Kuldaväärt tegu jätkab meenutuste jada
Selle talve alguseks valminud meenutuste raamat tuntud telemehest Lembitu Kuusest on jõudnud lühikese ajaga rohket tähelepanu äratada ning leiab ühel või teisel moel avastamist.
Enam kui 450-leheküljeline ja 67 erineva kaasteelise abil kokku pandud „Lembitu Kuuse Kuld“ pole mõeldud pealiskaudseks lappamiseks, kuna nii arvukas meenutuseks sõna saanute seltskond suudab väga erinevalt ning värvikalt avada Lembitu Kuuse kui väga mitmepalgelise ning huvitava isiksuse. Neil kõigil on olnud temaga lühemaid või pikemaid kokkupuuteid ning, mis eriti paeluv – jutuks tulevad taustana ka väga huvitavad erinevate aegade spordi- ja eluloolised tagasivaated. Tuleb tunnistada, et ega meil sellelaadseid ja nii laia arutluste ringi jõudvaid spordiraamatuid eriti leidu.
Lembitu abikaasa, juba enam kui kümmekond aastat ka viimsilanna Heli mõte taoline suur ning keerukas ettevõtmine nagu mälestusraamatu koostamine käima lükata oli muidugi uskumatult suur väljakutse. Abikaasa kõrvalt kogu tema lõputut toimetamist nähes kogeti nii üht kui ka teist, aga eks selles oli Heli tundmuse järgi rohkesti ikkagi ka sellist, mis kokkuvõttes oli enamat kui vaid ühe telemehe elutöö ja võis ehk nüüd meenutuste kaudu ka laiemat huvi pakkuda. Et ei jääks vaid arhiiviriiulitelt leitavad emotsionaalsed ülekanded, vaid avaneks ka Lembitu ja tema kaasteeliste koostegutsemise huvitav maailm.
Lembitu päevinäinud telefoniraamatut appi võttes hakkas peagi ka võimalike meenutusi pakkuvate inimeste ring ilmet võtma. Kui nendega siis telefonitsi ühendust peeti, polnud Heli sõnul kedagi, kes keeldunuks. Pigem leidunuks neid enamgi, aga eks tuli materjali mahukust arvestades siiski teatud valik teha. Raamatu koostamise juurde leiti ka hea abiline – Ivo Parbus, kes oli nõus kõik intervjuud enda kanda võtta. Lembitut meenutades lastigi siis vahetul mõttejooksul lennata, millest siis hiljem raamatujagu meenutusi välja sõeluda sai.
Kui ka ise intervjuupakkumise sain, mäletan oma esmareaktsiooni, et jah – Lembitu raamatu tegemine on küll igati väärt mõte ning mulle oli suurimaks auks selles oma osa anda. Pea pool sajandit vahetuid ja kaudsemaid kokkupuuteid lubas meenutada Lembitust nüüd tõesti mida vaid, aga püüdsin siiski oma hea mõttekaaslase kohta kõigest olnust ikka neid kõige ehedaimad hetki välja tuua. Ega see kerge polnud, sest kõik, mis meenus, tundus mingeid taustu arvestades äärmiselt tähtis olevat ja moodustas Lembitu võrratust tegutsemistuhinast järjekordse ning äärmiselt värvika osa.
Paar seika raamatust
Pakuksin siinkohal raamatusse jõudnud paari seika, mille kaudu püüdsin avada Lembitu erilisi ja teatud olukordades äärmiselt vajalikke rolle.
Esimesena ühest imekaunist 1997. aasta talvepäevast Peipsi-äärses Pala kooliõues, kus korraldasime ühiselt ETV suusasarja etappi. Olukord oli aga enneolematu – alles sügisel oli siin juhtunud meeletu õnnetus koolilaste bussiga ja rohkete hukkunute ning vigastatute puhul polnud jätkuval inimlikul leinal piire. Kui siis arutasime koos, et kas planeeritud noortevõistlus üldse ära jätta, oli Lembitu see, kes ütles: „Vastupidi, me ei tohi just praegu Pala rahvast üksi jätta ja peame selle suusapäevaga neid kurbade hetkede juurest pisutki eemale saama.“ Ja seal Palal oligi Lembitu küll siin, küll seal ning lõpuks jõudis noorte suusavõistlus, nagu ikka, ka ekraanidele.
Tundus, et paljud tundsidki seda, et nad pole rusuvas valus üksi jäetud ja näe – isegi Lembitu Kuuse on oma kaamerameestega noorte suusatamist jäädvustamas. Jah, Lembitu oli sellises erakordses olukorras tabanud ära Pala juhtumi inimliku valu ja sellest toibumise hapra ning omamoodi võimaluse.
Või teine meenutushetk, kui Lembitu tema Viimsi koduõuest peale võtsin ja siis Tartusse tuntud suusatreenerite Erna ja Herbert Abeli 100. sünniaastapäeva lõppüritusele sõitsime. „Ehk saad korraks mind Maarjamõisa kliinikusse viia,“ ütles ta Tartusse jõudes. Kui pakkusin, et tulen talle järele, siis lubas ta õigeks ajaks ise Tähtverre Abeli mälestuspingi avamisele jõuda. See, kuidas ta enda halveneva tervise kiuste suutis kogu Abelite meenutusüritust vedada, ei unune. Ja sellise eneseületusega läks ta kuni lõpuni, olles seal suusakuulsuste meenutamiselgi arvuka Abelite koolkonna ühendaja temapärases, säravas rollis. Samas oli aga Lembitugi läbi erinevate aegade raadio- ja telesaadete üks osa neist.
„Lembitu Kuuse Kuld“ on nüüd paeluva materjali, imeliste piltide ja äärmiselt kapitaalsena kaante vahel. Võtmaks kokku karismaatilise telemehe Lembitu kulgemist, aga käsitledes läbi erinevate spordialade esindajate nägemuse muidugi ka väga huvitavat ajavahemikku Eesti elus. Ning mitte ainult sportimist, vaid mitmeti ka meie tunduvalt laiemat olemist ja inimlikku suhtlemist vaagides. Kus alati pole olnud küll kulda ja karda, aga on olnud rohkesti ka selliseid tagasihoidlikumaid hetki, mis on väärinud ometigi samavõrra meenutamist ning just väärtustamist. Nii et kui Lembitul miski eriti hästi õnnestus, siis just see, et ta suutis temale omasel moel kõiki tabatud hetki väärtustada, neid siis omavahel siduda ja meil sealt edasi mõelda lasta ning ikka uuesti tegutsema innustuda.
Et oma tegevuste ampluaas polnud Lembitul piire ees, siis oligi temaga nii, nagu ütles tema pikaaegne kolleeg Raul Rebane: „Mida kõike kuradit Lembitu küll ei kommenteerinud.“ Kuid kõik sujus ja tekitas Lembitu põhjalikele kodutöödele toetuvates esitlustes enamasti väga asise ning paeluva väljundi. Lembitu ei jätnud kunagi kedagi ükskõikseks ja miski polnud talle pisiasi.
On äärmiselt meeldiv, et teoks sai kuldaväärt tegu, mis avaneb nüüd meeleolukas meenutusteraamatus „Lembitu Kuuse Kuld“.
Raamat „ Lembitu Kuuse kuld“ (2022)
Kirjastus: MTÜ Lembitu Raamat
Intervjuud ja tekst: Ivo Parbus
Kujundaja: Helen Puistaja
Keeletoimetaja: Lea Arme
Trükikoda: Pakett
Raamatud saadaval Apollo, Rahva Raamatu ning Raamatukoi kauplustes.
Kaarel Zilmer
suusaõpetajast kaasteeline