Tiiu Viiese mälestusnäitus „Sauna seinalt lossini“
Viimsi huvikeskus tegi Tiiule ettepaneku näituseks juba läinud aastal, teoks sai aga mälestusnäitus. Tiiu kavandatuga võrreldes on see ulatuslikum, alustades tema kõige esimesest tööst „Talv“, kuni viimaseks jäänud maalini „Loss“.
Mälestusnäituse pealkiri on laenatud ühest Tiiu realiseerimata ideest, filmistsenaariumist. „Loss“ omandab aga nüüd, viimasena, hoopis uue konteksti. Tiiu on jätnud meile nii rikkaliku pärandi maalides, kirjasõnas ning isegi käibeleläinud psühholoogiliste nippidena, et polegi muud vaja, kui Tiiut tsiteerida.
Tiiu: „Psühholoog Stephen Covey on öelnud, et iga inimene peaks lisaks kõigele tegelema nelja olulise valdkonnaga: live, love, learn & leave a legacy.
Soov luua lõuendile midagi värvidega on alateadvuses ammugi olnud, vahetevahel on see ka välja murdnud. Selgelt on meeles 16. jaanuar 1985, kui jäin emapuhkusele teist last oodates ja teel koju astusin sisse raamatupoodi. Ostsin pintsli ja värvid ning tulemus on imekombel säilinud tänaseni. Inspiratsiooni ei tulnud kaugelt otsida, sest oli külm, lumi ja talv. Muuseas, kui hakkasin õlivärve kasutama, kinkisin Marcusele, keda tol talvel ootama asusin, oma akrüülid ja Marcus maalib praegu väga omapäraseid ja huvitavaid pilte.
Minu esimene näitus toimus meie lapsepõlvekodus sauna ja lauda seintel 2015. aasta suvel, kui tähistasime isa, Arvo Saarepera 90. sünniaastapäeva. See oli märgiline sündmus veel seetõttu, et müüsin oma esimese pildi. Naabrinaine Anne ostis mu sinistes toonides pildi orhideedega. Tollal oli mul kogunenud juba hulk pilte, lemmikteemadeks tangotantsijad, lilled, eriti iirised, muusikud mängimas erinevatel pillidel.
Maalide temaatika on mul olnud mitmekesine ja võib öelda, et olen otsijaks jäänud siiani. Kuna värvid on alati olnud mu lemmikud, siis on loodus osutunud tänuväärseks aineseks. Eriliselt on mind kütkestanud soov kujutada loomi, võimalikult humoorikalt. Üldse olen unistanud, et igas pildis oleks väike huumorikiiks. Alati pole see õnnestunud. Kaua aega köitsid mind lambad. Huumorit olen püüdnud panna ka tellimustöödesse. Linnavaateid olen seostanud peegelduse kujutamisega. Tõepära saavutamine on seejuures täielik väljakutse. Minu psühholoogiharidus on jätkuvalt kinnitanud, kui väga oluline on inimese kujunemisel, millist tagasisidet, peegeldust ta saab olulistelt inimestelt oma tegemistele, innustavat või pidurdavat. Mulle meeldib mõelda, et terviku sünnil on peegeldus üheks oluliseks abivahendiks nii pildile kui ka suhtlemisel.
Mis pealkirjas mainitud lossi puutub, siis tänu õele ja õemehele, Reedale ja Madisele, sattus üks Madisele kingitud pilt näitusele Kadrioru lossi – täiesti juhuse tahtel, aga siiski.“
Tiiu Viies (1949 – 2023)
Mälestusnäitus Viimsi huvikeskuses jääb avatuks 31. augustini.
Tiiul on olnud üle kümne isiknäituse: Viimsi ja Randvere huvikeskustes, Kesklinna sotsiaalkeskuses, Estonian Business Schooli ruumes. Tema tööd on üleval Pirita teel Võru restoranis. Maalimine oli aga ainult tema hobivaldkond.
Tiiu on koolitanud piloote, stjuuardesse, ärijuhte, direktoreid, lapsi, lasteaia õpetajaid, treeninud suurorganisatsioone, aga aidanud leida oma rada ka Kaagvere kooli tüdrukutel. Psühholoog, terapeut, organisatsiooninõustaja, rõivadisainer, maalija, interjöörikujundaja, suur kodu sättija ja seinte lammutaja, taliujuja, rulluisutaja, maalikunstnik, Sulevi ja Marcuse ema, kelle sõnul Tiiu mitte kunagi häält ei kõrgendanud, vanaema Martinile ja Lulule, elupäästja kutsadele Ruudile ja Kasperile, pigem sõltumatu kui kompromissile mineja, vaimukas kaaslane, sõber, stressimaandaja, ja mulle eelkõige – asendamatu õde.
Laanelinnu majas, ja kes teab, ehk mõnes teiseski Viimsi lasteaias, elab edasi Tiiult õpitud nipp, mida kutsutakse: "Teeme nüüd Tiiut!“ Kui oli vaja rüblikuid maha rahustada, võttis Tiiu suure seinakella ja andis korralduse: kõik pidid keskenduma sekundiseierile, kuni see täisringi ära teeb. Mõjub iga kord.
Reet Remmel
Tiiu õde