Kersti Vana: Püünsi kool on üks haruldane kool

Viimsilane Kersti Vana otsis juba mõnda aega võimalust oma koduvallas töötamiseks. Möödunud aasta augustis liitus suurte kogemustega naine õppejuhina Püünsi kooliperega. Jaanuarist täidab ta samas koolis koolijuhi kohusetäitja ülesandeid.

Kui kaua Te olete Püünsi kooliga seotud olnud?
Tegelikult olen ma Püünsi kooliga seotud olnud ka enne siia tulekut. Kui ma töötasin Merivälja koolis, siis oli meil mõned ühised koostööprojektid. Käisin ka 2008. aastal Püünsi kooli juubelil ja muidugi sattusin siia veel mitmel erineval korral. Augustis 2022 tulin ma Püünsi kooli õppejuhiks. Jaanuarist sai minust koolijuhi kohusetäitja.

Milline on Teie varasem töökogemus?
Minu esimene haridus on algklasside õpetaja. Seda õnnestus mul vaid kaks aastat praktiseerida, siis võtsin üle kohe õppejuhi kohustused ja sedasi vaikselt, koole juhtides, olengi ma läbi elu erinevates koolides uusi tarkusi kogunud ja omakorda ka jaganud. 

Ligi 17 aastat töötasin ma Merivälja koolis, sealt läksin Tabasalu kooli arendusjuhiks. Edasi tuli mul väga huvitav kogemus, nimelt olin ma neli aastat Loova tuleviku kooli juht. Loova tuleviku kool on erakool. Saadud kogemus valmistas mind hästi ette minu praeguseks tööks.

Millised ülesanded koolijuht Teile jättis?
Minu ülesandeks on tagada, et Püünsi kool väga hästi oma toimetamistega hakkama saaks. Õppekasvatustöö on korraldatud nii, et inimesed oleksid täis indu oma tööd hästi teha. Lisaks tuleb süsteemi arendada ja tegeleda ka kooli majandamisega, so arved, palgad, füüsiline keskkond.

Meie kooli arengukavajärgseks eesmärgiks on digikirjaoskuse uuele tasemele viimine. Siia alla kuulub nii digivahendite olemasolu kui ka õpetajate oskused ja soov digivahendeid oma tundides kasutada ja kombineerida.

Paranema peab ka füüsiline keskkond, sh tööõpetuse klass 0-korrusel ja sealsed kõrvalruumid. 

Kui vaatame riigi tasandilt, siis on eesmärgiks õppeainete veelgi suurem lõimumine – õpetajate oskus teha senisest enam omavahel koostööd ning leida ainetevahelist ühisosa. Ideaalis õpetab õpetaja õpilastele elus hakkamasaamist, sidudes õpetatavaga ainealaseid pädevusi. See on suur väljakutse ja mitte ainult Püünsi kooli jaoks.

Kuidas seda teha?
Võtmesõnadeks on koostöö, tahe ning soov teha midagi koos ja teisiti. Õpetajad on koolitatud olema iseseisvad, konservatiivsed ja alalhoidlikud oma töös. Lõimimine on parajaks väljakutseks meile kõigile. Aga tasapisi, koostööd tehes ja alustades väiksematest projektidest on see võimalik.

Kas mõni ülesanne jäi Teile ka selline, mis on ainult Püünsi kooliga seotud?
Üks suur soov on täislahendusena projekteerida õueala, kuhu kuuluvad õuesõppeklassid, aga  miks mitte ka lugemispesad. Majas sees on selliseid ruume, kus lapsed saaksid rahulikult lugeda või omaette olla, vähe, kuid õueala on piisavalt suur ja ümbritsetud aiaga. Kui sinna teha pesasid ja nurgakesi, kus lapsed saaksid sooja ilma korral olla, oleks see ideaalne. Ja taaskord loob hästi planeeritud õueala võimalusi klassiõpet kombineerida õueõppega.

Milline on Püünsi kool?
Püünsi kool on üks haruldane kool Eestis. Ma võin seda julgelt öelda, kuna mul on Püünsi kooli suuruse kooli ehk Merivälja kooli, Tabasalu kooli, mis on umbes Viimsi kooli mõõtmetes, ja väikese erakooli kogemused. Püünsi kool on mõnus kombinatsioon neist kõigist. 

Mis seda pakub? Esiteks väiksed klassid, selline mõnus koostöine meeskond, hästi toimiv tugimeeskond, mille sarnast ei ole ma varem näinud. See tähendab, et erivajadustega lastele tehakse tunniplaan vastavalt nende võimekusele ja vajadustele, laps õpib koos nii suure kui ka väikese kassiga ja lisaks võivad tal tunnid olla ka üks ühele ainult koos õpetajaga. Milline tähelepanu ja võimalused! Kui mul oleksid väikesed lapsed, siis ma ei kahtleks, ma paneksin nad Püünsi kooli!

Siin koolis toimub mõnus töine rütm – kulgemine ja õppimine, ilma kiirustamata ja frustratsioonita. Kool on piisavalt suur, et lastel on siin omad sõbrad, aga samas ka piisavalt väike, et kõik tunnevad kõiki ja ükski pättus ei jää kahe silma vahele. Me ikka muigame, et kui see pättus ei tule täna välja, siis homme teavad sellest juba kõik.

Aga siinne koolipere?
Kui ma siia tulin, sain ma kohe aru, et pean kõigiga kontakti looma. Juba varasemalt on mul positiivne kogemus üks ühele koosolekutest. Need kokkusaamised annavad mõista, et ma olen sel hetkel olemas ainult ühe inimese jaoks. See ei ole õpetajate toa jutt, mis vahel on ühe, teinekord teise tonaalsusega. Üks ühele vestlustel saame rääkida ainult sellest inimestest, tema tugevustest ja väljakutsetest ning kuidas tema soovib, et kool teda toetaks. See aitab inimesel mõista, et ta on hinnatud ja siin kooliperes väga vajalik. Me oleme kõik inimesed ja me kõik vajame toetust ja tähelepanu.

Milline on olnud suhtlus lapsevanematega?
Minu viimane kogemus tuleb erakoolist ja kõik erakoolid nimetavad ennast kogukonnakooliks, sest lapsevanem peab su üles leidma ja sind usaldama. Ka Püünsi kooli tulin ma sama mõttega, et Püünsi kool on kogukonna- ja piirkonnakool.

Põhiline ongi, et mured tuleb ära kuulata ja küsida, kuidas me saame koos edasi minna? Keegi ei soovi ju kellelegi paha või kedagi  kiusata. On lihtsalt arusaamatused – ühel inimesel  on ühed mõtted, teisel teised.

Neid tuleb jagada, mõista ja kuulata, siis on ka kogukond väga toetav. Aga võtmesõna on „kuula ära!“ ja anna võimalus kohe kuulata, ära oota kuu või paar, sest selle ajaga on inimesel juba peas oma lugu tekkinud. Seega – kuula ära ja leia parim lahendus ja mine edasi!

Kas Püünsi koolil on ka kitsaskohti?
Praegu on vanas majas ruumipuudusega probleeme. Tegu on 1990. aastate majaga, kus osad klassid on projekteeritud väga väikesteks. Kui klassis on 18–19 last, siis vanas majas tuleb tundide ajal uks lahti hoida, sest muidu ei oleks seal õhku. Aga üks lahendus saabki olla rohkem õues viibimises. Seetõttu on oluline, et õueala oleks hästi projekteeritud.

Samuti oleks õpetajaskonda tarvis pisut värsket verd. Hea meelega ootaks, et meil oleks õpetajakandidaatidest järjekord ukse taga, mida hetkel veel ei ole. Meil on suured lootused palgatõusule ja loodame, et tänu sellele tahavad inimesed ka kooli tööle tulla. 

Inimesed, kes Püünsi kooli tulevad, tunnetavad siin ära mõnusa atmosfääri, sest tänapäeva inimene hindab väga, et teda võetakse hästi vastu ja tal on kollektiivis hea olla.

Sügisel tuli meile kooli üks noor tudeng, kes annab 8–10 tundi nädalas. Nädal tagasi saatis ta mulle kirja, kus kirjutas, et ta on nii rõõmus ja tänulik võimaluse eest töötada Püünsi koolis. Seda oli väga tore lugeda!

