Kogemuslugu juristiharidusega sommeljeest ehk elus on kõik võimalik

Nii palju, kui ma mäletan, oli mul juba üsna varases koolieas selge, et minust saab jurist ja seda suuresti minu isiksuseomadustest tulenevalt – ülearenenud õiglustunne saadab mind tänaseni igas eluvaldkonnas. Lisaks on mind erinevad ühiskonnateadused alati köitnud.

Läksin pärast keskkooli lõpetamist õppima riigiteadusi ning viimasel kursusel ka ülikooli kõrvalt tööle Viimsi naaberomavalitsusse ja minu toonasesse koduvalda Jõelähtmesse. Alustades ei teadnud ma noore tudengina kohaliku omavalitsuse toimimisloogikast eriti midagi, aga aja ja kogemusega sai selgeks, et ka kohaliku omavalitsuse struktuuris töötades on loogiliseks õpingute jätkuks magistriastmes minu jaoks just õigusteadus. Valdkondliku töö kõrvalt oli õppimine huvitav, ühtlasi minu tööandja töö-, kooli- ja eraelu ühitamise osas väga paindlik ning jäin Jõelähtme valda tööle pea kaheksaks aastaks.

Ühel hetkel aga tundsin, et peaasjalikult iseenda arendamise eesmärgil tuleks edasi liikuda ning nii ma oma tänase koduvalla Viimsi õigusosakonda ka jõudsin. Täna, tegelenud üle 11 aasta kohaliku omavalitsuste erinevate õigusküsimustega, võin tõsikindlalt öelda, et olen saanud tohutu suure kogemustepagasi pea kõigist omavalitsusüksuse reguleerimisalasse kuuluvatest valdkondadest, alates lastekaitsest, lõpetades üldplaneeringutega – tööpõld on väga lai.

Soov midagi juurde õppida
Juba üsna ammu tekkis mõte, et võiksin olemasolevale erialale juurde õppida ning minust võiks saada sommeljee. Veinimaailm on minu jaoks alati tohutult põnev olnud ja seda just rohujuure tasandilt – see, kuidas näiteks erinevad pinnased mõjutavad konkreetselt lõpuks poelettidele jõudvat veini või kuidas näiteks tammevaadis arendamine annab veinile huvitavaid ja rikkalikke maitsenüansse juurde jne.

Olin veinide kohta erinevat kirjandust lugenud ja veiniriikides päris palju reisinud, kuni aastal 2017 jõudsin sommeljee Urmas Linnamägi poolt korraldatud veinikoolituseni, kus käisime sügisest talveni läbi kõik veiniga seotud põhitõed ning peamised veiniriigid. See oli mulle kui tol hetkel algajale veinisõbrale igati huvitav ja arendav, samas veinimaailma sügavust arvestades sain sealt ikkagi pigem esimesed baasteadmised, et mitte edaspidi nt poes veiniriiuli ees seistes rumala näoga mõelda, mis vahe on šampanjal, caval ja cremantil.

Kuivõrd teooria studeerimisega käib alati käsikäes ka degusteerimine (see on veinimaailmas tegelikult kõige alus ja sellest olen ma alles hiljem, viimaste õpingute käigus aru saanud), siis juhtus minuga, et pärast seda nn baasteadmiste koolitust (kus ikkagi kolme kuu jooksul tuli nii õppeprotsessi käigus kui ka iseseisvalt proovida päris palju erinevaid veine) kadus mul igasugune veiniisu. Ühel hetkel tundsingi lihtsalt, et ma ei suuda ega taha enam veini ei niisama proovida ega degusteerida, veel vähem lihtsalt ajaviiteks või toidu kõrvale juua. Nii läks vist mööda umbes pool aastat, kui ma ei joonud tilkagi veini. Ja loomulikult lähevad ju maitsemeeled selle ajaga kuigivõrd rooste. Kui ma õigesti mäletan, siis selle „kuiva ajastu“ lõpetas minu jaoks üks reis Itaaliasse, kus külastasime muuhulgas kümneid erinevaid veinimaju ja see toonane maitseelamus tõi mind kogu täiega (õnneks) veinide juurde tagasi. Sealt edasi teadsin, et ühel hetkel võtan selle aja ja lähen sommeljeeks õppima.  

Eelmisel sügisel võtsingi asja tõsisemalt ette – saatsin Eesti Sommeljeede Erakooli sisseastumisavalduse. Kuna kool võtab eelisjärjekorras õppima igapäevaselt veinidega töötavaid või restoranides tegutsevaid inimesi ja minul lihtsa uudishimuliku asjaarmastajana polnud paraku kumbagi neist ette näidata, oli loomulikult rõõm suur, kui koolist teatati, et mind õppima oodatakse.

Õppimine töö- ja pereelu kõrvalt
Kuna sisuliselt kogu minu senine ülikoolielu on käinud tööga käsikäes, siis olen päris palju mõelnud, et tahaksin nüüd, täiskasvanuna õppida midagi hoopis teistsugust, aga paraku ei ole ma enda jaoks veel sajaprotsendiliselt köitvat õppekava ülikoolihariduse näol veel kusagilt leidnud. Seda enam tundus lisaks igapäevatööle ajutegevuse erksana hoidmiseks millegi juurdeõppimine, aga hoopis teisest valdkonnast, väga põnevust tekitav.

Sommeljeeks saab Eestis õppida vaid Eesti Sommeljeede Erakoolis ning kursus on kolmeastmeline. Alustad baaskursusega (mille mina eelmisel aastal läbisin), kus omandad süstemaatilisi teadmisi veini valmistamise ja serveerimise kohta, lisaks õpid tundma olulisemate veiniriikidega seonduvat. Pärast baaskursust ootab ees juunior-sommeljee kursus, kus omandatakse juba süvateadmised, ning kolmanda astmena tuleb läbida sommeljee kursus, mis annab vägagi süvendatud teadmised ning seda juba joogikaardi koostamise ja veinikeldri haldamise kohta.

Baaskursus kestis augustikuu lõpust kuni jõuludeni ning tähendas iganädalaselt teisipäeviti täispikka koolipäeva, kus käsitlesime vastavat õppekavas ettenähtud teemat või teemadeplokki ja seda loomulikult koos praktilise osa ehk degusteerimisega. Pea igal nädalal ootas enne koolipäeva alustamist kirjalik test eelmise läbitud teema kohta, mis tähendas, et selleks, et test edukalt sooritada, tuli nädala jooksul päris palju aega ka iseseisvale õppetööle pühendada. Minu jaoks oli konkurentsitult kõige keerulisem teema Prantsusmaa, sest esiteks olin ma kõikidest veinimaadest Prantsusmaaga varasemalt kõige vähem kokku puutunud ja teiseks ei aita Prantsusmaa veinisüsteemist arusaamise puhul kohati mitte midagi muud, kui lihtsalt asjade toores pähe tuupimine, sest loogikaga seal paraku erilist pistmist ei ole.

Teine oluline teema on veinide kirjeldamine. Sommeljeeks õppides pead sa oskama eksamitel veini tehniliselt kirjeldada ca 38-st eri nüansist lähtuvalt, alustades veini välimuse, lõhna ja maitsega ning lõpetades serveerimis- ja toidusoovitustega. Alguses on see üsna keeruline, aga täna võin juba öelda, et kehtib ka siin vana tõde, et harjutamine teeb meistriks. Tegin seda kirjeldust läbi lugematul hulgal kordi nii koolis, kodus kui ka vinoteekides erinevaid veine maitstes ja kui alguses tundus asi ikka üsna lootusetu, siis päädis see iseendalegi üllatuseks sellega, et sain eksamil veinikirjelduse eest maksimumpunktid, arvates sealjuures õigesti ära pimedegustatsiooni meetodil maitstud veinide viinamarjasordid ning tootjariigid.

Baaskursus lõppes nimelt eksamiga, mis koosnes 45 teooriaküsimusest ning kahe veini pimedalt maitsmisest ja kirjeldamisest. Juunior-sommeljee ja sommeljee eksamid on mõistagi kordades keerulisemad – esimese puhul tuleb muuhulgas kolmekäigulise menüü juurde veinikaardi abil sobivad joogid leida ning teise puhul näiteks aja peale veini dekanteerida.

Õppimise juures oli kõik põnev, ma tõesti ei tundnud mitte ühegi teema juures, et oleks kordagi igav hakanud või miski ei kõneta. Ainuke mure oli pidev ajanappus, sest üsna intensiivse töö kõrvalt nädala jooksul märkimisväärselt suur materjalide hulk läbi töötada ning iganädalaseks testiks valmistuda oli päris suur väljakutse. Ka siin sisendasin endale pidevalt, et kes teeb, see jõuab ja lõppkokkuvõttes tegelikult mitte midagi ületamatut ei olnud. 

Kogu selle veinitemaatika juures on minu arvates kõige olulisem mõista, et vein ei ole pelgalt viinamarjadest pressitud ja kääritatud alkoholisisaldusega jook, vaid pigem peaks see lõpptarbija jaoks olema emotsioon, mille taga on tohutu hulk teadmisi seonduvalt nii geograafia, füüsika kui ka keemiaga. Üks kogenud ja pikaaegne sommeljee armastab öelda, et selleks, et end lihtsalt niisama purju juua, on maailmas kordades odavamaid jooke kui vein. Olen selle mõttega igati päri.

Lisaks ei saa inimesed tihtipeale aru, kuidas kujuneb veinide hind ja miks osa veine väga kallid on. See on jällegi omaette teadus, aga lihtsustatult on veinitootmise näol ju tegemist põllumajandusliku tootmisega ja veinimajadel oma viinapuuaedadega käed-jalad tööd täis igal aastaajal. Viinapuid tuleb aastaringselt hooldada, tegeleda võimalike haiguste ja kahjuritega, sealt edasi saagikorjega, mis teatud geograafiliste tingimuste ja reeglite kohaselt tohib olla vaid käsitsi, rääkimata osade veinide puhul mitmeaastasest tammevaatides arendamisest ja hoiustamisest, mis eeldab vastavaid ruume jne. Ja kui mõeldagi, et üheks liitriks veiniks on tarvis sõltuvalt sordist ca 1,6 kg viinamarju ning näiteks šampanja puhul on viinamarjade kilohind kusagil 11 eurot, sinna juurde tootmisele kuluv (šampanja puhul toimub teistkordne kääritamine pudelis, mis eeldab erinevaid vahepealseid tegevusi ka tehnoloogiliste võimaluste näol, sh pudelite hoiustamine), lisaks alkoholiaktsiis jne, siis vein ei ole tegelikult kallis, vaid see hind täpselt selliselt kujunebki.

Loomulikult on teatud tuntumate veinimajade puhul mängus ka turunduslik pool ja on ka veinitootmine suures plaanis üks suur ärimudel, aga mina näiteks soovitangi alati osta pigem väiksemate (ka nn family-owned) veinimajade tooteid, kust leiab tihtipeale üliägedaid asju ning kus hind ja kvaliteet on vägagi tasakaalus.

Mõeldes tulevikule
Loodan väga sügisel jätkata II astme ehk juunior-sommeljee kursusega, mis kestab sügisest kevadeni iganädalaselt ühel täispikal päeval nädalas. Lektorite jutu järgi on tegemist kõige keerulisema kursusega, kus õppimist on tohutult palju. Ootan põnevusega ja püüan end selleks igati ette valmistada.

Eks ma salamisi unistan ikka mõnikord vaikselt päris oma veinikohast, aga arvestades, et Eestis, mis ei ole klassikalises mõttes veiniriik, on üüratu veinivalik ja tohutu hulk veinikaupmehi, imestan päris tihti, kuidas nad siin kõik sellises tihedas konkurentsis ellu jäävad. Järelikult tarbijaid jagub ja Eesti inimene on veini suhtes üha teadlikum, mis on kindlasti vaid positiivne.

Kui üldse midagi teha, peaks see olema minu arvates hoopis teistsuguse kontseptsiooniga, ja kuna ma armastan väga ka kokakunsti, siis minu puhul ideaalis seotud sellega. Aga hetkel on see veel lihtsalt mõte ja unistus, mis loodetavasti ühel ilusal päeval ka teoks saab. Elame, näeme!

Sommeljeena ma tõenäoliselt põhitööna lähitulevikus leiba teenima siiski ei hakka, sest meil on Eestis juba päris palju väga kihvte asjaarmastajaid ja mu erilised lemmikud on just need nn raudvara sommeljeed, kes on Eesti Sommeljeede Erakooli esimeste lendude vilistlased ehk minu tänased õpetajad. Neis räägib vaid tohutu kogemus, lai silmaring ja neid on alati väga huvitav kuulata. Juba pelgalt seepärast oli iganädalane kooliskäimine mõnus keskkonnavahetus igas mõttes.

Seetõttu arvangi, et igaüks võiks jääda siiski oma liistude juurde ja minu põhitöö on ja jääb tõenäoliselt lähitulevikus siiski seotuks juriidikaga. Veinindus on lihtsalt tõeliselt põnev ja mitmekülgne hobi, mille enda jaoks avastamise üle mul väga hea meel on!

Julgustan kõiki inimesi õppima uusi ja huvitavaid asju, mis vähegi huvi pakuvad, ka täiskasvanueas, sest lisaks teadmistele ja laiemale silmaringile annab see võimaluse saada tuttavaks uute põnevate inimestega ning avastada ka iseendas uusi külgi. Mina näiteks poleks iialgi arvanud, et suudan veini maitstes tuvastada ja eristada kõiki neid pohli, jõhvikaid, meloneid ja mustsõstraid, rääkimata näiteks šampanjas avalduvatest autolüütilistest nootidest ja röstisusest. Täna andke mulle ainult pokaal veiniga ja kirjeldus tuleb juurde iseenesest. 

Leeles Lilleorg
täiskasvanud õppija