Koguperemäng „Vigurliikur“ pakub rõõmu koos tegutsemisest

Möödunud aasta lõpus jõudis poelettidele koguperemäng „Vigurliikur", mille autoriteks on Viimsi valla logopeedid Merike Varandi ja Kai Mäses. Mäng toob pere kokku ning paneb liikuma igas vanuses mängijad.

Merike ja Kai, kuidas te teineteist tunnete?
Kai: Oleme ammused tuttavad ja töötame samal erialal. Merike töötab Laanelinnu lasteaias ja lasteaias Väike Päike logopeedina ning mina töötan logopeedina ja tugiteenuste juhina Viimsi koolis.

Kas „Vigurliikur“ on teie esimene enda tehtud lauamäng?
Kai: Varasemalt oleme välja andnud kolm tööraamatut. „Vigurliikur“ on tõesti meie esimene lauamäng.

Tutvustage paari sõnaga eelnevalt ilmunud tööraamatuid?
Kai: Esimesena sai valmis kogumik „Häälikust jutuni“, teine tööraamat oli „Lustiga lugema, kribinal kirjutama” ja kolmas „Lugeda on lõbus, joonistada mõnus“. Raamatute loomise mõte tekkis lapsevanemate küsimustest, kuidas saaks oma last lugema õpetada, ja enda praktilisest vajadusest meie igapäevases töös.

Merike: Lisaks uurivad lapsevanemad, miks mu laps ei loe, kuigi tähti tunneb. Kogumikes ongi  palju abistavaid töövõtteid lapsevanemale ja õpetajale lapse lugema ja kirjutama õpetamiseks. Tähelepanu on pööratud ka lapse sõnavara, väljendusoskuse, loetust arusaamisele  ja mälu arendamisele. 

Mis vanuses peaks laps lugema hakkama?
Merike: Õige aeg on siis, kui lapsel endal hakkab lugemise vastu huvi tekkima. 

Kai: Kui laps tahab teada, mis täht see on või mis on siia kirjutatud, siis need ongi juba esimesed märgid, et lapsel on huvi. 

Merike: Täpset vanust siin öelda ei saa – mõnel tekib huvi 4-aastaselt, teisel 7-aastaselt, see on väga individuaalne.

Kai: Mõni tunneb juba 1,5-aastasena tähekujude vastu huvi. Lugema õppimine ei toimu nii, et istume laua äärde ja hakkame õppima, vaid ikka mänguliselt.

Tooge mõni mänguline näide.
Kai: Näiteks saab tähekujusid savist või piparkoogitainast voolida, liivale joonistada, kividest või käbidest meisterdada jne. 

Merike: Alustada võiks lihtsama häälikulise koostisega sõnadest. Laps ei pea kohe lugema sõna „traktor“, vaid ikka „oi“, „ai“, „onu“, „ema“, „isa“. 

Kas uus lauamäng toetab samuti lapse lugemisoskust?
Kai: Kindlasti toetab. Lauamäng sisaldab tegevuskaarte, mida laps saab ise lugeda ja loetu põhjal tegutseda. Kuna tegevused on kõigile jõukohased ja lõbusad, siis on laps motiveeritud lugema.

Rääkige oma mängust lähemalt.
Kai: Järjest rohkem puutume oma töös kokku olukordadega, kus laps tunneb puudust perega koos veedetud ajast ja ühisest tegevusest. Meie mäng on selleks hea võimalus.

Merike: Meie mängus on 110 erinevat tegevusülesannet, näiteks: kõnni nagu kukk viis sammu, jookse akna juurde ja tagasi, lehvita kätega ja kraaksu nagu vares, ole küürus kass, siruta ennast hästi pikaks, joonista ninaga õhku maja jne. Ükski tegevus ei kontrolli oskusi ja teadmisi, vaid pakub lõbusat koos ajaveetmist kogu perele.

Kellele mäng veel sobib?
Kai: Lisaks peredes mängimisele sobib „Vigurliikur“ ideaalselt ka lasteaedades ning õpilasgruppidele koolides. Tegevuskaarte saab kasutada liikumispausideks ja mänguliseks vahepalaks. Tore on näha, et ka täiskasvanutele pakub elevust, kui neid kaarte ja tegevusi kasutada koolitustel tutvumiseks või gruppidesse jagamisel.

Merike: „Vigurliikur“ toetab eesti keele õppimist, sest mängus on kasutusel lai sõnavara (nt siruta, painuta, kükita, hüppa, raputa, tantsi, pigista, puuduta jne). Lisaks sellele õpib laps tundma mängu käigus oma kehaosi, vasakut ja paremat poolt ning tegeleb loendamisega.

Kai: Mängu saab mängida juba 3–4-aastane laps koos oma perega või endast vanemate sõpradega, kes oskavad juba lugeda. 

Kust tekkis mõte teha selline mäng?
Merike: Lasteaias ja koolis on palju staatilisi tegevusi. Tänapäeva laps väsib ruttu ja tal on vajadus liikumiseks. Siis võib õpetaja kasutada tegevuskaarte ja juba pärast lühiajalist liikumist on lapsed taas võimelised tööle keskenduma. Sellest tuli ka mõte pakkuda lastele mängulist liikumist sisaldavat lauamängu.

Kai: Logopeedina töötades näen igapäevaselt, kui oluline on lapsele kuuluda gruppi ja omada häid suhteid kaaslastega, tunda õnnestumist ja kogeda positiivseid emotsioone. Sellest tulenevalt tekkiski mõte luua mäng, mis seda võimaldaks.

Kas olete saanud juba tagasisidet mängule?
Merike: Oleme saanud palju positiivset tagasisidet. Saadetud on pilte ja videoklippe, mille taustalt on kostnud naeru ja kilkeid ning see on tõesti tore!

Kai: Mõnes videos on näha, kuidas vanem laps toetab nooremat. Miks mitte mängida lauamängu ka nii, et üks loeb tegevuse ette ja teine teeb seda.

Mida tähendab mängu nimi „Vigurliikur“?
Kai: See mäng ongi ju viguriga liikumine. 

Kui kasutate mängu oma töös, siis mida te seal jälgite?
Merike: Eelkõige lugemist, loetust arusaamist ja sõnavara. Laps võib küll tehniliselt hästi lugeda, aga ei mõista, mida luges. Oluline on ka mälu, kas loetu jäi meelde.

Kai: Silma jääb ka lapse koordinatsioon, oskus oma järjekorda oodata ja kaaslast kuulata.

Kuidas selline mäng valmib?
Kai ja Merike: Mängu tegemine on päris suur töö, aga rõõm sellest on samuti väga suur! Tähtis on omavaheline hea koostöö. Siinkohal täname kunstnikku Maite Kottat, kes mängu oma rõõmsate piltidega ellu äratas. Suur tänu ka kirjastajale Nuti Grupp, kes meie mängu mõttega kaasa tuli ja „Vigurliikuri“ poelettidele aitas.

Huvi korral saab mängu osta Apollost või Rahva Raamatust. 

Jane Saks
Viimsi Teataja toimetaja