Kuidas motiveerida noori õpetajaid Püünsi kooli tulema?
Miks inimesed kardavad õpetajaks tulla, miks näiteks Teie ei tule? Ma võin juba oletada, et inimesel on kas mingi ebameeldiv koolikogemus või on tal teadmatus, kuidas ennast kehtestada. Aga kui kooli juhtkond on selle uue inimesega lahti rääkinud ja andnud mõista, et ta ei ole üksi, vaid teda toetab super tugimeeskond, on uue õpetaja asi vaid probleemi tunnistada, sellest kõva häälega rääkida ja siis on juba koerast üle saadud ja ainult saba on veel jäänud.

Kui julgeme oma väljakutsetest rääkida, siis saame me kõigega hakkama. Kui ma jään oma probleemiga üksinda ja arvan, et ma olen raudnaine või -mees, kes peab üksinda hakkama saama, siis minu kogemus näitab, et probleemid aina kasvavad. Seni, kuni sa probleemi klassiruumis hoiad, ei leia probleem lahendust ja läheb aina suuremaks, tekib lumepalliefekt. Kui jagad probleemi oma töökaaslastega, mentoriga, lapsevanemaga ja proovid koos lahendusi leida, siis see lahendus ka tuleb.

Kas see hoiab ka läbipõlemise eest?
Jah, kindlasti, enda vastu peabki aus olema. Isegi, kui sul on tunne, et oled läbipõlemiseohus. Räägi sellest, alati on mingi lahendus!

Muidugi võib olla ka nii, et see ongi sinu jaoks vaid üks kogemus, sa tunned, et töö ei sobi – siis ongi aus öelda, et soovid veel avastada ja ringi vaadata. Mulle meeldib, et me ei ole ühes kohas, positsioonis kinni, vaid see on igaühe vabadus otsustada, kus ta töötada tahab. Meie asi on olukord kooli keskkonnas muuta nii mõnusaks, et inimesed tahavad siin töötada ja siia tagasi tulla, isegi kui nad on korraks ka ära käinud.

Kuidas Te ise pingeid ja stressi maandate?
Ma käin jooksmas. Kui olen 5 km ära jooksnud, on mul igale probleemile lahendus olemas. Lisaks käin ma ka rühmatreeningutes. Hommikud algavad mul „viie tiibetlase“ seltsis.

Aga Tabasalu koolis töötades tegin ma läbi vaikuseminutite koolituse. Oma mõtetega tegelemine on ülioluline, millest saab aru alles siis, kui oled sellega tegelema hakanud. Kui ma varem mõtlesin, et kuidas on võimalk oma mõtteid juhtida või suunata, need on ju koguaeg minuga, siis tegelikult on tehnikate abil lihtne oma mõtteid suunata või oma ärevust või stressi n-ö „kaugrongi“ peale saata. See on muidugi mäng, aga mõtteid saab suunata, nii nagu ka käitumist.

On Teil paanis kooliellu tuua ka mõni uus traditsioon või sündmus?
Vestlustest õpetajatega jäi kõlama, ja võib-olla on see seotud ka hetke poliitilise olukorraga, et eestlust on argipäevades vähe. Koolis tegutseb küll rahvatantsuring, aga kõik õpetajad ei tunneta, et nad oleksid tantsuga seotud. Nii otsustasimegi, et veebruarikuu on meil Eesti kuu, mil pöörame veelgi rohkem tähelepanu eestlaste identiteedile ja väärtustele.

Kui palju on Püünsi koolis teistest rahvustest lapsi?
Tegelikult vähe. Meil on mõned vene rahvusest lapsed, kaks last Ukrainlast ja üks Taist. Püünsi koolis käib tänase seisuga 292 last, kellest 5–6% on teisest rahvusest. Aga sellest võib-olla vaid 2% on neid, kellel on raskusi eesti keeles hakkamasaamisega.

Millised on plaanid ja eesmärgid kooliaasta lõpuni?
Sellel aastal ei ole vaja eriti mõelda, kuna kõik tegutsevad noorte tantsu- ja laulupeo rütmis. Lisaks rahvatantsule kandideerib meie koolist peole ka mudilaskoor.

Traditsiooniliselt võtame me osa ka kõikidest olümpiaadidest. Koostöös Püünsi noortekeskusega plaanitakse ööd koolis, kogu kool läheb veebruaris Aegviitu vastlapäeva pidama,  õpetajatele tuleb „oma tassi“ täitmise koolitus kevadel.

Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja