Helen Allas: riigikaitse algab meist endist

Viimsilane Helen Allas liitus Kaitseliiduga aastal 2011. Tänaseks on ta Naiskodukaitse esinaise asetäitja. Tegime Heleniga juttu nii naiste rollist riigikaitses kui ka kriisideks valmistumisest.

Olete enda kohta öelnud, et olete alati olnud vastuvoolu ujuja. Mida see täpselt tähendab? 
Eelkõige olen ma seda meelt, et alati ei pea levinud arvamusega kaasa minema. Või noogutama kaasa, sõltumata, kas minu nägemus öelduga ühtib. Seega see tähendab, et ma julgen avaldada oma arvamust ka siis, kui see erineb enamuseset.  

Kuidas ja millal jõudiste Kaitseliitu? 
Ühel hetkel tundsin, et ma soovin kuidagi oma riigile kasulik olla, kuidagi riigikaitsesse panustada. 2011. aastal leidsin enda jaoks Naiskodukaitse, mis andis mulle võimaluse seda soovi täita.

Milline on Teie roll Kaitseliidus?
Olen Naiskodukaitse esinaise asetäitja. Kuna Naiskodukaitses on väga piiratud hulk palgalist personali, siis on meie ülesanded väga erinevad. Minu üks südamelähedasematest ülesannetest on arendada ja planeerida naiste kaasatust ametikohtadele. Samuti osalen erinevate strateegiliste dokumentide väljatöötamisel nii Naiskodukaitses kui ka Kaitseliidus tervikuna.

Minu kriisi- ja sõjaaja ametikoht on Kaitseliidu ülema juhtimiselemendis ning roll on teha täpselt seda sama, mida igapäevaselt. Vastavalt olukorrale viia kokku vajadus (ülesanne) ning ressurss (naiskodukaitsjad). 

Milline näeb välja Teie argipäev?
Ega meil väga polegi argi- ja puhkepäeva vahet. Kuna Naiskodukaitse on minu jaoks vereringe osa, on see minu elus 24/7, seega hingame koguaeg selles rütmis. See tähendab, et püüame samaaegselt tegeleda planeerimise ja arendamisega ning kiireloomuliste tekkinud küsimuste ja tõrgete lahendamisega.

Mida naised Naiskodukaitses teevad? 
Loome turvalise ja atraktiivse keskkonda nii neile liikmetele, kes veel täpselt ei tea, kuidas nad soovivad või on võimelised riigikaitsesse panustama, kui ka neile, kes tulevad kindla sooviga.

Igale liikmele, kes on valmis riiki relvaga kaitsma, leitakse ametikoht maakaitseüksustes komandandina, olgu see siis laskur või erialaspetsialist. Erialasid, mida me ise arendame ja koolitame, on mitmed – näiteks staabiassistendid, meedikud või väliköögimeeskonna liikmed. Sõjalisel väljaõppel (nii sõdurioskuste kursus kui ka erialased kursused) osalevad meie liikmed võrdväärselt Kaitseliidu maleva liikmetega.

Kes mingil põhjusel ei saa või ei soovi riiki relvaga kaitsta, neile leitakse võimalus panustada laiapindsesse riigikaitsesse. Üheks selliseks võimaluseks on meil evakuatsioonirühmad. Nende rühmade ülesanne on muuhulgas toetada tsiviilstruktuure erinevate kriiside korral. Näiteks päästeametit elanikkonna ulatusliku evakuatsiooni korral või politsei- ja piirivalveametit massilise sisserände korral. 

Rühm koosneb erinevatest erialameeskondadest, keda saab kriiside korral (sh relvastatud konflikt) rakendada erinevate asutuste toetuseks. Nii koroona ajal kui ka Ukraina sõjapõgenike saabumisega on meie erialaspetsialiste vajatud partnerasutuste toetuseks. See kõik on riigikaitse laia käsitluse osa ning Naiskodukaitsel on selles väga oluline roll. 

Millised on müüdid, mis Naiskodukaitse kohta käivad?
Eks need müüdid on ikka meie organisatsiooniga kaasas käinud. Üks enim levinud müüt on ehk see, et meil saab panustada ainult ja peamiselt n-ö pehmetes rollides ja oleme ainult toetava funktsiooniga. Teatavasti ei vasta see tõele. 

Naiskodukaitse on Kaitseliidu struktuuriüksus, mis täidab Kaitseliidule pandud ülesandeid. Meie liikmed on samuti nii kuulipildurid, tankitõrjurid, laskurid, üksuse ülemad kui ka staapides ametikohtadel. Samuti tuleb silmas pidada, et lahingüksuste väliköögimeeskonna liikmed ei ole n-ö kokatädid, vaid läbivad täpselt samasuguse sõduriväljaõppe nagu iga teine liige lahingüksuses ning sellele lisaks veel oma erialase väljaõppe. Väliköök on väga oluline lüli lahingu pidamises.

Teine müüt, mille soovin ümber lükata, on, et liikmeks saab olla ainult siis, kui on tohutult vaba aega. Me ikka enamus üldjuhul oleme töö- või karjääriinimesed, meil on pered, lapsed ja majapidamised. See tähendab, et tegelikkuses me teeme seda kõik oma igapäevaelu kõrvalt. Igaüks panustab vastavalt oma võimalustele. Ning vabatahtlikus organisatsioonis on selleks loodud ka võimalused (väljaõpped on nädalavahetustel või tööpäeva õhtutel jne). 

Mis Teid Kaitseliidu juures hoiab? 
Minu jaoks on Naiskodukaitse vereringe osa, ma usun sellesse organisatsiooni ning selle vajalikkusesse. Nii nende liikmetesse – Eesti naised on võimsad – kui ka organisatsiooni tervikuna. See on unikaalne võimalus Eesti naistel panustada nii otsesse sõjalisse kui ka laiapindsesse riigikaitsesse. Iga liige leiab endale sobiva väljundi.

Milline on Viimsi Naiskodukaitse jaoskond?
Kui ma aastal 2011 Naiskodukaitsega liitusin, oli mulle väga suureks üllatuseks, et Viimsis polegi oma jaoskonda. Viimsis on ju küll tegusaid naisi, kes soovivad oma riigile kasulikud olla. Seega võtsin südameasjaks, et ka meie vallas oleks oma riigikaitsesse panustavate naiste rakuke. Juba sama aasta lõpus saigi loodud Viimsisse Naiskodukaitse jaoskond. 

Tänaseks on jaoskond äärmiselt jõudsalt kasvanud. Venemaa konventsionaalse sõja algus Ukrainas pani Viimsi naisi teadvustama, et kas nüüd või mitte kunagi ning hetkel on Viimsi jaoskonnas juba rekordiliselt 63 liiget!  

Kuidas saab Naiskodukaitsega liituda?
Liituma peaksid need naised, kes tunnevad, et soovivad olla pigem osa lahendusest ning kes tahavad kõikide kriiside korral ise hakkama saada, teisi aidata ning panustada kriisi lahendamisesse. Seda nii sõjalise kriisi korral kui ka mistahes muu kriisi ajal. Igale liikmele leitakse talle sobiv väljund selleks. 

Riigikaitsesse saab panustada nii relvaga kui ka ilma. Turvalise riigi üks alustalasid on teadlik ning oskustega kodanik. Naiskodukaitse just selle võimaluse annabki. Kes aga tunneb, et soovib sõduriks saada, siis ka see võimalus on meil olemas.  

Tegevliikmeks saab vähemalt 18-aastane naissoost Eesti kodanik, noorliikmeks juba alates 16-aastaselt. Ning siinkohal väärib märkimist, et kuigi me oleme naisorganisatsioon, siis toetajaliikmeks saavad ka meesterahvad (meie hulgas on neid mitmeid).

Vanuse ülempiiri meil ei ole ning kogemus ütleb, et elukogenud naisel on väga palju võimalusi riigikaitsesse oma panus anda.  
Eelnevat väljaõpet me ei eelda, oma valitud valdkonnas saab kogu väljaõppe organisatsioonis.  

Mis muutus Teie elus 24. veebruar 2022? 
Kõigepealt sai kinnitust, et me teeme õiget asja. Me valmistume millekski, mis on väga reaalne oht. Nüüd siis ka juba nii lähedal – Euroopas. Organisatsioonis pidime kiiresti kohanduma suure hulga uute liikmete vastuvõtmiseks – kuidas tagada uutele liikmetele kiirelt väljaõpe, rakendus jne. Naiskodukaitse liikmeskond kasvas üle Eesti 40%. Ukraina sõjapõgenike vastuvõtmisel kaasusime nii menetluspunktidesse,  vastuvõtukeskustesse kui ka majutuskeskustes toetamaks partnerasutusi kriisi lahendamisel.  

Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse räägitakse palju kaitsetahtest. Mida see Teie jaoks tähendab?
Üks eeldusi, miks Ukraina on selles sõjas võidukas, on just nimelt inimeste kaitsetahe ja kõrge moraal. Kaitsetahe minu jaoks on lisaks sisemisele tundele ka konkreetne tegevus – et riik oleks kaitstud, tuleb valmistuda rahu ajal.

Uuringud näitavad, et Eesti kaitsetahe on kõrge, kuid ma läheks siit sammu kaugemale. Lisaks sellele, et oled põhimõtteliselt valmis Eestit kaitsma ohu või rünnaku korral ja et sellel oleks ka praktilist väärtust, tuleks selleks valmistuda täna. Tuleb astuda konkreetsed sammud, et olla ise paremini ette valmistunud ning samuti oskaks teisi aidata ning panustada otseselt riigikaitsesse.

Millised on Teie soovitused kaaskodanikele, et kriisideks valmis olla?
Alustuseks võiks kõigil taskus olla nutiseadmes Ole valmis! rakendus, millest leiab praktilised juhised ise hakkama saamiseks. Rakenduses on juhised nii vältimaks õnnetusi kui ka õnnetuste või kriiside korral käitumisjuhised. Igasuguses kriisis muutub abi saamine keerulisemaks ning defitsiitsemaks ning kui oled teadlikum kodanik, on kõigil turvalisem. 

Nagu me oleme Ukrainas toimuvast õppinud, on iga ühe elementaarne vajadus ise hakkama saada (nii üksikisiku või perekonnana kui ka kogukonnana). Alates olemasolevatest kriisivarudest kuni teadmiseni, kuidas käituda relvastatud konflikti korral. Tänapäeva üks suurimaid ohte varitseb internetis ning infomaailmas. Kuidas ära tunda valeuudised, kuidas mitte olla infosõjale kaasa aitaja jne. Selle vältimiseks leiab väga head juhised eelpool mainitud äpist. 

Kui oled valmis natuke rohkemaks, siis võiks liituda Kaitseliidu malevaga või Naiskodukaitsega, et leida konkreetne väljund riigikaitses kaasa löömiseks. Olgu see siis maakaitseüksustes või laiapindses riigikaitses – riigikaitse algab elanikkonnakaitsest. Meie organisatsioonis on selleks suurepärased võimalused! 

Kuidas on kriisideks valmis Viimsi inimesed?
Ma julgen eeldada, et paljud inimesed Eestis tervikuna sh Viimsis arvestavad liigselt sellele, et kui kriis on käes, siis kohalik omavalitsus või riik peab neid välja aitama. Aga igas kriisis (eriti sõja ajal) on kõigil korraga abi vaja ning iga kriis tekitab uue kriisi. Olgu see siis andmeside, elektrikatkestus, tulekahjud või muu taoline. Abi jõudmine vajaminejani on hulka keerulisem, sest abivajajaid on korraga palju. Seega peaks taolistes olukordades esimene reageerija olema inimene ise.

Viimsi on kasvanud väga tiheasutusega asulaks ning tihti me tegelikult isegi ei tunne enam oma naabreid. Ideaalis võiks igal külal, kodutänava kogukonnal või ühistul olla oma kriisiplaan. Miks mitte soetada kogukondadega näiteks generaator ja läbi mõelda, kus ja kuidas veekatkestuse korral vett saada või kas majapidamistes/ühistutel on näiteks tulekustutid, kes lähikonnas oskab esmaabi anda jne. Kas lähikonnas on elanikke, kes vajavad toetust ning abi – kas on olemas inimesed, kes nende eest ka hoolitsevad kriiside ajal.

Mida soovite Eesti Vabariigile 105. aastapäevaks?
Sitkust, kaitsetahet ja kestvust. Ühtset meelt, vähem lõhestumist. Meie vaenlase üks eesmärke on meie riiki lõhestada just seestpoolt ning olles teineteise vastu vaenulikud ning polariseerunud on see toit meie vaenlasele.  

Meie olemegi ju Eesti Vabariik – kõik me inimesed –  ning meid on vähe ja me peame olema üksteisega arvestavad ja kokkuhoidvad. Riigikaitse algab meist endist.

Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja