Iga viimsilane ei ole pendelrändaja

Kolisin pool aastat tagasi Viimsisse, teadmata, millised võimalused, kogukonnad ja avastamisrõõmud mind siin ees ootavad. Samuti puudus mul arusaam, millised on Viimsi nõrgemad ja arendamist vajavad küljed. Olen pidanud viimase poole aasta jooksul korduvalt mõtestama, miks ma Viimsis elan. Alati, kui end tutvustan, siis inimesed küsivad täpsustavalt – miks Viimsi? Kummaline fenomen, mida ma Paides elades kunagi ei kogenud. Kuid poole aastaga on uus reaalsus vormi valatud ning esimesed üksikud skulptuuri killukesed Viimsi identiteedis hakkavad selgemaks saama.

Selge on ka see, et ainuüksi Viimsis elamisest ei piisa, et saada siinse kogukonna osaks – kodukontori aknast koeri jalutavate naabrite jälgimine ei tee mind veel osaks Viimsi kogukonnast. Õhtuks töölt koju sõitmine ei loo ühist jagatavat kultuuriruumi, milles liigelda. Seega ei ole võimalik panust kogukonda hinnata asukohapõhiselt.

Kuid mille järgi on seda panust siis võimalik hinnata? Kohalik identiteet tugineb inimeste kogukonnatajul ja kultuuri elujõulisusel. Kuuluvuse alusel omavahel suhtlevad rühmad moodustavad kogukonna. Kogukonda kuulumine loob emotsionaalse ühtsuse ja turvatunde. 

Kõrvaltvaataja pilgul olen Viimsis tuvastanud mitmeid huvil põhinevaid kogukondi: erinevate spordialade harrastajad, kultuurinautlejad, raamatusõbrad, noori ühendavate projektide eestvedajad. Kindlasti on erinevaid huvigruppe veel palju enam. Kuulumine huvipõhistesse rühmadesse loob võrgustiku, mille najal saab igaüks enda välist identiteeti määratleda. Just seesama võrgustik võib olla näiteks noortele aluseks, mille pealt langetada tulevikus otsus, kas pöörduda tagasi oma kodukohta ning panustada selle arengusse. 

Minu võrgustik
Mina pean end kultuurilembeseks inimeseks, seega hoian igapäevaselt pöidlaid Viimsi Artiumile ning räägin nende tegemistest igal ettetuleval võimalusel. Ei omagi ülemäära palju tähtsust, millisesse kogukonda kuuluda. Oluline on, et oleks olemas võrgustik, siin kohapeal. Tunnetus, et teatud grupis on olemas koht, kuhu on võimalik pöörduda mure ja rõõmuga. Sellised võimalused huvigruppidesse kuuluda on Viimsis erinevaid.

Hollandi sotsiaalpsühholoogi Geert Hofstede on defineerinud kultuuri kui üldnimetust mõtte-, tunde- ja toimimismallidele. Seega ei toimu kultuur pelgalt Artiumi seinte vahel, vaid ka näiteks Facebooki Viimsilaste grupis või ka Rohuneeme mereäärsel loodusrajal. Ükski eluvaldkond pole kultuuri mõjualast väljas. Just nendes keskkondades esinevad kultuurinormid annavad peegeldust siinsest kohalikust identiteedist. 

Viimsilaste grupi aktiivsus ei väsi mind üllatamast. Rõõm on ka tõdeda, et mitmete negatiivsete postituste vahele jagub hulga südantsoojendavaid loodusfotosid ja päringuid virmaliste olemasolust. Mulle tundub, et just sellesse Viimsilaste gruppi kuulumine on justkui üks osa viimsilase DNAst – see loob füüsilise maailma, milles on võimalik olla teistega ühel väljal. 

Siin elatud aja jooksul on mind paelunud Rohuneeme mereäärne loodusrada, mis peegeldab viimsilaste mere-metsa vahelist tasakaalu ja looduse olulisust. Piiritletud poolsaarel on alati teadmine, et maad pole lõputult ja iga otsus, mida ruutmeeter mullaga peale hakata, on kulla väärtusega. 

Lisaks huvipõhisusele loovad lokaalsed, püsivad ja toetavad suhted kogukondi. Nendeks saavad olla koolid, lasteaiad ja töökaaslased, aga ka sugulussidemed. Ja nii kummaline, kui see ka esmapilgul ei tunduks, siis kauplused.

Kauplemine, poes käimine ja turul ostlemine on tegevus, mida absoluutselt iga viimsikas paratamatult teeb. Läbi ajaloo on justnimelt kauplemine loonud püsivaid ja toetavaid suhteid. 

Mulle tundub, et kuigi Viimsis on omajagu poode, siis põline viimsikas tunneb ikka oma kodupoe müüjaid ning hea meelega külastab justnimelt omale harjumuspärast kauplust – see on tuttav ja turvaline. Ka minul on oma kindlad eelistused juba välja kujunenud, kahjuks ei ole ma veel jõudnud laupäevastel turgudel osaleda, kuid olen võtnud endale eesmärgiks lähiajal ka nendest osa saada.

Viimsi uhkuseks on siinne elukeskkond
Esile kerkib küsimus, mis paneb kapist välja võtma ja selga panema #muhoovi pusa, millel seisab suurelt VIIMSI?  Kui rääkida põlise viimsikaga, siis on tema olemuses tunda uhkust – ta on siin elanud pikalt, ta on näinud muutuseid ja nendega sammu pidanud. Minu jaoks seisneb Viimsi uhkus hoomatavuses ja elukeskkonnas. Viimsi on piisavalt suur, siin on kõik vajalik olemas, et elada täisväärtuslikku elu. Seejuures ka piisavalt väike, et tunda iseend selle osana. Kõik on lähedal, kõik on võimalik ja kõik on pisike oma suuruses.

Muidugi on Viimsi uhkuseks selle hea asukohta: lähedus meie pealinnale ning võimalused, mis sellega kaasnevad. Samaaegselt paikneb see Läänemere rannikul, kus keskpunktist jõuab jala maksimum poole tunniga mereni – seda võib nimetada eksklusiivseks luksuseks. Kuid ma ei saa jätta mainimata, et üks tegur on mind siia kolimisest alates painanud – selleks on avalike pakendiprügikastide kehv kättesaadavus. Ma soovin prügi sorteerimise käigus panna pakendiprügi eraldi, kuid iga kord, ja seda liialdamata, kui ma lähen pakendiprügi ära viima, ajab prügikast tuugalt üle ääre. Viimsi elukeskkond on ilus, loodan, et suudame seda ka sellisena hoida.

Kohapealsete võrgustike ja kuuluvusgruppide ignoreerimine sillutab teeb isoleeritusele ja süvendab pendelrände varjupooli. Viimsi ei ole magala. Aga selleks, et teha Viimsi enda omaks, on vaja astuda julgelt esimesi samme. Et uude kortermajja kolides teeksime maja ees juttu uute naabritega. Et oleks julgust teha võõras omaks.

See oli minu tibatilluke katse värsket tulnud pilguga määratleda Viimsit ja viimsilasi. Need on esmased vahetud märkamised, mille põhjal oleks patt teha liialt suuri üldistusi. Võib-olla umbes aasta pärast oleks põnev uuesti sellele teemale otsa vaadata ning küsida endalt, kas ma olen suuremal määral Viimsi kogukonna osa ja kui jah, siis mille järgi võin seda öelda.

Milline on olnud sinu panus Viimsisse? Mõtle näiteks ummikus sellele, mis on see, mis toob sind õhtul koju – Viimsisse – tagasi.

Marita Kutsar
Viimsi uus elanik, Loownatuuri juht