoolis ja Tartu ülikoolis. Ehk siis Schultz-Bertram kirjutab – tehes seda küll ilukirjanduslikus vormis – omaenese lapsepõlvest, kooli- ja ülikooliaastatest. Ja kui mõelda veel sellele, et „Kevade“ ilmus 1912, „Väike Illimar“ 1937, siis tegelikult olid meie kultuuriruumis analoogsed tekstid juba Bertrami sulest ammuilma olemas – visandid hakkasid üksikute paladena ajakirjanduses ilmuma juba 1852! Seega usun, et Bertrami „Balti visandid“ võiks olla Lutsu „Kevade“ ja Tuglase „Väikese Illimari“ kõrval iga eestlase kohustuslik lugemisvara tasakaalustamaks seda pilti, mis meil omaenese maast ja siinsetest elanikest on. Raamatust ja selle autorist saab pikemalt lugeda Keele ja Kirjanduse novembrinumbrist, ajalooprofessor Tiit Rosenbergi sulest ilmunud ülevaateartiklist.

Kui raske nii vana teksti tõlkida oli? Kui palju tuli kasutada teatmeteoseid?
Ma nautisin seda teksti väga ja mul oli aega. Tegelikkuses võisin mõnel õhtul valmis saada vaid viis rida. Ja mitte sellepärast, et ma saksa keelt ei mõista, Tartu ülikooli lõpetanud germanistina ning Viinis ja Berliinis töötanud inimesena on saksa keel mulle vaat et teiseks emakeeleks. Aga suurem osa ajast kulus tekstis tegelikult kirjas oleva mõistmisele. Ehk siis lugeda tuli näiteks Eesti pulmakommete raamatut, et teada saada, mida tähendab lemmkibu laulmine, Herodotose „Historiat“ ja Tartu ülikooli ajalooprofessor Friedrich Karl Hermann Kruse ajalootöid, et mõista, kes võiks olla melanhlainid ja nõnda edasi.

Schultz-Bertrami kui klassikalise hariduse saanud inimese jaoks oli iseenesest mõistetav, et lugejad tunnevad piiblilugu, klassikalist muusikat, antiikajalugu ja oskavad erinevaid Euroopa keeli, sh ladina keelt. Kui raamatu tõlkekäsikiri oli lõpuks ca 200 A4 lehekülge, siis samapalju kogunes erinevaid kommentaare ja märkusi.

Osa (väga väike osa) kommentaare jõudis ka raamatusse. Ammuselt healt sõbralt, ERRi kultuuritoimetajalt Reet Weidebaumilt, kellele tõlge meeldis, sain kommentaaride eest noomida: liiga palju ja segavad lugemist! Schultz-Bertrami autobiograafia koostajalt Ylo M. Pärnikult, kes tõlke osas kiidusõnadega kitsi ei olnud, sain kommentaaride osas samuti noomida – nii vähe! Ole siis tark ja leia kuldne kesktee.

Raamatu illustratsioonidena on kasutatud Schultz-Bertrami enda joonistusi – kust need pärit on?
Vihje, et Schultz-Bertrami joonistuste koopiad on tallel kirjandusmuuseumis, leidsin Ylo. M. Pärniku raamatust „Dr. Bertram“. Tellisin joonistuste koopiad välja ja raamatu kujundaja leidis neile minu meelest raamatus imetoredat kasutust. Joonistusi on Pärniku väitel tegelikult palju rohkem, originaalid asuvad Münchenis perekonnaarhiivis.

Raamatu esitlusele Viimsi kooli tõid Torma kirikuõpetaja Mehis Pupart ja Torma kohaliku elu edendaja Avo Blankin külakostiks kaasa koopia Schultz-Bertrami omakäelisest Torma-Lohusuu kaardist. Kaart oli välja tulnud remondi käigus kirikutorni munast ja kannab aastaarvu 1866. Originaal on hoiul Torma pastoraadis. Uskumatu varandus! Oleks kaardist varem teadnud, oleks ka selle raamatusse lisanud.

Kirjastuse Bertram esimene pääsuke on lendu lastud. Kas ja millal on oodata järgmisi raamatuid?
Mu tõlkimislaual on raamat, mis räägib Daisy Wrangellist. Ehk siis Margarethe von Wrangellist, Saksamaa esimesest naisprofessorist, kes oli tegelikult Tallinna tüdruk Daisy. Raamatu on koostanud säilinud päevikute, kirjade ja mälestuste põhjal Daisy abikaasa vürst Andronikov. Ka see on rääkimata lugu ja pikalt oma aega oodanud raamat Eesti kultuuriloos. 1876 sündinud Daisy Wrangell, Eestimaa ühe kuulsaima aadlisuguvõsa järeltulija, õppis Tallinnas Elise von der Howeni tütarlastekoolis, koolivaheajad veetis vanaisa juures Vodja mõisas. Saksamaale Tübingeni ülikooli õppima pääses Daisy aga alles 1904 (nii hilja hakati Saksamaal naisi ülikoolidesse lubama) ja ka siis oli tarvis Eestimaa rüütelkonna väljastatud vooruslikkuse tõend ülikooli sisseastumiseks ette näidata! Professoritiitliga pärjati Margarethe von Wrangell 1. jaanuaril 1923 – esimese naisena Saksamaa ajaloos. Aga see tähendab, et tegemist on ühtlasi ka esimese Eestimaa pinnalt võrsunud naisprofessoriga. Eesti ametlik ajalookirjutus nimetab aga seniajani esimese naisprofessorina Alma Tomingat, Tartu ülikoolis 1940 professoritiitli pälvinud farmatseuti.

Saksamaal valmistutakse hoolega esimese naisprofessuuri loomise 100. aastapäeva tähistamiseks. Kui kõik hästi läheb, loodan minagi Daisyst kõneleva raamatu tuleval, 2023. aastal eestikeelsena välja anda.

KOMMENTAAR: Pille leiab õige tee iga õppijani
Peeter Sipelgas, Viimsi kooli direktor: „Pille Toompere töötab Viimsi koolis alates 2020. aastast saksa keele õpetajana. Juba esimesel kohtumisel töövestlusel jättis ta väga sümpaatse mulje ja mida aeg edasi, seda enam on see teadmine süvenenud. Tema diplomaatiline taust ja välisriikides töötamise kogemus on ühe kooli jaoks väärtus ning loob keeleõppeks suurepärase pagasi. Pille on oma olemuselt äärmiselt rahulik ja suudab leida õige tee iga õppijani, et temast välja pigistada kogu potentsiaal. Ta on õpilaste hulgas hinnatud õpetaja ja kolleegina äärmiselt abivalmis ning avatud uuendustele, mis aitavad kaasa õppija arengu toetamisele.“

Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja